“Kui “Hinguse” plaadi kätte sain ja mängima panin, siis öelda, et mul päris pisarad silma tulid, on ehk liig, aga ega palju puudunud – helikvaliteet oli kohutav. Halvimas unenäos ei oleks arvanud, et see nii ära rikutakse.”
Sven Grünbergile pakkus vastakaid tundeid ka 1981. aastal ilmunud albumi, millest sai esimene elektroonilise muusika autoriplaat Nõukogude Liidus, ümbris. Sellel muide ei olegi UFO, hoopis Sombrero galaktika, mille foto leidis helilooja ühest teadusajakirjast. Tahtis seda kindlasti plaadikaanele ning rääkis ideest Tõnis Vindile, kes tegigi musta guaši ning luminestseeruvate värvide ja ajastut iseloomustavate kirjatähedega uhke kujunduse.
“Moskvas läks see aga kõige kaduva teed ning minule saabus pruun katastroof.” Grünberg jäi plaati tehes kahjumisse, sest sai honorari vaid 80 rubla, aga tal on siiski väga hea meel, et helikandja üleüldse tehtud sai.
“Hinguse” sünnilugu vääriks lausa filmi, sest oli seotud seiklustega nii Eestis kui ka “suure kodumaa” pealinnas Moskvas. Juba stardipauk oli ootamatu, sest salvestamine sai tehnilises mõttes võimalikuks tänu Tallinna Helikassetitehase ja allosakonna, plaadifirma Melodija juhtide omavahelisele tülile.
“Hinguse” salvestus pidi toimuma Moskvas, Suurbritannia elektroonika näituselt toodud imepilli EMS Synthi 100ga, mis maksis ulmelised poolteist miljonit kuldrubla ning jäi Venemaale tänu Dmitri Šoštakovitši palvele. 12–ne generaatoriga tubasüntesaatorit oskas kasutada vaid üks mees – Juri Bogdanov. Süntesaatoril oli küll priske manuaal, kuna aga pilli kasutamise minut maksis uskumatud 132 rubla, ei hakanud ükski interpreet seda isegi avama. “Kui Jurat ei olnud, siis polnud ka süntesaatorit. Temata ei osatud ega saadud seda isegi käivitada.”
Grünbergile oli nõukogude asjaajamine üldiselt teada ning seetõttu sõitis ta päev varem kohale ja saigi külma dušina teada, et Bogdanovil polnud tema tulekust aimugi, stuudio aga pooleks aastaks teistele muusikutele broneeritud ning kinni makstud.
“Esmalt tuli sorida dokumendiarhiivis, kust selgus, et Eestist mingi kokkulepe vist oli. Pool aastat varem oli saabunud süntesaatoril tehtud plaati puudutav paber, aga nüüd öeldi, et tulge järgmisel aastal uuesti. Lühidalt – õudusunenägu.”
Nii suunduski noor Grünberg kõige tähtsama mehe ehk tollal maailma suurima plaadifirma Melodija direktori juurde. Tund või paar ukse taga koos NSVL rahvakunstnikega ning ennäe imet – lubatigi jutule.
“Kõndisin mööda uhket üleelusuurust Pärsia vaipa (nagu Pärna Priidu filmis) ja hirmsasti ajas naerma mõte, et minust ukse taha jäänud rahvakunstnikud oleksid julgenud bossile läheneda ilmselt vaid vaiba alt.”
Kui Grünberg seltsimees direktorile käe ulatas, ei uskunud too oma silmi, sest sellist nahaalsust oleks saanud endale lubada vaid Leonid Brežnevi poeg. “Ta oli ka elektroonilise muusika plaadi ideest täiesti jahmunud: “Mida… süntesaatoriga… kas te ei tea, et sellega tehakse vaid müra, mitte muusikat?”, kuid saatis mind siiski alluvate jutule, nagu tol ajal ikka kombeks oli.”
Pärast pikki tunde ootamist ja mitme asjamehega läbirääkimisi selgus, et salvestust ette võtta ei olegi võimalik. Grünberg ei jätnud jonni, tiris Bogdanovi kaasa Melodija peainseneri juurde, sest lootis tolle kaasabil lootusetuna näivat olukorda päästa.
