Kalev Kuljus – 20 aastat maailmalavadel

“Te olete küll väga andekas ja musikaalne, aga hingate pilli mängides täiesti valesti. Suuremat arenguhüpet seega loota ei ole.”

Lyoni Rahvusliku Kõrgema Konservatooriumi professori Jean-Christophe Gayot hinnang oboemängija Kalev Kuljuse pillimängule 1990ndate keskel oli ehmatav. Aga muusik suutis tõepoolest pilli järjest mängida vaid nelikümmend viis minutit, kuigi oleks pidanud vähemalt kolm tundi. Hävitavatele sõnadele järgnes kohe lootust tekitav ettepanek rasked ja hingamispausideta muusikapalad vähemalt pooleks aastaks kõrvale panna ning süveneda õige hingamise õppimisele.

“Eestis keskendutakse õpetamisel keerulistele lugudele, tuleks aga alustada hoopis hingamisest. Valisin loomulikult arenemise, sest selleks mulle see aeg antud oli. Alustasin Joseph Sellneri harjutustest, mida tavaliselt tehakse teisel või kolmandal õpiaastal.”

Oboe on Kuljuse sõnul kapriisne pill, mille pisikese huuliku ehk trosti kaudu pääseb õhku sisse väga vähe. Sisse hingates on õhku aga nii palju, et see tuleks kõigepealt välja hingata ja see on juba kunst omaette. “Vana õhku hoides tekib kasvuhooneefekt, mil õhku ei ole kusagile panna. Seetõttu lähevadki mängijad näost punaseks, siniseks või lillaks, huuled ei pea õhukogusele vastu ning lugu jääb pooleli.”

Kuljus ei salga, et see oli tema jaoks väga raske aeg. “Aktiivne muusikaline tegevus lõigati ju pooleks, sest nõudlikud teosed olid teatud ajaks keelatud. Mõtlesin, et mida ma siin teen – harjutan hingamist, samal ajal võiksin ERSOs mängida või anda soolokontserte ning teenida oma raha. Tagasi minna aga võimalik ei olnud ning tegin keerulise töö ära.”

Neli kuud harjutas ta peegli ees ja jälgis, et ei väsiks. Nii kui tundis, et jaks otsas, tegi pausi ja alustas uuesti. Järjekindlus kandis vilja ning endalegi ootamatult suutis ta nüüd mängida kuni viis tundi päevas.

“Eestis ei olnud ma iial nii palju mängida suutnud. Kui professor lubas jälle Händeli, Vivaldi ja Mozarti teosed ette võtta, võtsin neist sellise, mida olin ennegi mänginud ja sain aru, et tase on hoopis teine.”

Kui varasemalt suutis Kuljus sonaadi läbi mängida maksimaalselt kaks korda, siis pärast nelja kuud musta tööd võis seda teha isegi kuus korda. “Kui hingamine on õige, on ka kõik muu paigas.”

Praegune NDR Elbphilharmonie orkestri (Põhja-Saksa Raadio Sümfooniaorkestri) soolo-oboemängija Kuljus on äärmiselt tänulik, et Prantsusmaale õppima sattus. “Need kaks aastat, 1995-1997, olid suurim hüppelaud, et minust saaks kunagi tõeline oboemängija. Mitte et ma enne seda ei oleks üldse osanud mängida, aga areng oleks lihtsalt selle koolita pidama jäänud.”

Laulev oboemängija

Tänu koorijuhtidest vanematele veetsid Kuljus ja tema õde Helina suure osa varajasest lapsepõlvest ka kooriproovides. Viieselt alustas tulevane oboekunstnik juba ise RAMi poistekoori ridades, kus tegi kaasa kõikides häälerühmades – esimesest sopranist teise aldini. Kooris tekkis arusaam fraasist, mis muusikalises keeles moodustab lause.

“Laulja laulab ju teksti ja teksti on peidetud õiged hingamise pausid.” Hiljem on tema oboemängu võrreldudki laulmisega, mida peab suurimaks komplimendiks. “Muusika on ennekõike keel, tähthaaval moodustame lause, millel on mõte. See peaks kuulajale midagi ka ütlema ning panema mõtlema, mida, ja miks just nii, muusikaga öelda taheti. Lihtsalt noote ära mängida oskavad paljud.”

