Lauri Vasar: Muusika on minu elu ja laulmine elu mõte

“Minu elukutse on keelatud ja seetõttu olen märtsist alates töötu. Eriolukorras said paljud vabakutselised maailmas teada, et ei ole eriti midagi väärt. Euroopas toimub praegu kultuuri mõrvamine.”

Bariton Lauri Vasar on saanud üle kuu veeta aega talle nii kallis Eesti maakodus. Puhkuseaeg on tore küll, kuid sel aastal on sel mõru maik – lõppenud hooaeg pidi olema üks tihedamaid, kuid praeguse seisuga on ära jäänud pea 30 etendust. Millal ta uuesti lavale pääseb, ei ole teada. Enne eriolukorda mõtles ooperilaulja mitu korda, kuidas tohutu etenduste hulgaga hakkama saada ning lootis salamisi, et juhtuks midagi, mis igapäevaelu korraldamist veidi kergendaks. 

“Soovidega tuleb niisiis ettevaatlik olla,” muigab ta. 

Tegelik elu on muidugi naljast kaugel. Ärajäänud etendused tähendavad ülesöeldud lepinguid, saamata jäänud töötasusid ja valusat ärkamist. “Mitmed ooperimajad on parastanud, et miks teil on vaja olla vabakutselised, sest palgalistele makstakse 100% töötasust, meile vaid tühine protsent. See on pannud tõsiselt mõtlema, kas vabakutselisena jätkata või mitte:”

Saksamaal näiteks maksavad vabakutselised Vasara sõnul üle poole oma honorarist maksudeks, mille sees on ka töötuskindlustus. Hüvitisele on aga õigus vaid neil, kes töötanud viimase 30 kuu jooksul vähemalt 180 päeva järjest. Arusaadavalt selliseid ooperilauljaid väga ei leia. Selles ju vabakutseliseks olemise võlu seisnebki, et sõidad riigist riiki ja linnast linna, ooperimajast ooperimajja ja laulad erinevaid rolle, ning iga päev tööpostil ei viibi. 

“Alguses võttis see kõik jalad alt. Sain küll Berliini linnalt väikese toetuse ja suured ooperimajad maksavad mõningaid protsente ärajäänud etenduste honorarist, aga pikemas perspektiivis ei tähenda need summad midagi. Nüüd on tekkinud kõva kisa, suured muusikaagentuurid on tagajalgadel ja algatatud on suuri kohtuasju. Ma ei ole selles sõjas üksi.”

Enne epideemiat oli Vasar Pariisis, kus käisid Richard Wagneri “Reini kulla” proovid. Teatris valitsesid siiski tavapärase rõõmsa proovimelu asemel ärevus ja teadmatus. Üks lavatööline haigestus, see tekitas paanika ning peagi tuligi teade, et etendused jäävad ära ning ooperimaja uksed suletakse. 

“Tormasin lavalt kohe oma telefoni juurde, et osta lennupilet. Kuidagi see õnnestus ning jõudsin kodusesse Berliini 15. märtsi hilisõhtul. See juhtus viimasel minutil, sest järgmisest päevast oli maailm lukus. Pariisi jäänud inimesed aga koduarestis.”

Berliinis, oma kodus, oli ta esimesed kolm päeva diivanil masendunult pikali. Siis läks aga õue värske õhu kätte jalutama ning otsustas ootamatult sülle kukkunud vaba aega ära kasutada – hakkas vokaaltehnikaga tööle ja harjutas erinevaid rolle.

“Laulja defineerib end läbi hääle ja laulmise, isegi banaalse külmetuse puhul tunned end kasutuna. Perspektiivita on end raske motiveerida. Niisama passimine hakkab ajudele ja katsun selle vastu võidelda. Olen end elukutse nimel vormis hoidnud. Jõudu on, aga sordiin on ju ametil peal. Samas, tulevikule mõeldes, küll need etendused ka millalgi toimuma hakkavad ja seetõttu on kõik hästi. Muusika on minu elu ja laulmine elu mõte.”