Helilooja asub värvikalt kirjeldama järgnevalt asetleidnud sündmusi. Peainsener oli eriti heas tujus (“Tea, kas hommikune konjak?”, itsitab Grünberg) ja uuris Bogdanovilt, mis järgmisel päeval stuudios plaanis on.
“Jura ägas, et salvestama tuleb Kremli orkester Gennadi Roždestvenskiga eesotsas. Jätad ära, anti käsk, meil on siin noormees Baltikumist!”
Grünbergilt küsiti aga, kas ühe päevaga saab plaadi valmis teha. “Kindlasti mitte, oli mu kindel vastus.” Vaene Bogdanov sai seepeale käsu jätta ära ka ülejärgmisele päevale kavandatud salvestus. Kui nüüd Grünbergilt päriti, kas kahe päevaga saab plaat salvestatud, sai helilooja aru, et vastus saab olla ainult üks, muidu õnn pöördub. “Jah, saab!”
“Tegelikult tekkis mul käigult idee salvestada vaid plaadi üks pool, minna materjaliga Tallinnasse ja rääkida välja võimalus teha teine pool peaosas kiriku akustilise oreliga.”
“Hinguse” tsükli kandvaks instrumendiks ongi orel, aga teise poole esimese loo “Teekond” tegi ta süntesaatoriga Arp Omni 2, mis maksis sama palju kui maja Nõmmel ja asus Riias. “See lennutati tegelikult “Naksitrallide” jaoks koos sealse “Juraga” Tallinnasse. Mees seisis pea kogu aja minu kõrval ja eks ma muidugi nokitsesin natuke filmi ka teha, aga põhiliselt pühendusin “Teekonnale”. Tehniliselt jätab see muidugi soovida, sest kõik sai ülepeakaela, kiirkorras tehtud.”
Grünberg ei olnud siis plaadi ideid noodistanud. Ometi julges ta stuudiosse minna, sest mida tugevam on muusikaline skelett, seda rohkem annab lihaga, mida luudele ehitada, mängida. “Mind pani pigem muretsema, et kui hakkan noodi järgi liiga täpselt tegutsema, võin jõuda tupikusse, sest niivõrd uudne ja kooskõlaliselt ettenägematu koosseis vajab kiireid ning tihti ettenägematuid ümbermõtlemisi ja tegemisi. Seega võib liigtäpne noodistus olla pigem takistuseks”.
Ja hakkab jälle naerma, sest talle meenub, kuidas pidi ühe käega süntesaatoril muusikat looma ja salvestama, teisega aga Bogdanovit eemale peletama. “No ta tahtis ka ise muusika tegemises kaasa lüüa ning pidevalt fraasi väänata, aga mulle see ei sobinud. Meie maitsed olid vähemalt sel teemal küll väga erinevad ja täna kujutan ette, kui ajast ja arust need Jura susinad oleksid.”
Esimest korda publiku ette
Legendaarseks saanud albumit ei ole varem avalikult esitatud ega ka noodistatud, sest Grünberg tahab vaadata tulevikku, mitte minevikku. Seda on ta enda hinnangul üldiselt uut muusikat luues teinud ja saanud ka popmuusikaauhinna Kuldse Plaadi kategoorias “Aasta Autor 2020” ning Eesti Vabariigi 2017. aasta kultuuripreemia juubelihooaja ja -kontsertide „Autoportreed“ eest. Valmimas on ka uued plaadid ja filmid.
“Kusagil aasta tagasi hakkas Taavi Kerikmäe peale käima, et tahaks “Hinguse” publiku ette tuua. Ütlesin – tehke, poisid, ega uskunud, et nad viitsivad sellega jännata. Kerikmäe võttiski noodistamise enda kanda. Eks keerulisi, “raskesti loetavaid” akorde küsis ta üle. Alguses ma neid ei mäletanudki, aga siis hakkas meenuma.”
Proove oli toimunud üks, kui valitsus kehtestas piirangud kultuurisündmuste toimumisele. Grünbergile kontsertide esialgne edasilükkumine (artikli ilmumise seisuga juunikuusse – K.E.) meelehärmi otseselt ei valmistanudki, sest proovideks napib pea alati aega ja üksi töötama harjunud helilooja peab nüüd selgitusi jagama mitmele muusikule. Just soovist mitte kogu aeg oma mõtteid tõlkida, ongi ta suuremas osas töötanud üksinda.