Koori ridades sai talle varakult selgeks, kui palju tuleb enda eest seista. Lauljad pidid regulaarselt läbima luukambri ehk üksinda dirigendile peast ette laulma või laulma noodist lugedes. Konkurents, kes pääseb A-koosseisu ehk kontserdile esinema, teatrilavale või välisreisile, oli tugev.

Foto: Studio 13 Hamburg

“See andis oskused kontsentreeruda üheks momendiks sellisel tasemel, et teha viieminutiline lõik ära maksimaalselt. Muusikalise kaare jaoks on vaja võimet pühenduda kõige väiksemate detailide lihvimisele. Kui need on vigased, kukub tervik kokku.”

Muide, Kuljuse ema ja vanaema on meenutanud, et järeltulija võis lapsena vaadata pool tundi ühte punkti, lugeda rannal liivaterasid ja silmitseda lõputult lehel ronivat putukat. “Õhtuti pidi pliidiuks olema lahti, sest mina tahtsin tuld nautida – see oli minu jaoks kõige huvitavam film.”

Pärast poistekoori laulis Kuljus 21. keskkooli meeskooris, mida juhatas isa Tõnu Kuljus, hiljem ka lühikest aega Tallinna Muusikakeskkooli kammerkooris, kuid ühel hetkel tuli oboe nii tugevalt peale, et laulmine jäi tahaplaanile. “Koorilaul andis ka tohutult palju teadmisi intonatsioonist. Lauljana pead ju nooti, mida laulma hakkad, ette kuulma. Täpselt sama on minu instrumendiga – nooti ei saa otsima hakata, seda tuleb kohe õigesti mängida.”

Klarneti asemel oboe

Suur osa hilisematest elukutselistest muusikutest alustab oma kooliteed Tallinna Muusikakeskkoolis, Kuljus aga 21. koolis ning paralleelselt õppis muusikakoolis oboemängu. Tegelikult tahtis ta klarnetit õppima minna, sest emapoolne vanaisa Evald Tamm oli talle just seda pilli õpetanud. Klarneti põhivõtted käpas, võetigi sammud Tallinna Muusikakooli vastuvõtueksamitele, kus aga selgus, et klarnetiklass on täis. Kuljusele anti valida oboe või fagoti vahel.

“Isa soovitas oboed, sest see on klarnetile sarnasem ning pealegi jääb siis ära suure ja raske fagoti igale poole kaasa tassimine.” Põhikooli lõpus oli vaja otsustada, kas edasine valik langeb reaalainetele, mille vastu puudus huvi täielikult või humanitaarsuunale. “Muusikakooli õpetaja Tulike Loorits tegi aga ettepaneku astuda muusikakeskkooli.”

Foto: Erakogu

1990. aastal osales Kuljus Eesti puhkpillimängijate võistlusel ning võitis esikoha. “Siis oli pilt selge, kuhu edasi liikuda – minust peab saama muusik.” Pöördelistele aegadele vaatamata ta tulevase elukutse ees hirmu ei tundnud, sest nii Eesti Riiklikus Sümfooniaorkestris kui Estonia teatris toimus generatsiooni vahetus – mitmed kogenud muusikud läksid pensionile või olid seda kohe tegemas ja töökoht oli kindlustatud. “Oboemängijatest olime noorema põlvkonna esindajatena Nils Rõõmussaarega pealegi kahekeski – ruumi oleks jagunud mõlemale.”

Kuljus meenutab muiates, et toona tahtis ta saada Eesti parimaks oboemängijaks, maailma vallutamisest ei osanud aga unistadagi. Ometi tekkis ühel hetkel võimalus kandideerida Lyoni konservatooriumisse ning oskuste näitamiseks tuli läbida konkurss. Edasi ootas interpreeti Karlsruhe Riiklik Muusika Kõrgkool ning lähedalasuva Mannheimi kammermuusika konkurss, kus trio liikmena pidi esitama üsna virtuoosseid barokksonaate – jällegi võidukalt.