Juubeliks valmis

Lootma peab, et normaalne kultuurielu taastub, sest oktoobris tähistab Vasar 50. sünnipäeva. Ooperilauljale vääriliselt Estonia laval. Vähemalt praeguse seisuga on plaanis lausa kaks juubelihõngulist “Tannhäuseri” etendust.  

“Alles ma olin noor ja häbelik algaja, nüüd aga juba vanaisa,” naerab ta. “Kuidas see aeg küll nii kiiresti on läinud. Ma loodan, et etendused siiski toimuvad ja saan sünnipäeva puhul mulle nii armsat Wolframi rolli koduses Estonias laulda.”

Muide, see kodune Estonia on maailma lavadel esinema harjunud ooperilauljatele küll armas, kuid füüsiliselt väga raske saal. Laulad nagu kotis, ütlevad mitmed. Vasar arvab sama. “Pärast kaht duetti “Figaro pulmas” oli surm silme ees. “Tannhäuseri” puhul on lavastaja lauljatele kaasa aidanud ning laval asuva “kasti” tõttu on seal isegi akustika. Siin saalis pead meeletult pühenduma tehnikale, sest see on häälele väga suur väljakutse. Orkester lihtsalt matab su muidu maha.”

Vasar räägib, et La Scala ooperimajas on laval “punto Callas” ehk Callase punkt. Koht, kus seistes meeldis legendaarsele Maria Callasele kõige rohkem laulda. 

“Kord lavastati ka mind sellesse ja hääl kõlas tõesti võimsalt. Estonias on ka oma “punto Callas”, vähemalt minu jaoks. Lavalt vaadates asub see paremal.” 

Ta ei imesta, et vaatamata küllaltki rohkele lauljate järelkasvule neist ikka meie ooperimajas puudus on. “Kui noor laulja Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiast nii raskesse saali satub, tundub talle ilmselt, justkui polekski tal häält ning lähebki omadega sõlme. Meil on kindlasti vaja uut ooperimaja, kus on korraliku akustikaga suur saal.”

Esimest korda on Vasar viimasel ajal mitmete kolleegide survel hakanud mõtlema õpetamisele. Tunneb, et nüüd oleks juba midagi noortele inimestele laulmise kohta öelda. See ei tähenda aga, et ta kohe sügisest pedagoogiks tormaks. 

“Esialgu on tegemist uitmõttega. Olen seda meelt, et noorel lauljal oleks vaja ka tegevlauljast õpetajat, kes ise käib veel laval ja on elus vähemalt mõned korrad publiku ees “surnud”. Kuidas teistmoodi üldse õpetada saab?” 

Publiku ees suremise all peab ta silmas totaalselt untsu läinud ülesastumist, millest publik ei pruugi arugi saada. “Aga sina saad. Vahel tuleb selliseid õhtuid ette, kus mitte midagi ei toimi.”

Raske haigus

Vasar neelatab, sest valusad mälestused kerkivad pinnale. Vähesed teavad, et ta on aastaid tervisega tõsiselt hädas olnud – enesetunne oli kohutavalt halb ning hääl pidevalt ära. Kolm aastat tagasi said arstid jälile, mis meest vaevab. Diagnoos lõi jalad alt. Kaugel ei olnud ta ka otsusest laulmisega lõpparve teha. 

“Mul on koguni kaks kilpnäärme haigust korraga – türeoidiit de Quervain ja Hashimoto türeoidiit ning seetõttu permanentne kilpnäärme alatalitlus. Perioodidel, mil toimub aktiivne põletikuline kilpnäärmerakkude hävitamine, lisandub veel ka piinav kilpnäärme ületalitus. Kuna minu kilpnääre ei ole võimeline tootma piisavalt hormoone, olen elu lõpuni sunnitud igal hommikul tablette võtma.”