“Kui kirjutan tšellole, tean, kust algab pilli ulatus ja kus see enam hästi ei kõla. Kui mind vaatavad kuus inimest, siis mul pole aimugi, mis vahendid neil üldse on ja mida olemasolevatega täpsemalt teha saab. Minu töölaua taga on kõik peale klaviatuuri virtuaalinstrumendid. Kerikmäe juhitavale bändile meeldivad aga domineerivalt vanaaegsed rauast vidinad. Tegelikult peakski käima, kuulama ja vaatama, milliseid vahendeid juurde vaja. Kui töötan mingi koosseisuga, siis tahan alati integreerida oma nägemused ja soovid sellega, kes ja kuidas esitab.”
Eesmärgid peavad olema kõrged
Grünbergi muusikutee algas juba koolis. Ta oli esimese Jo-Le-Mi-süsteemi klassi õpilane toonases 22. keskkoolis (praegune Jakob Westholmi gümnaasium – K.E.), kus laulutunde andis Ene Üleoja. “Koolitus oli tugev ja igapäevane laulmine häälepaelte arengule oluline. Tehnikat ja hääle kasutamist olen juurde õppinud. Neid oskusi sain hiljem oma lugusid lauldes kasutada, aga Jo-Le-Mi’st ei arva hästi. See süsteem on mulle elus vaid takistuseks olnud ja ebameeldivusi valmistanud.”
Tema hinnangul peaks oma tee otsingutega alustamagi algkoolis, vähemalt proovima, sest näiteks muusikas on hilisematel katsetajatel praktiliselt võimatu edu saavutada. “Tehniline baas võtab nii palju aega, vaeva ja nõuab süvenemist, et pead alustama varakult ja tegema tööd siis, kui sa ei saa aru, kuhu see sind viib. Selles mõttes on muusika hullult raske ettevõtmine. Eesti muusika on ju väga kõrgel tasemel ja seetõttu tasub ikka väga kaaluda, kas sellisel tasemel maastikule on hea rüselema minna.”
Ka tema on, peamiselt just lapsena, muusikalises teekonnas kahelnud. “Kes ei kahtle, selle areng seisab.” Ega ta näiteks klaveri harjutamisele ülemäära palju aega kulutanud ja seetõttu olid tavalised stseenid, kus klaveriklassi astumise järel oli veerandtunnine vaikus, seejärel kuulda kõva kisa, uks paiskus lahti ning sellest lendas välja Grünberg, noodid järel. Oma päästjaks peab ta klaveriõpetaja Karl Sillakivi, kes tegi temast muusiku ootamatul põhjusel.
“Ta ei karjunud. Minu vanemad investeerisid tema tundidesse leiva kõrvalt korralikult ning mul hakkas häbi, et Sillakivi, tark mees ja toonane tipp, pidi minusugust lollpead taluma. Hakkasin harjutama.”
Tuntuse saavutas Grünberg NSVL esimese progerocki ansambliga Mess, mis tegutses kaks aastat (1974-76). Seejärel hakkas avastama toona tundmatut elektroonilise muusika maailma ja aastast 1977 pühendus ka filmimuusika loomisele.
“Tol ajal oli veel võimalik olla uus ja värske ning noort inimest see huvitas. Kuigi ma olin siinkandis elektroonilise muusika esmalooja, ei tähenda see, et elektroonika on olnud kunagi minu loomingus eesmärk omaette – see on vaid üks võimalus, vahend. Praegused noored ei saa muusikas kahjuks sedavõrd uut ehitada.”
Grünberg on õpetanud Eestis ja Soomes kokku kaheksas kõrgkoolis. “Olen loonud täiesti uue õppeaine, mille sisu on muusika ja heli filmidramaturgia loomisel. Olen ka sadu tudengeid hoiatanud, et see, mille läbi neid hiljem mäletatakse, ei ole nende endi teha. See kujuneb mitmete asjaolude tõttu, mida tegijad üldreeglina ise ei valitsegi. Nii ka minu muusikaga, mida on tänaseks vaadanud üle maailma sadu miljoneid vaatajaid. Lõppkokkuvõttes jääb alati kriipima küsimus, kas looming on hetkeline või kestab natuke kauem – ideaalis üle autori eluaja.”
