“Minusugune looja on kogu aeg isolatsioonis ja iseenda mullis. Taanis on reeglid rangemad, sest inimesi on palju. Mida rohkem inimesi, seda värvikam seltskond. Rääkimata sellest, et taanlased on eestlastest oluliselt sotsiaalsemad – eestlane on ikka olnud oma onnis eraldi. Olen uidates mõned korrad eramaale eksinud ja püssi ette sattunud, isegi mere ääres ei saa enam rahulikult jalutada. Karantiinis ei ole inimesed õelamaks läinud, kes oli enne õel, on ka praegu.”
Saksofonist ja helilooja Maria Faust oleks pidanud neil päevil hakkama ostma lennupileteid Tallinnasse, aga kuna maailm on lukus, istub ta hoopis Kopenhaageni kodus karantiinis. 20. aprillil toimuma pidanud Collegium Musicale tellitud kooriteose “Maarja missa” maailmaesiettekanne leiab aset 22. augustil.
Muusik tunnistab, et praegune olukord ei muuda tema elus otseselt midagi, kuigi ta oleks märksa parema meelega suurlinna asemel Eestis oma lähedaste juures. Faust on üsna kindel, et see ei ole viimane kord, mil inimesi mõni uus kuri haigus või katastroof tabavad, aga sellesse teadmisesse ei tohiks hajuda. Siinkohal meenuvad talle kuldsed sõnad: “Ellu jääb see, kes adapteerub, mitte see, kes kõige kõvemini kisab.” Tema arvates on muusikud olnud alati oma probleemidega üksi ja neil tuleb üksi ka hakkama saada.
“Kunstis töötab just kohanemine. Need, kes leiavad endale kiiresti uued alused, tulevad sellest välja. Kui su ainus sissetulekuallikas on olnud keikkad, siis saab muidugi raha kohe otsa. Muusikaäri muutub kogu aeg. Ei saa naiivselt loota, et kuldajad tulevad tagasi ning seetõttu ei saa iial öelda, et teeme nii nagu vanasti. Vajadus uue järele ei teki enne, kui sa selle ise välja pakud. Mina ei tegele muusikaga, mis otsib trende, vaid püüdlen oma loomingus ajatuse poole. Nii nõmedalt kui see ka ei kõlaks.”
Faustil on endiselt tellimustööd laual ja töö käib täie rauaga – järgmise aasta kalender on täis. Äsja pani ta punkti “Maarja missa” viimasele osale, mille lõpetamist sõnumiootuses intuitiivselt edasi lükkas. “Üritasin selle hoida nii vahetu ja toore kui võimalik. Ei läinud lõputult parandama ja ideaali otsima, sest missa eesmärk on õhustiku ja tundmuse, mitte ideaali loomine.”
Varsti ilmub tema uus album “Organ”, mis salvestatud Niguliste kiriku orelil ning pühendatud pensionile saadetud teatud organile. “Mul väga palju helget muusikat ei ole, aga see on küll äärmiselt. Muusika tuli sealt altpoolt ning räägib elujanust, eluinstinktist ja elu ülistamisest.”
Lähiajal hakkab Faust aga kirjutama ühele Taani eksperimentaal-naiskoorile teost pealkirjaga “Libera Me”, mis on omal moel missa jätk.
“Oleksin kiire kirjutaja, küll siis vuhiksin, aga mul on see seina vahtimise aeg äärmiselt pikk ja karantiinis polegi muud teha kui seina vahtida, nii need mõtted kogunevadki,” muigab ta. “Kui missas järgisin lohutavat joont, siis “Libera Me” on elavam avangardteos, mis räägib sellest teisest soost ning igapäevasest võitlusest kaotamaks aegunud reeglid sugudele. Tuletab ühtlasi meelde, kui vähe aega on naistel olnud üldse mingisugune hääl, õigused ja võimalused ning kui pikk on tee lõpetamaks arutelud, et mees on jumal, kes määrab naise koha.”