“Minu toonane õpetaja professor Thomas Indermühle soovitas hakata osalema erinevate Saksamaa orkestrite konkurssidel, aga ma ei tahtnud, sest teadsin, kui raske on seal tööd saada. Mind ootasid kodus soolo-oboe kohad ERSOs, Tallinna Kammerorkestris ja NYYD Ensemble’s ja õpetajaamet Muusikaakadeemias. Eestis enamat ei olegi võimalik saavutada.”

Elumuutev aasta

Ometi jäi midagi kripeldama ning kui saabus 2001. aasta kevad, võttis ta riiklikust sümfooniaorkestrist kuuajase palgata puhkuse ning hakkas valmistuma Euroopa üheks olulisemaks klassikalise muusika konkursiks “Praha kevad”.

“Tegelikult isegi kahtlesin, kas peaksin, aga Eestist tulnud muusikul ei ole kontaktide saamiseks muud võimalust kui konkursid. Järgmisel korral oleksin olnud juba vanusepiirist väljas.”

Ka nüüd tasus nähtud vaev end ära ning Kuljus kuulutati võitjaks. Pärast seda hakkas Kuljuse telefon helisema ning talle tehti pakkumisi mängida lisajõuna erinevates Saksamaa orkestrites.

Pärnu festivaliorkestri ridades. Foto: Kaupo Kikkas

“Ma nägin vahetult maailma parimat taset. Mitte, et meie orkestrid oleksid halvad, Berliini filharmoonikud on lihtsalt paremad. Rääkimata töötasudest, kui viie päeva töö eest saad siinsega võrreldes kuupalga. Siis hakkasingi mõtlema, et võiksin veidi Eestist ikkagi eemal olla.”

Nii sai Kuljus tegutseda külalissoolo-oboistina Birminghami sümfooniaorkestris Inglismaal (2002–2011), Baieri Raadio orkestris (2004–2011), Berliini Filharmoonikutes (2002-2003) ja Peterburi Sümfooniaorkestris (2001–2002). Aga ka NDRi orkestris (praegune NDR Elbphilharmonie orkester) Hamburgis.

“Teadsin vaid seda, et orkester tegutseb kuulsas Hamburgi Musikhalles, mis asub märgilisel aadressil Johannes-Brahms-Platz 1. Seal kõrval asub maja, kus Brahms Hamburgi-aastatel elas.”

Elu Elphis

2002. aasta jaanuaris astus Kuljus orkestri ridades esimest korda üles ja kohe Richard Straussi “Alpisümfooniaga”, kus oboel palju mängida, sealhulgas palju väga tähtsaid soolosid. Muusikul tekkis teiste interpreetidega hea kontakt ning talle tehti ettepanek osaleda soolo-oboemängija konkursil. “Nad olid uut soolo-oboemängijat otsinud kuus aastat. Osalesin ja võitsin prooviaasta lepingu.”

Prooviaasta tähendabki välja valitud interpreedi proovilepanekut, kas ta sobib orkestrisse, saab hakkama ja peab pingele vastu. Maailmas on vaid kaks riiki – Saksamaa ja Holland, kus prooviaasta või isegi prooviaastate edukas läbimine tähendab muusikule eluaegset töölepingut. Kuljus oli jõudnud tööd teha kuus kuud, kui üks solistidest ütles tervislikel põhjustel esinemisest ära.

“Richard Straussi oboekontserti pakuti mulle ja nooruse hulluses võtsin pakkumise vastu. Praeguse elukogemuse juures ma nii enam ei teeks, see on liiga vastutusrikas ja prooviaasta võib muusik kihva keerata, kui tulemus pole piisavalt hea ning närv ei pea vastu.”

Kuljuse närv pidas siiski vastu ja sellega oli aasta asemel kuue kuuga tema prooviaasta lõppenud ning pensionini kestev tööleping taskus. Sügisel algab tema 20. hooaeg NDR Elbphilharmonie orkestri ehk Elphi ridades. Orkester on ligi 80 tegutsemisaasta jooksul kuulsust kogunud peamiselt Ludwig van Beethoveni, Johannes Brahmsi, Anton Bruckneri ja Gustav Mahleri muusika esitamisele. Orkestris on puupillirühmades kaks soolohäält ja see võimaldab paindlikke töögraafikuid.