Ta rõhutab, et kõigepealt peaks olema loojal midagi öelda, vastasel juhul võiks vaikida. Muusikas ja kunstis lihtsalt ei ole õigus mitte kellelegi oma ööpotti pähe kallata, enda mured tuleb ise läbi elada ja oma kunstis teisi toetada, mitte meeltesegadust paljundada. “Jah, elu on raske, kuid siin on ka ülevaid nähtusi. Kahjuks keskendutakse liialt mõjuvusele, halva mõju on pea alati hea omast tugevam. Minu arvates tuleb oma loominguga inimest aidata, toetada ja armastada. Maailm vajab meelte selgitamist ja selginemist, mitte segadust.”
Oma õpilastel soovitab Grünberg seada alati kõrged eesmärgid. “Kui mõni tahabki kohe teha midagi suurt, siis julgustan proovima ja katsetama ning soovitan mitte väga pettuda, kui seda kohe ei saavutata. Mis seal ikka – me elame ju ebatäiuslikkuse maailmas.”
Paarkümmend aastat tagasi kutsuti teda väliseksperdina üht konflikti lahendama, kus üliõpilased ei tahtnud kuidagi mõista, miks elektroonilise muusika õppejõud nõuab teoreetilisi teadmisi. “Elektroonika on vaid üks muusika loomise vahenditest ja tänapäevane tehniline tase annab tohutult võimalusi, see aga ei tähenda, et baasharidust ei peaks olema. Noored olid kuidagi pettunud minu suust seda kuuldes, et kuradi reetur.”
Vähemalt korra on ta olnud heliloojana olukorras, kus üks lavalolijatest, noodikirjaga võõras interpreet, kuidagi proovis teistega kokku ei saanud. “Mingi hetk ajas hirmsasti naerma, aga natuke hirmus oli ka, et kohe algab kontsert, aga iga mees künnab oma vagu. Lõpuks läks õnneks, aga vanemaks saades ei pruugi sul sellisteks sööstudeks olla tervislikku ressurssi. Selline olukord paneb südame puperdama.”
Ohverdus terviku nimel
Omal ajal stuudios töötades imestasid kolleegid, miks ometi Grünberg ühe looga nii pikalt vaeva näeb, teistel käis loomine palju kiiremini. “Kui tehniliselt on kõik täiuslikult korda saanud, siis töö alles algab.” Ta toob näiteks, kuidas kirjutas lugu “Lahkumine”, mille keskmine osa polnud enne salvestust talle ennast kuidagi “kätte andnud”.
“Öö läbi kirjutasin ning sain hommikuks valmis. Täiesti magamata istusin stuudios noodiga pilli taha ja siis tuli hoopis midagi teist kui kirjas. Seda nooti pole ma siiani kasutanud ehk sellest sai hoopis n-ö ohver. Tõeliselt hea tulemuse jaoks tulebki ohverdada ja seda saab teha ainult iseenda töö ning ajaga.”
Äsja ilmus tema teise LP “OM” uus väljaanne. “32 aastat pärast ilmumist hea pildi- ning helikvaliteediga, sest ka selle plaadi esmatrükiga 1988. aastal, kaasnesid ebameeldivused nagu jubedad ja valed värvid ning kehv heli. Nüüdne on aga tipptasemel ja olen sellega väga rahul. See jõuab varsti ka müügile.”
Aga ohverdus on seegi, kui filmi terviku nimel jääb mõni heli loomata. Film annab võimaluse oma ego ületamiseks, sest filmis peab teistega arvestama. “Ma olen korduvalt filme tehes režissöörile öelnud, et ärme sinna või sinna kohta muusikat pane. Sellega jääb aga minu “taksomeeter” seisma. Ning kuigi mulle kui loojale on sellised otsused kahjulikud, on need filmi tervikut silmas pidades olulised. See on ohverdus terviku nimel.”
Filmimuusika puhul on tema arvates väga oluline anda muusikaga edasi kogu filmi dramaturgiat. Filmi ei sobi tiheda faktuuriga muusika, sest see koormab liigselt tähelepanuvõimet, episoode ei tohi kinni mängida ja näitleja pingutust ära tappa, samas võib mõne stseeni päästa vaid üksik noot. “Kromanov kurtis kord, et ei saa uuesti filmida, aga näitleja vaatab nii tühja silmaga. Ütles, et tee midagi. Siis lood muusikaga selle, mida näitleja silmis polnud ning hiljem kirjutab muusikakauge kriitik, kui vingelt näitleja mängis. Seda on korduvalt hiljemgi juhtunud.”
