Raadio Tallinn 15. Maian Kärmas: Konstruktiivse kriitikaga on võimalik midagi peale hakata, kõrvakiiluga mitte

“Minu tööelus oli sel hetkel väga keeruline moment ja olin käinud isegi mujal töövestlusel. Sisetunne küll ütles, et mu kodu on raadios, aga olin kriisis. Jazziedendaja auhind tuli täpselt õigel ajal ja andis elavdava teadmise, et rada, mida mööda käin, on õige.”

Raadio Tallinna muusikatoimetaja Maian Kärmase hinnangul võiksid kõik eesti inimesed saada elus vähemalt ühe või isegi paar auhinda. “See ei ole sõnakõlks, sest tunnustust vajame me kõik ja tunnustus mõjub tohutult edasiviivalt.”

Kärmas on keskmisest nõudlikuma muusikamaitsega kuulajale mõeldud raadiojaama vedanud algusest peale – 15. maist 2006. aastast. Miks toonane Vikerraadio peatoimetaja Riina Rõõmus muusikatoimetajate tuppa astus ning just talle ettepaneku tegi sagedusele 103,5 formaat välja mõelda ja playlist koostada, ei ole tal aimugi. Seni oli sealtkaudu vahendatud nii BBC, Deutsche Welle kui RFI ehk Prantsuse Rahvusringhäälingu programme, kuid interneti tulekuga olid kuulajate harjumused muutunud ning numbrid jätsid soovida. 

“Uurisin, millised stiilivalikud rahvusringhäälingu teistes kanalites eksisteerivad, vaatasin, mis puudu on, ja valisin puuduolevast selle, mis vääriks rohkem eetriaega ja mis ka mulle meeldis. Sõnaliselt moodustasin juhatusele formaadi ja tundus, et neile sobis. Midagi rasket ses töös ei olnud, sest olin elurõõmus noor naine, kel oli vajadusel aega teha tööd kasvõi varavalgest hilisõhtuni ja tundsin sellest suurt rahulolu.”

Raadio Tallinn Maian Kärmase eestvedamisel pälvis 2019. aastal Jazzkaare jazziedendaja auhinna. Foto: Rene Jakobson

Raadio Tallinn oli sündinud ning muusika kõlas algselt kella üheksast hommikul kella seitsmeni õhtul, nüüd aga kella seitsmest hommikul kella kümneni õhtul. Õöpäevaringset programmi vähemalt praegu plaanis ei ole. “Sellel on väga lihtsad põhjused – mind on ainult üks ja eelarvet lisatööjõu jaoks ei ole.” 

Ei ole plaanis ka hommikuprogrammi, kus saatejuht kasvõi kella ütleks. “Olen aastate jooksul saanud Raadio Tallinna kuulajatelt tagasisidet, et just segamatu muusikavalik on see, mis neid köidab ja on lausa palutud ka uudised eetrist kaotada. Aga tegemist on siiski rahvusringhäälingu kanaliga, mil on seadusest tulenev kohustus.”

Introverdist saatejuht

Kärmase raadiokarjäär algas hoopis Vikerhommikus, kuhu Meelis Kompus ta kaas-saatejuhiks kutsus. Kompust peab ta oma õpetajaks ja suurepäraseks juhendajaks. Lapsest peale raadiot armastanud Kärmas sai hommikusaadetele lisaks üht-teist veel teha ja nägi võimalust varvas ukse vahele saada. 

“Mulle meeldisid inimesed, kes siin töötasid ja mõte siin midagi teha. Sain aru, et see on minu asi. Palgalisele kohale muusikatoimetajana jõudsin loogiliste sammudega.” 

Meelis Kompusega tantsupidu vaatamas. Foto: Erakogu

Introverdina oli Kärmase jaoks suurim väljakutse pidev suhtlemise kohustus ja võõraste inimestega intervjuude kokku leppimine. “See oli suurem eneseületus kui inimesed oskasid arvata. Seetõttu toimus muusikatoimetaja rolli mugandumine hetkega ja oli minu jaoks lihtsam.”

Kärmas vastutab tõepoolest raadiojaama toimimise eest täiesti üksinda. Vahepeal, kui ta korraks emaks saamise tõttu ära käis ja tagasi tulema hakkas, olid tal abimehed ka – Taavi Otsus ja Arno Tamm. “Emotsionaalselt oli see minu jaoks kuldaeg, sest omaette olemist on selles töös palju. Aastate jooksul on olnud raskeid hetki, mil tunnen, et olen täiesti üksi. Hakkad lõpuks omaette rääkima. Et ma päris ära ei keeraks, hoian toimetuses oma väikese toa ust ikka lahti.”