Koduses Elbphilharmonies. Foto: Erakogu

“Kolleegiga paneme paika, kes millist kava mängib. Ideaalne on kaks nädalat tööd, kaks nädalat puhkust.” See ei tähenda, et puhkuse ajal võiks Kuljuse sõnul sõita Alaskale, sest muusikute töölepingus on kohustus olla 24 tunni jooksul reageerimisvõimeline.

“Inimestega ikka juhtub – kui teine oboemängija jääb haigeks, pean mina üle võtma. Kui olen liiga kaugel ja kohale ei jõua, leitakse asendaja ning nii tema esinemise honorar kui elamiskulud ning lennupiletid võetakse minu palgast maha ja see on väga kallis lõbu.”

Kuljus möönab, et paar korda on nii juhtunud küll. “Rahaliselt on mõistlikum olla kättesaadav, ise kohale minna ja mängida. Minu töö on ka minu hobi ja olen täielikult pühendunud klassikalisele muusikale, see on minu suur armastus. Saan töötada maailma ühes parimas saalis parimate muusikute ja dirigentidega ning olen selle vastutuse eest väga tänulik.”

2017. aasta jaanuaris soovis toonane peadirigent Thomas Hengelbrock, et just Kuljuse oboehelid avaksid Euroopa uhkeima, nüüdisaegseima ja parimate akustiliste võimalustega kontserdimaja Elbphilharmonie.

“Ma ei kujutanud ette, milline pinge ja vastutus sellega kaasneb, aga olen siiski õnnelik, et seda tegin. Kogu muusikamaailma tähelepanu oli tõesti sel hetkel saali avamisel ja mina olin nagu kandikul. Nägime tohutult vaeva, et leida saalis koht, kus oboe kõlaks kõige paremini, oleks samal ajal ka kaamerate, heli ja valguse jaoks ideaalses kohas.”

Elbphilharmonie hoone on Kuljuse hinnangul võimas ja saal erakordselt hea, kuid muusikutele väga raske, sest absoluutselt iga heli, isegi vaikne sissehingamine on saali viimasesse nurka kosta.

“Saal ei andesta, kui vea teed. Seal on materjalina palju kivi, mistõttu tuleb meeletult pingutada, et kõla oleks ilus ja pehme. Tänaseks oleme seal palju mänginud ning saali tundma õppinud. Lisaks on ruumi kõla pehmendamiseks päris kõvasti puitdetaile lisatud.”

Päris oma pill

Muusikakoolis said õpilased kooli poolt pilli ja Kuljuse õpingute ajal olid need kesised – Ida-Saksamaa halvasti häälestuvad oboed firmadelt Amati ja Sonora. “Väga kehvad pillid olid, mis on mõnes mõttes hea, sest pidime väga pingutama ja vaeva nägema, et nendest mingisugune kuulatav normaalne heli välja saada ja alumised noodid välja tuleksid.“

1990ndate alguses Saksamaal koorireisil olles ostis aga isa Tõnu pojale Yamaha nn õpilase mudeli. “Isa oleks võinud osta kasutatud auto, aga tema ostis mulle minu päris esimese isikliku pilli. Et seda kingitust välja teenida, hakkasin oluliselt rohkem harjutama, võtsin ette palju raskemad lood ja siis tulid ka juba sooloesinemised orkestri ees.”

Lyonis oli aga selge, et armsaks saanud Yamaha tuleb välja vahetada professionaalidele mõeldud pilli vastu. Professor Gayot organiseeris käigu Buffet pillitehasesse. “Ilmselt seetõttu kõige hullemaid pille mulle pähe ei määritud. Raha mul muidugi uue pilli soetamiseks eriti polnud.” Ometi saadi kaasmaalase Mari Vihmandi abiga vajaminevad 7000 franki kokku ning pill, millega ta mängis aastaid, soetatud.

NDRi Aasia–turnee 2002. aastal viis ta kokku Okinawa saarelt pärit pillimeistri Yukio Nakamuraga, kelle firma Musik Josef oli teinud aastaid koostööd orkestri teise oboe rühmamängijaga. Nakamura andis Kuljusele kaht pilli proovida. “Ma sain kohe aru, et need on väga palju paremad, kui minu oma. Aga jällegi – teadsin, et mul polnud mingisugustki rahalist võimalust neist üht endale soetada.”