Tasakaalust väljas sisu ja välimuse vahekord
Faust ei tüdine naiste õigustest rääkimisest, sest need on ühtlasi tema enda õigused. Talle ei anna ka rahu, et Eestis pole ikka veel džässis teisi tegijaid naissaksofoniste. “Süüd” ei näe ta siin tüdrukutel, vaid midagi on tema meelest nihu koolides ja õpetajates. “Kusagil teeb keegi pisikesi, aga jätkuvaid kuritegusid.” Oma üliõpilaste pealt näeb Faust aga, et jutud naiste ja meeste võrdsetest õigustest ei vasta paraku ikka veel tõele.
“Ma ei tahaks olla praegu noor naine, sest ta peab olema äärmiselt andekas, tark, ilus ja sealjuures muidugi kõhn. Talle ei andestata midagi. See hävitab neid, nad on depressioonis ja nende enesehinnang on väga kehv. Noor naismuusik muretseb, kas ta näeb laval välja piisavalt ilus,” ahastab ta. “Miks peab noor naine olema sellise kaitsekihiga tank nagu mina ja kuidas me oleme jõudnud selleni, et noor laulja peab endast üles laadima nunnusid fuck me selfisid, sest muidu ei ole teda olemas? See näitab ühiskonna hetkeseisu, et kui sa ei kuulu rikaste ja ilusate hulka, siis sind ei ole olemas.”
Ega siis kergem olnud kui Faust alustas, aga nii suurt survet välimusele siiski polnud – keegi ei sundinud dieeti pidama või huuli süstima.
“Vana naist, tõsi, ei armastatud ka siis,” hakkab ta naerma. “Nii kui 40 kukkus ja naisel isegi lapsi polnud, oli ta ühiskonnale kadunud inimene. Naisi võetakse tõsiselt, kui nad on noored, kõhnad ja ilusad. See on ju jabur – minust ei tee mind see, palju end tuuninud olen. Mees võib olla kole kui mülgas, aga kui tal on raha, siis see ei loe.”
Faust rõhutab, et inimene võib teha oma eesmärkide teenimiseks mida iganes, aga ei jõua ära imestada, miks kõik ühte nurka sattunud on. “See on ju naeruväärne, kui tasakaalust väljas on tänases muusikatööstuses sisu ja välimuse vahekord.”
Piirideta vägivald
Vägivald, mis ei tunne riigipiiri, seisust ega ajastut, on palju reisinud Fausti südame valutama pannud, sest ta on peksasaanutega üksjagu kohtunud. Vägivalla all kannatavad ka mehed, keda naised vaimselt terroriseerivad ja füüsiliseltki nahutavad. Ta mõtiskleb palju selle üle, miks vägivallaahelat läbi ei õnnestu lõigata, miks osadel inimestel on vajadus teisi ahistada ning läbi hirmu austust rakendada, miks inimene võtab oma lapsepõlvest vägivallamustri kaasa, miks vanemad oma kiusajast last õigustavad ja miks enamasti ohvrit sajas surmapatus süüdistatakse.
“Nendele küsimustele on üksikindiviidi tasandil võimalik vastuseid leida, aga vägivalla taunimine ei ole iseenesestmõistetav. Praegune kriis toob kenasti välja selle, kes meist on kes. Puhastumise osas olen ma muidugi pessimistlik. Häid inimesi on igal ajal ja neid leiab kõikjalt, sest headuski ei tunne riigipiire, ajastut ega seisust. Aga hea ei ole puhtalt hea, nagu kuri ei ole ainult kuri.”
Tellimustööna võtab Faust üldiselt vastu selle, mis kõnetab. Vägivallast räägib ka Collegium Musicale poolt tellitud “Maarja missa”, mille tekstid on koostanud Eero Epner. Sel korral ta kohe sütitavat teemat ei leidnudki: mõte rahvaluulest oli tüütu, hällilaul pole tema loomuses ja nii jõudiski ta inimeseni. “Mind huvitab ja erutab tänapäeva inimene.”