Tartu Jazziklubis 2017. aastal. Foto: Juri Serdenko

Kaastöötajatega kaasneksid tegelikult jälle omad väljakutsed. Praegu kujundab raadiojaama muusikavaliku üks inimene, kelle joon ja stiil on selged ning muusikaline lainetus toimub seetõttu kompaktses voolus. “Kui aga toimetajaid on mitu, siis kuidas kõigi nende tunnetused paika panna nii, et ühte jõesängi ära mahutakse? See ei ole lihtne.”

Kohati tabab Kärmast muusikast üleküllastumine. Siis tuleb tal olla iseenda suhtes kuri politseinik, kes ei luba tööd tehes lugusid pikalt kuulama jääda. Samas leidub palju muusikapalu, mida ta seisma panna ei suuda ning lihtsalt peab lõpuni kuulama. Erilistel päevadel, nagu vabariigi aastapäev või emakeelepäev, mil eetris kõlab vaid kodumaine muusika, ei ole haruldane, et toimetaja arvuti taga nutab. “Ma ei jõua ära kiita, kui tublid on eesti muusikud ja kui fantastilist ning ilusat muusikat nad loovad. See läheb mulle väga korda.” 

Kuldaväärt tagasiside kuulajatelt

Üksinda töötamine tähendab ka seda, et kellegagi ei ole nõu pidada. Kärmas muigab, et siis tuleb teavet lihtsalt kokku kerjata. Olgu selleks sõber, tuttav või kolleeg. Kui nad vähegi asjaga kursis, on oht langeda muusikatoimetaja küsimusterahe alla. “Kui kuulajad eetris kõlanud muusika vastu huvi tunnevad, laskun nendega sageli  pikematesse kirjalikesse vestlustesse – suhtenõu ei anna, aga muusikast olen valmis lõputult filosofeerima.”

Kärmas märgib, et Raadio Tallinna puhul on nii hea kui halb tagasiside sõnastatud väga viisakas vormis ja see tekitabki julguse küsida. “Konstruktiivse kriitikaga on alati võimalik midagi peale hakata. Ka igapäevaelus võiks see meeles püsida, et kui ilusti öelda, on sellest kasu. Kui aga anda kõrvakiil, teeb see kasu asemel kahju, sest inimene midagi muud peale löögi ei mäletagi.”

Raadiopäeval Jaan Elgula ja Ivo Linnaga. Foto: Kairit Leibold / ERR

Raadiojaama alg-aastatel kritiseeriti päris rohkelt maailmamuusika osakaalu ja ühtemoodi võõralt kõlasid kuulajale nii mustalt mandrilt kui Lähis-Idast pärinevad helid. “On nurisetud ka lausa soome-, saksa- ja portugalikeelsete lugude üle – mõjusid harjumatult.” 

Kodus kuulab ta teadlikult sõnasaateid, kuid taustaks mängib sageli ka Raadio Tallinn. Nii toimub pidev kontrollkuulamine, kuidas muusikavalik tervikuna toimib. 

“Turvalisus ei ole selle kanali muusikavaliku puhul ka sugugi võõras nähtus. Ühtpidi ei taha me segada inimest keskendumast, näiteks töötegemisel. Teeme pai ja oleme loodetavasti soojad kaaslased. Teisalt anname ka väikeseid rosinaid vahele, et inimese kõrv korraks teravduks ning seejärel saaks ta jätkata sealt, kus parasjagu pooleli oli.”

Pilk silmapiiril

Raadio Tallinna fonoteegis olevate lugude arvu hoiab Kärmas jõuga 10 000 ringis, et jõuaks neid hallata. Et lood oleksid tehniliselt korras ja ta teaks, mis peitub iga pealkirja taga. “Pooled on mul nimeliselt teada, osade puhul kuulan paar sekundit, et ära tunda. Vahepeal tuleb mõned lood kustutada ja pidevalt uusi juurde otsida.”

Alles hiljuti tuli tal jõuda iseendas leppimiseni, et kõigega ei ole võimalik kursis olla ja kõikides muusikastiilides ei saa end koduselt tunda. Maailmas luuakse iga päev uut muusikat juurde, sest loomine ja salvestamine on vahendite kättesaadavuse tõttu muutunud nii lihtsaks. Kõik, kelle süda ihkab muusikat luua ja kel on veidigi oidu ning ressurssi, seda ka teevad. 