Vaja on aegruumi
Grünberg lõpetas just Rao Heidmetsa uue animafilmi “DNA” muusika loomise ja kirjutab vaikselt raamatut. Mõni peatükk on valmis, materjali palju ning äkki tuleb raamatuid isegi kaks – üks põnevatest kohtumistest, teiste seas dalai-laamaga, teine aga tema seiklustest nii siin kui seal. Lisaks nokitseb ta oma autorikontsertide, millel olid kaastegevad Vox Clamantis ja Tallinna Kammerorkester, materjaliga, millest peaks saama album.
Viimane, koroona-aasta, on tema veendumuse kohaselt sundinud inimesi iseendaga kohtuma. “Rööprähklemine ei lase meie meeltel selgineda. Meeleselguseks on vaja aega – aegruumi. Juba 40 aastat tagasi mõtlesin, et inimese ajule on langenud ebaproportsionaalselt suur koormus, millega meie füüsis ei saa hakkama. Lisaks on kogu meie vaimne tegevus seotud istumisneedusega. Isegi istun arvuti taga mõnikord kümme tundi järjest, siis tõusen püsti, hakkan riiulist raamatut võtma, et jälle istuda, samal ajal keha kisendab – mine õue!”.
Ta soovitab nii mõtestatult kui mõtestamata molutada ja algatuseks sõna otseses mõttes seenele sõita. “Elu on läinud liiga tihedaks. Me elame ühe elu jooksul läbi mitu elutäit informatsiooni, aga aegruumi pole. Seda tuleb tekitada, kuigi selle hind on väga kõrge – jääd elurongist kas ajutiselt või lõplikult maha.”
Grünberg tõdeb, et muusikaga on nii, et ühed teevad, teised kuulavad. Tema ise käib kontsertidel väga harva. Muusika sees istumist on lihtsalt nii palju, et süstematiseeritud helid väsitavad.
“Tahan igal võimalusel vaikusesse. Ei kõla uudselt, kui öelda – soovitan teistelgi kuulata vaikust, metsa kohinat ja mere mühinat. Korrastatud helide kogumile mõeldes eelistan aga rahulikku ja sõbralikku. Elu on raske ja see mõte võib ka muusikas olla, kuid kuulajat ei tohi jätta väljapääsmatusse seisu. Kuulajat peab armastama ja aitama.”
**
Sven Grünbergi legendaarse albumi „Hingus“ kontserdid toimuvad, 13. juunil Tartu Vanemuise kontserdimajas, 15. juunil Estonia kontserdisaalis ja 16. juunil Estonia kontserdisaalis.
Sven Grünbergi 1981. aastal ilmunud album „Hingus“ sai esimene elektroonilise muusika autoriplaat Nõukogude Liidus. Tähistamaks 40 aasta möödumist suure populaarsuse saavutanud albumi sünnist toob Eesti Kontsert selle muusika koostöös autoriga taas publiku ette. „Hinguse“ sünnipäevakontserdi teeb eriliseks asjaolu, et varem ei ole see muusika kõlanud elavas ettekandes.
Grünbergi loomingut esitab sel korral Eesti Elektroonilise Muusika Seltsi ansambel eesotsas kunstilise juhi Taavi Kerikmäega. Kuna autoril polnud toona tarvidust oma muusikat noodistada, siis on ansambliesituse ettevalmistus kujunenud omamoodi Grünbergi koodi lahti murdmiseks. Kuulda ja näha saab ka muusikat filmidele „Hukkunud Alpinist hotell“, „Naksitrallid“ ja „Klaabu“, filmimuusika esitlusi ilmestavad Tencu video live-töötlused.
Kontserdil tuleb esiettekandele Sven Grünbergi uus teos „Hingus 2021“, millel osaleb ka autor. Kontserdielamust täiendab Taavi Kerikmäe ja Sven Grünbergi vestlus „Hingusest“ nüüd ja aastate eest.
**