Tegemist ei ole klassikalise kooriteose ega ka klassikalise missaga. “Võtsin vabaduse klassikalisest lähenemisest väljuda. Teoses ei ole fraasi, on gruuv ja meetrumis mõtlemine. Muusikaliselt on see nii kerge kui suutsin. See väga meloodiline ja romantiline teos räägib loo mõistmisest ja üksindusest, mitmel tasandil üksinda olemisest, kaastunde ja lohutuse suurest kaalust ning mingil määral ka vabanemisest.”
Röögib ja keerleb
Faust armastab kaose ja juhuslikkuse teooriat, juhuseks peab ta ka enda loodud muusikat. Loodus ja ümbritsevad inimesed teda muide ei inspireeri, küll aga tema enda tunded, mida armastab muusikas kaardistada. Loojana on ta intuitiivne, hoiab end kanalina, ei sekku, inglite või kalliskivide poole ei pöördu, sest muusikaline sõnum tuleb niisamagi. Sõnum saadud, hakkab kirjutama – näiteks hommikul –, ja järgmine reaalselt tajutav hetk võib olla südaööl. Sellest, mida ta vahepeal teinud on, pole tal endal aimugi.
“Mõnikord tuleb sõnumit pikalt oodata. Kui midagi ei tule, tekivad paanika ja tunne, nagu poleks ma kunagi midagi loonud ega oskagi. Siis mõtlen, kuidas need eelmised teosed üldse valmis on saanud, ja röögin. Lisaks jooksen ümber enda, keerlen ja keerlen ja keerlen, jään jonnipunnina seisma ja küll siis tuleb.”
Muusika loomisel on vaja ehk teatavat eelhäälestust. “Aga saksofon peab tulema igast kuradi poosist, seetõttu ma koolides ju käisin. Kooli mõte ongi see, et sind drillitakse reageerima ja välja tulema nõmedatest olukordadest, sest ega kõik kontserdid lähe nii nagu kavatsed. Koolist antakse sellised tööriistad kätte, et sa ei vaju kriisisituatsioonis täiesti p***e.”
Pillimängu on Faust oma elus väga palju harjutanud ja nüüd sellega enam tegelema ei pea. Ise ütleb, et pea ju töötab ning kui on midagi öelda, siis ütle. “Muusiku elus on niigi tohutult distsipliini ja kirjutamata reegleid, mida peab jälgima. Mul ei ole vaja end distsiplineerida muusikat luues ega ole vaja seda teha ka pillimängu harjutades. Muusiku õnne valem ei ole kindel arv harjutustunde või väljavalitud džässistandardite päheõppimine. Proovimine ja harjutamine teevad harjutajaks, mitte muusikuks.”
Defitsiit tekitab nõudluse
Muusikuks olemise aluseks peab ta uudishimu ja ausust iseenda vastu. Uudishimu saab toita ja aususest saab aru, kui ollakse oma sissetallatud rajalt kasvõi korraks eemale astutud.
“Iga muusik võiks Eestist ära käia ja end väljastpoolt vaadata. Noored peaksid leidma nii palju õpetajaid kui võimalik ning mängima paljude erinevate muusikutega koos. Alles siis saab muusik rikkaks ja leiab teatud objektiivsusegi. Eesti on väga väike, siin jääb areng lihtsalt ühel hetkel seisma, muusik peab aga olema kõiges liikuv. Siit tuleb välja saada, alati võib ju tagasi tulla.”
Faust otsustas aastaid tagasi õpingute kasuks Taanis, sest sealses muusikahariduses oli palju rohkem vabadust. Lisaks otsis ta sallivat ja sõbralikku ühiskonda, kus idaeurooplasena ellu jääda.