Foto: Studio 13 Hamburg

Heatahtlik Nakamura soovitas noorel muusikul enne kontserte kuulsas The Suntory Hallis pillid järele proovida ning pakkis need talle kaasa. Järgmisel päeval istus terve NDRi oboegrupp saali erinevates kohtades ja kuulasid, kuidas Kuljus mängis. Kõigi ühine arvamus oli, et Josefi pill on parim. “Mul oli seda muidugi tore teada, aga 8000 vajaminevat eurot mul polnud.”

Nakamura oli vahepeal jõudnud välja selgitada, et Kuljuse mäng on sellisel tasemel, et prooviaasta saab ilmselt edukalt läbitud ning orkestrisse jäämine on kindel. “Igasuguste tingimusteta andis ta pilli mulle Hamburgi kaasa, soovitas sellega mängima hakata ja poole aasta pärast ühendust võtta, juhul kui peaks tekkima soov pill ära osta.”

Tänaseks on Kuljuse ja Nakamura aastatepikkune koostöö viinud Kuljus-model pilli valmimiseni, mis ootab veel tootmiseks vajalikku litsentsi. Privileeg omada endanimelist pilli on peale Kuljuse veel vaid üksikutel puupilli solistidel.

Kuljus mängib ise juba aastaid spetsiaalselt talle valmistatud oboega, mis on tehtud 40 aastat spetsiaalselt selleks otstarbeks kuivatatud eebenipuust. “Nakamura ja minu koostöös valmis algselt kolm pilli, millest üks osutus minu jaoks ideaalseks.”

Igatseb Eestisse

Praegu on Kuljus Eestis puhkusel ja on otsustanud kaks nädalat pilli mitte mängida. Kaks nädalat on maksimaalne aeg, mille järel on võimalik kiiresti vormi saada. Kui paus venib nädala või paari võrra pikemaks, on isegi tipptasemel interpreedil keeruline mängida.

“Kõik läheb paigast ära. Huulte ja hingamise muskulatuur väsib nii kiiresti, et mängimiseks kulub tavapärasega võrreldes kolm korda rohkem jõudu. Kaks nädalat päev siia-sinna on minu isiklik piir. Aga peas käib kogu aeg töö edasi.”

Pärnu Muusikafestivalil kuulus Kalev Kuljus festivaliorkestri ridadesse. Pildil koos Eesti juurtega oboemängija Martine Värnikuga. Foto: Kaupo Kikkas

Möödunud kevadel oli paus pillimängust siiski pikem, sest Saksamaal ei lubatud isegi proove teha. Keeruliseks tegi elu ka see, et lasteaiad olid kinni ja Kuljuse kaasa viimaseid nädalaid kolmanda lapse ootel.

“Siis ma käisin poes, tegin süüa, koristasin ja veetsin lastega aega. Minu viiest lapsest vanemad on juba suured, aga kolm väiksemat hoiavad mindki noorena. Tänu nendele on muidugi nii palju kohustusi, et pilli harjutamiseks jääb aega väheks.”

Möödunud kevadel sai Kalev Kuljus pühenduda täielikult oma lastele, sest epideemia tõttu ei lubatud Saksamaal isegi proove teha. Foto: Erakogu

Augusti lõpus astub Kuljus ka Tallinna Kammermuusika festivali raames nii Mustpeade Majas kui Tallinna Jaani kirikus üles. Eestis esineb ta siiski harva. Esineks oluliselt rohkem, kui vaid kutsutakse. Samuti oleks ta meeleldi nõus kodumaal noori muusikuid õpetama, ka see seisab kutse taga. Seni tuleb pühenduda õpetamisele Saksamaa kõrgkoolides ja Jaapanis.

“Minu unistus on ühendada saksa oboekooli pehme kõla prantsuse nüansirohkusega.”

Üks suur unistus on tal täitumas veel. Helilooja Erkki-Sven Tüür on andnud nõusoleku kirjutada Kuljusele oboekontsert, mille maailmaesiettekanne on planeeritud 2024. aasta Pärnu muusikafestivalile.