“Muusika mass on sedavõrd suur. Mul pole aimugi, mis toimub popmuusika edetabelites, kuigi olen pisteliselt neil silma peal hoidnud. Lisaks kuulun ma generatsiooni, kellest eespool on kümnendite jagu ägedat muusikat avastada.”

Foto: Jura

Muusika hankimist võrdleb ta teise ringi rõivapoodides sobramisega. “Ma käingi erinevatel muusikaplatvormidel iga teatud aja tagant tuhnimas ja võin sattuda mõne pärli otsa. Lisaks toovad minuni huvitavaid leide interneti algorütmid, mõned maailma raadiojaamad või muusikud ise. Hoian pilgu kogu aeg silmapiiril, sest jälgin, mida meie muusikud teevad, mida ise kuulavad ja soovitavad ning kelle loomingut jagavad. Sel põhjusel ei saa ma ka loobuda sotsiaalmeediast, kuigi vaimse tervise huvides tahaksin.”

Muusika otsimine võtab tohutult aega. Kärmas ei salgagi, et paljud lood Raadio Tallinna eetris korduvad. Uute paladega on aga nii, et algatuseks tuleb need kuulajale tuttavaks teha, mis võtab oma aja ning nii kiiresti kui tema tahab, uut muusikat “peale kühveldada” ei saa. See tekitab aga omakorda kenakese hulga lugusid, mis eetri ootel. Kui hittraadiotes korduvad ühed ja samad nimed, siis Raadio Tallinna poolt esitletavates stiilides kõigile tuttavaid tegijaid palju ei ole. 

“Artistinimed korduvad eetris üsna sageli. Kui ise nõuad, et muusika peaks olema võimalikult hea ja kvaliteetne, samas mahe ja paitama pärikarva, on valik kitsas. Kui keegi juba sobib, võtad temalt kõik, mis võtta annab. Tihti on neil muusikutel üsna erinevad lood. Kui samalt artistilt paar tundi hiljem midagi kuuled, ei pruugi arugi saada, et tegemist on sama artistiga.”

Vikerraadio saate “Lood ja laulud” salvestusel Erki Pärnojaga. Foto: ERR

Kärmas on palju mõelnud intensiivsusele muusikas ja elus. Ka sellele, kuidas inimesed oma elu lõhki elavad. Aasta tagasi, koroona esimese laine ajal, sai ta tänu tehnika arengule raadiotööd kodust teha ning tunnistab, et tundis esimest korda oma täiskasvanu elu jooksul rahu. 

“Peatunud maailm andis tunnistust, et mitte mina ei ole hulluks läinud, vaid maailm on minu jaoks liiga intensiivne.” 

Mõni aeg tagasi kuulas ta ühe välismaise meediaorganisatsiooni videkoajakirjanduse osakonna peatoimetaja loengut, mida ilmestasid erinevate teemapüstituste visuaalsed näited. “Osad neist olid üliintensiivsed ja ühel hetkel jäi tempo sisu kättesaadavusele jalgu. Ma tõstsin käe ja küsisin, kas see on minu probleem ja ta vastas, et jah, see on minu probleem. See andis tunnistust, et väljaanded lähevad kiire vooluga kaasa, aimamata, et aitavad kaasa maailma fragmenteerumisele, tohutule tempokasvule ja närvilisusele, mis tekitavad “tõlkes kaduma läinud”-efekti, sest kõik toimub ülelennul.”

Siin tulebki Kärmase hinnangul mängu meediaorganisatsioonide vastutus. “Küsimus on tasakaalu leidmises, kuidas sinu eetrikeel hoiab kuulaja tähelepanu, aga samas ei lähe ka pöörase tempoga kaasa. Inimene on end nii närviliseks kruvinud, et ei oska enam rahus ega üksinduses olla. Mulle meeldib raadio kaudu rahu sisendada ja anda signaal, et kõik on korras. Virgutust saab kuulajale pakkuda ka muusikas leiduva sisemise laetusega.”