“Ma ei pea end Taani täiesti sissesulandunuks ja jään alati keelt aktsendiga rääkima, aga see on kihvt riik ja pealegi räägin ka eesti keelt Saaremaa aktsendiga. Mitte keegi ei saa minult võtta identiteeti, aga mida vähem on mul juuri ja kinnituspunkte ning mida ebapüsivam olen, seda parem olen muusikuna.”
Faust ei arva, et sotsiaalse isolatsiooni ajal peaksid muusikud vahendeid valimata tingimata pildil olema ja interneti vahendusel kontserte andma. Mitte midagi ei juhtu, kui vahepeal oled eemal, vastupidi – defitsiit tekitab nõudluse.
“Kontsert netis on sama tüütu kui need selfid. Live toimib ikka siis, kui muusikud on koos ja publik nendega samas ruumis. Mina ei taha, et minu looming on odav ja enesestmõistetav, ma soovin, et kuulaja võtab minu jaoks aja, tuleb kohale ja keskendub. Ma ei tunne end vanana, aga nende netiasjade jaoks olen vist küll liiga vana. Mine tea, äkki aasta pärast kütan selliseid saksofonivideosid, et mine hulluks.”
Praegu peab ta oluliseks kvaliteeti, mitte hulka ning tahab esineda lavadel, kus teda ootavad tema muusikaga kursis olevad kuulajad.
“Minu koosseisud on suured ning ma ei ole kindlasti kõige odavam artist. Mul on tunne, et mida odavam sa oled, seda vähem arvatakse, et sa üldse midagi oled. Kaalun iga esinemispakkumist väga ja eelistan neid, kus olen oodatud. Igale poole ma ei sobigi ning lavale, kus ei ole minu koht, end ei topi.”
Fotod: Erakogu
**
Maria Faust (18.04.1979)
Saksofonist, helilooja ja arranžeerija, keda seostatakse peamiselt mittetraditsiooniliste džässivoolude ja vabaimprovisatsiooniga.
2019 pälvis Taani heliloojate ja laulukirjutajate ühingult (Komponister og Sangskrivere, DJBFA) maineka „Hæderspris” auhinna, mida antakse igal aastal ühele väljapaistvale ja Taani muusika skeenet muutnud heliloojale tema loomingu eest.
Heliloojana on Faust žanrite nihutaja, ta on tuntud oma eksperimentaalse helikeele ja jõuliste ideede poolest. Tema tuntumad ja auhinnatud koosseisud on teiste hulgas Maria Faust Sacrum Facere, In the Beginning, Maria Faust Machina, Shitney ja värskeim trio koos New Yorgi muusikutega Tim Dahl (bass) ja Weasel Walter (trummid).
Fausti auhindade hulgas on neli Taani Muusikaauhinda, Eesti Aasta Jazzmuusik 2016, Eesti Aasta Jazzhelilooja 2019, BMW Jazz Welt 2019 nominatsioon jne.
Abumid:
2020 Maria Faust Sacrum Facere “ORGAN” (Stunt)
2019 Maria Faust/Tim Dahl/Weasel Walter “Farm Fresh” (Gotta let it out REC.)
2018 Maria Faust “Machina” (Stunt)
2017 Maria Faust& Kira Skov “In the beginning” (Stunt)
2017 Shitney ” Earth Core” (ILK)
2014 Maria Faust Sacrum Facere ”Maria Faust Sacrum Facere” (Barefoot Records)
2013 Barefoot Records ”Ears on/Socks off”
2013 Maria Faust Jazz Catastrophe ”Maria Faust Jazz Catastrophe”
2012 Pistol nr. 9 ”Fest på Amager”
2010 Maria Faust Group ”Warrior Horse”
2008 Maria Faust Group”Bitchslap Boogie”
**
“Maarja missa”
Maailmaesiettekanne 22.08.2020 kell 20 Tallinna Jaani kirik
Collegium Musicale tellitud teose tekstid koostanud Eero Epner