Vasar teab nüüd, et inimese ainevahetus funktsioneerib tänu sellele väikesele liblikakujulisele organile, lisaks on see otseselt seotud ka häälepaelte närviga. Piisava koguse kilpnäärme poolt toodetud hormoonideta on organism aga nagu auto ilma bensiinita. 

“Autoimmuunset haigust Hashimoto türeoidiiti on väga vähe uuritud ja seetõttu valitseb paljude arstide seas segadus ning teadmatus. Olen seda oma nahal väga valusalt kogenud. Tihti peetakse hormoonide neelamist piisavaks. Aga see ei pea absoluutselt paika. See on kompleksne autoimmuunhaigus, mille tagajärjel organismi enda immuunsüsteem hävitab sammhaaval kilpnäärme rakke, kuna arvab eksikombel, et tegemist on võõrkehaga.”

Pärast haigusest teada saamist on sellest paraku saanud ka tema hobi. Mahukad iseseisvad uurimistööd ja meeletu koguse kirjanduse läbitöötamist on andnud talle teadmised, kuidas selle häält nii väga mõjutava ebakõlaga hakkama saada. Lisaks on ta leidnud Berliinist professori, kes on just sellele haigusele spetsialiseerunud. 

“Oskan end hoida. Tean, kuidas toituda. Ei tarbi piimatooteid, etenduste perioodil loobun ka nisujahust ja kogu magusast kraamist. Arstid ütlevad, et kergemaks läheb siis, kui mul kilpnääret enam pole – see on juba praegu pisike kui rosin.”

Sisemine jõud

Vasar ei tee saladust, et ränk diagnoos on ta mitmel korral viinud viimase piirini. Juba mitu aastat liigub ta hirmuäratavalt suure tahtejõu toel. “Inimeses on kordi rohkem jõudu, kui arvata oskame ja meie organism on raskes olukorras võimeline seda jõudu mobiliseerima. Lisaks on siin maailmas midagi peale meie. Minu elus on olnud palju momente, mil taevasse vaadata ja vähemalt kaitseinglitesse uskuda.”

Keegi kaitses teda kindlasti ka 1994. aastal, mil nooruse lollusest, nagu ta praegu arvab, tuli pisikesest Eestist lahkuda. Siia jäädes oleks ta enda arvates jäänud alatiseks vaid Harri Vasara pojaks, mida ta täna võtaks muidugi komplimendina. Lähikondsed nimetasid noort lauljat ja tema toonast abikaasat vastutustundetuteks hulludeks ja ka koolis laideti tema plaan Euroopat vallutama minna maha. Kuu vanuse tütre vanemaid see aga verest välja ei löönud. 

“Mul oli vaja leida oma tee ja vokaalselt edasi areneda. Saime Kultuurkapitalilt väikese rahalise toetuse ja pärast 42 tundi kestnud kurnavat bussireisi oksendasime mõlemad Salzburgi põõsastesse.” 

Mozarti-linnas läks kõik loomulikult nii valesti kui minna sai. Aga kuidagi sai noor perekond Eesti aukonsuli Austrias, Jüri Uibopuu kaudu Sirje Frauenlobi kontaki, kelle abil hakkas elu vaikselt sujuma. Koju helistamiseks koguti münte ja kirju kirjutati paberile. Need on Vasara emal siiani alles.  

“Saime sisse kõikidesse koolidesse, kuhu proovisime. Kuna mina olen aga suur Mozarti austaja, valisin Mozarteumi. Juba esimesel õppeaastal sain ülikooli poolt kaheks aastaks korraliku stipendiumi ja väikeses teatris ära teha kõik bass-baritonile mõeldud rollid.”

Vasar rõhutab, et anne on üks asi, aga tal on tõesti ka vedanud. Kuidagi on osanud olla õigel ajal õiges kohas ja talle antud võimalused ära kasutada, mitte maha mängida. Väga suur osa edus on tööl, mille distsipliin tuli kaasa lapsepõlve instrumentalisti ajast. 