Andke endast teada

Ühe või teise loo Raadio Tallinna eetrisse pääsemise kriteeriume on keeruline seletada, aga üks on kindel – muusika peab olema loodud himuga. See kostub tavaliselt kaugele. “Teinekord võib olla kvaliteet ligadi-logadi, aga lähteülesanne, miks muusik midagi loob ja esitab, on õigesti seatud.” Alles hiljuti jõudis kuulajateni ühe lauljahakatise esimene rabe katsetus, mille kohta Kärmas ütleb heatahtlikult “Mailaulu noortesektsioon”, aga noores lauljaloojas oli siirus. 

“See kõlas nii orgaaniliselt, et ma lõin käsi kokku. Ka bändi koostamise puhul on ideaalsest pillimängust kohati olulisemgi inimlikkus. Kõige paremad muusikapalad on need, mille kaudu kohtub inimene iseendaga ja mis jätavad kuulajale ruumi mõelda ja tunnetada.”

 

Raadio Tallinna kohtumine “Esimene kuulamine”, kus tutvuti Mingo Rajandi Quarteti albumiga “To Be”. Foto: Siim Lõvi / ERR

Aastatega on Kärmas eesti muusikud välja koolitanud, et kõik uus muusika tuleb talle saata. Isegi pooleliolevad lood, et oleks ülevaade. Kui aga uus muusika Raadio Tallinna eetrisse ühel või teisel põhjusel ei sobi, edastab ta selle neile, kes võib-olla just sellist pala tikutulega taga otsivad. Värske muusika kandideerib ka läbi tema töölaua raadiojaama kuu plaadiks ja siin eirab Kärmas teinekord Raadio Tallinna tavapäraseid stiilipiire. 

“Kuu plaat on toodud eraldi fookusesse ja treileriga eraldatud. On olnud muusikat, mis kõlab üldisest Raadio Tallinna kõlast välja astumisena ja ehmatab kuulajat. Aga siin võtan vabamalt, sest hea album väärib eetrit.”

Alati ei saa Kärmas veksleid välja käia, aga kuulab uue muusika üle ning kui album on  tervikuna tugev ja seal leidub piisavalt lugusid, mida saab ühe kuu vältel tihedalt roteeruma panna, on pudelikael läbitud. “Täna pääsevad kuu plaadiks vaid kodumaiste muusikute albumid. On tulnud ette ka uute kodumaiste kauamängivate põudasid. Kui midagi ei ilmu, siis kuu plaati ei ole, nii lihtne see ongi.”

Raadio Tallinna peetakse üldiselt džässiraadioks, aga tegelikkuses on džässi ja kõike muud eetris pooleks. Mõnikord annab Kärmas kiusatusele järele ja siis kõlavad eetris tema lemmikud Lizz Wright või John Mayer. Viimane on otsapidi juba poprock’i esindaja, kuid Mayeri varasemas loomingus leidub kenake hulk bluusielemente. “Teatud nimed korduvad eetris teistest rohkem, sest mul on nende suhtes suur ja sügav poolehoid. Aga ma ei kuritarvita formaaditunnetust.”

Igatseb proovisaali

Kärmase enda esimesed muusikalised mõjutused pärinevad venna Mihkli toast, kus ta salaja plaadimängijat kuulamas käis. “Seal oli kõike, alates Peter Gabrielist lõpetades UB40 ja salapäraste aafrika helidega, aga mitte tilkagi džässi.” Džässmuusika võlumaailma kutsus ta palju aastaid hiljem kitarrist Ain Agan. 

“Kõik laulukirjutamise algtõed – mis on meloodia, milline peaks olema teksti ülesehitus ning mis muusikas mõjub – olen juba pisikese tüdrukuna õppinud The Beatles’i plaadilt “The White Album”, mille kinkis meie isale üks ameerika kursusekaaslane Ida-Saksamaal toimunud õpingute käigus. Biitlite ülejäänud plaadid, mida hakkas välja andma ka Melodija, kuulasin kodus lõhki. Minu esimene inglisekeelne sõnagi oli biitlitelt õpitud – postman,” ja ümiseb: “Oh yes, wait a minute, Mister Postman.”

Kärmas on aastate jooksul välja andnud kolm omaloomingulist albumit, saanud laulukonkursil “Kaks takti ette” teise koha, käinud taustalauljana Eurovisiooni lauluvõistlusel ning sõnade autorina selle võistluse ka võitnud, ometi lavale enam ise ei kipu. “Proovisaali aga küll. Tahaks Ain Agana ja Andre Maakeriga millalgi ehk albumi salvestada. Laululoojana tunnen ennast kõige rohkem iseendana ja kui ma seda teha ei saa, hakkab mingisugusest otsast hing lagunema. Ma loodan, et ühel hetkel saab minust parem logistik ja jõuan rohkem muusikat kirjutada.”