“Jah, ma arvan, et elan unistuste elu. Olen suure õnnega koos, et olin õigel ajal õiges kohas, sest tean, kui raske on tänapäeval sellist positsiooni saavutada. Muusikamaailm on täis inimesi, kes seda kohta ihaldaksid. Unistuste töökohaga kaasneb tohutu pinge ja vastutus ning teadmine, et ma ei saa lubada endale kergemalt võtmist.”

**
Kalev Kuljus (18.06.1975)
Oboemängija ja pedagoog

Õppinud oboemängu Tallinna Muusikakoolis ja Tallinna Muusikakeskkoolis, lõpetanud oboe eriala Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias, Lyoni Rahvuslikus Kõrgemas Konservatooriumis ja Karlsruhe Riiklikus Muusikaülikoolis. Täiendanud end paljudes rahvusvahelistes meistriklassides.

Kuljus on olnud võidukas mitmel konkursil: pälvinud esikoha Eesti puhkpillimängijate võistlusel (Tallinn, 1990), Cruselli nimelisel puhkpillimängijate konkursil Soomes (Uusikaupunki, 1999), kammermuusikakonkursil Junge Podium Musiker Saksamaal (Mannheim, 2000) ja konkursil “Praha kevad” Tšehhis (2001) ning saanud IV koha ja parima oboemängija tiitli konkursil „Pacem in Terris” Saksamaal (Bayreuth, 2000).

Ta on olnud soolo-oboist orkestris Filharmonica Arturo Toscanini Itaalias (2004–2010) ning oboerühma kontsertmeister Eesti Riiklikus Sümfooniaorkestris (2000–2003). Külalissoolo-oboistina on ta tegutsenud Birminghami sümfooniaorkestris Inglismaal (2003–2011), Baieri Raadio orkestris (2003–2011), Berliini Filharmoonikutes (2002-2004) ja Peterburi Sümfooniaorkestris Venemaal (2001–2002). Lisaks on Kalev Kuljus mänginud Tallinna Kammerorkestris, Põhjamaade Sümfooniaorkestris, Soome-Eesti Barokkorkestris, Müncheni filharmoonikutes, orkestrites DSO Berlin ja RSB Berlin, Lyoni Kammerorkestris jpt.

2002. aastast on Kuljus Põhja-Saksa Raadio Sümfooniaorkestri ehk NDR Elbphilharmonie orkestri soolo-oboemängija.

2017. aastal avas Kuljus Hamburgis Euroopa ühe uhkeima kontserdimaja Elbphilharmonie Benjamin Britteni 1. metamorfoosiga “Paan” “Kuuest Metamorfoosist“ soolo-oboele.

Hinnatud solistina on ta esinenud väga paljude orkestrite ees ja teinud koostööd selliste nimekate dirigentidega nagu Esa-Pekka Salonen, Claudio Abbado, Sir Simon Rattle, Daniel Barenboim, Mariss Jansons, Lorin Maazel, William Christi, Zubin Mehta, Bernard Haitink, Christoph von Dohnanyi, Christoph Eschenbach, Riccardo Muti, Jukka-Pekka Saraste, Juha Kangas, Bernard Haitink, jt. Eesti dirigentidest kuuluvad siia Neeme Järvi, Paavo Järvi, Eri Klas, Tõnu Kaljuste, Anu Tali, Olari Elts ja Risto Joost.

Kuljuse repertuaari kuuluvad enamus peamisi oboekontserte barokist kaasajani. Eesti heliloojatest on Kalev Kuljusele kirjutanud teoseid Mari Vihmand („La Question“), Tõnu Kõrvits („Metsalill“, „La Folia“, „Metsalinnud“), Helena Tulve („Valvaja”) ja Mart Siimer („Varjud Lumel“) ning 2024. aastal maailmaesiettekandele tulev Erkki-Sven Tüüri oboekontsert.

**
Kalev Kuljus esineb Tallinna Kammermuusika festivali raames:
26.08 kell 19.00
Tallinna Filharmoonia Mustpeade maja
Inspiratsioon. Clara ja Robert Schumann

28.08 kell 19.00
Tallinna Jaani kirik
Festivali gala. Geeniuste epohh

29.08 kell 19.00 Mustpeade Maja
Peale tormi. Kulinaarne õhtu