Ain Agan, Maian Kärmas ja Andre Maaker Tartu Jazziklubis. Foto: Juri Serdenko

Laulutekstidega on sama lugu – aega lihtsalt ei ole, kuigi vahetevahel neid ikkagi küsitakse. Kui tema poole pöördub Liina Saar, Anna Pärnoja või Hedvig Hanson, siis ta teab, mida kirjutada. “Kõige keerulisemad on aga poplaulude tekstid, mille puhul on vaja käia lihtsuse ja geniaalsuse piiril. Mulle meeldib rohkem süvitsi lahata. Soovitan artistidel sageli kõigepealt endal algust teha, aga olen alati nõus teksti osas toimetajana aitama.”

Eesti muusika tervist peab ta väga heaks ja imetleb meie muusikute iseseisvust ning rasketes oludes hakkama saamist. Tunnistab siiski, et õhtuti enne uinumist mõtleb muusikutele suure murega. “Seda on valus kõrvalt vaadata, kui raske neil tegelikult on. Aga müts maha, keegi ei kaeble, kõik nokitsevad vaikselt omaette ja lepivad olukorraga.”

Kärmas võtab elu päev korraga. Kui peaks kunagi tekkima võimalus teatepulk edasi anda, siis ta pikalt vastu ei punniks. “Muidugi on natuke hirmus mõelda, mida keegi teine minu lapsukesega teha võiks. Aga samas oleks jälle väga huvitav teada, millised ideed siis eetrisse jõuaksid, kui Raadio Tallinna programmi eest vastutaks keegi peale minu. Ennustama ei hakka.”

**

Maian-Anna Kärmas (25.02.1978)
Raadio Tallinna muusikatoimetaja

Kärmas on lõpetanud Tallinna Pedagoogikaülikooli prantsuse filoloogi erialal. Ta on töötanud ajakirjanikuna naisteajakirjas Anne, saatejuhi ja toimetajana Vikerraadios ning pühendanud viimased 15 aastat Raadio Tallinna sisu loomisele. Ta oli 2017. aastal toimunud laste- ja noorte tantsupeo „Mina jään” originaalmuusika ja – sõnade autor, mille eest pälvis ka Eesti Kultuurkapitali rahvakultuuri sihtkapitali aastapreemia. Kärmasel on ilmunud kolm omaloomingulist kauamängivat: „Tuigutuled”, „Õnneleid” ja eesti luuletekstidele pühendatud „Sõnalõimijad”. Ta on tänaseni tegev laulutekstide autorina.

Raadio Tallinn

15. mail 2006. aastal käivitunud muusikaprogramm pakub rikkalikku muusikastiilide valikut, püüdes olla toetavaks taustajõuks kuulajate toimingutele, rahuldada keskmisest nõudlikuma maitsega publikut ning selle käigus tuua fookusesse kvaliteetset eesti muusikat. Rubriigid „Kuu plaat”, „Esimene kuulamine” ja „Raadio Tallinna Videvik” loovad laiema pinnase kontaktiks kuulaja ja eesti artistide vahel. Raadio Tallinna on võimalik kuulata pealinnas ja selle lähiümbruses sagedusel 103,5, Raadio Tallinna äpis ning aadressil raadiotallinn.err.ee. 

Sünnipäeva puhul valmib koostöös kirjandusfestivaliga HeadRead neljaosaline sari kirjanikest ja nende suhtest muusikasse. Kuidas muusika inspireerib ja toetab neid töös? Külalisteks on Indrek Koff, Berit Kaschan, Adam Cullen ja Carolina Pihelgas. Saateid saab kuulata aadressil raadiotallinn.err.ee ja Raadio Tallinna sotsiaalmeedias.

15. mail, Raadio Tallinna sünnipäeval kell 19, jõuab eetrisse kontsertsaade ansambliga Pillikud ning eetripäeva jooksul kõlavad sünnipäevatervitused eesti artistidelt.

**

Raadio Tallinna maikuu plaat on Joel Remmel Trio kauamängiv “Kevad”. Uusversioon Hendrik Sal-Salleri laulust “Et sa teaks” on Kärmase suuri lemmikuid armastuslaulude seas. Laulab Liisi Koikson.