“Kõik, kes on pilli mänginud, teavad, et mingisuguse tasemeni jõudmiseks tuleb harjutada. Sügada, kääksutada ja nühkida. Nii läks ka laulmisega – kohtusin väga paljude inimestega, tegin tööd, keerasin klassiukse lukku ja harjutasin. Valisin alati tee, mis ei viinud otse, vaid keerulise ringiga. Süüdimatult käisin ka ettelaulmistel – lihtsalt helistasin, pakkusin end välja, sõitsin viimase raha eest rongiga kohale, jäin peaaegu hiljaks, ei jõudnud närvi minna, tormasin otse lavale ja sealt tiriti mind direktori kabinetti.”

Tegelikult käivad need asjad karmi konkurentsiga ooperimaailmas muidugi teistmoodi, läbi agentuuride, aga Vasaral ei olnud sellest aimugi. Agentuurist rääkimata. Lõpuks jõudis talle siiski kohale, et agentuuri on vaja. 

“Olin vahepeal kaheksas agentuuris,” hakkab ta naerma. “Olin kindel, aga ka ebakindel. Mitu lepingut ütlesin ära, sest rollid ei sobinud. Ma tundsin oma häält ja võimeid ning teadsin, et ei ole valmis näiteks Verdit laulma, sest see oleks tähendanud minu karjääri lõppu maksimaalselt kahe aasta pärast. Mina tahtsin laulda Mozartit. Sellest tulid aga agentuuriga suured pahandused.”

Enda eest tuleb seista

Vasar ütleb, et lauljal peab olema kohe tarkus aru saada, milleks ta võimeline on ja milleks mitte. Seda nii füüsilises kui vaimses plaanis. Paljud seda siiski ei taju ning ammugi mitte teatrite juhid, kes otsuseid vastu võtavad. 

“Sa pead ise väga kindlalt oma tugevuste ja väärtuste eest seisma. Lisaks võiksid sul olla head nõuandjad. Mul pole siiani Verdiga eriti palju tegemist,” itsitab ta. “Ühe tema rolli olen siiski teinud – Rodrique ehk markii de Posa ooperis “Don Carlos”. Läks väga hästi, aga ma meelsasti laulaksin veel mõnda aega Mozartit, sest see hoiab hääle ja minugi noorena. Ülejärgmisel aastal laulan Papagenot (ooperist “Võluflööt” – San Francisco ooperis), kuigi võiksin olla tema vanaisa.”

Mozart ei ole muidugi kaugeltki ainus helilooja, kelle loomingut Vasar austab või laulab. Viimaste aastate jooksul on tema hääl nii palju arenenud ning läinud mehisemaks ja tummisemaks, et tulema on hakanud ka Wagneri pakkumised. 

“Mina Wagneri lauljaks sündinud ei ole, õnneks on suur ja mitmekülgne repertuaar ette näidata. Mozarti-kultuurist saan võtta hääle tekitamise ja maneeri ning tehnilise täpsuse, Wagneris tuleb aga kõik lõõrid lahti lüüa,” selgitab ta. “Repertuaaris ja tulekul on ka esimesed Straussi-partiid.”

Rollide valikul on ta olnud pigem tagasihoidlik. Ütleb, et parem hiilata, kui kolinal keldrisse kukkuda. Mõnikord tulevad agentuurilt ettepanekud rollidele, millest ta kuulnudki pole. Siis muretseb noodid, õpib partii selgeks ja kui karakter pakub huvi, võtab vastu. Aga julgeb ka ära öelda. Agentuuri masenduseks. “Ütlen isegi liiga palju ära. Mind tuleb veidi sundida ja moosida. Koledat muusikat ma ka laulda ei taha, istun selle asemel parem kodus ja niidan muru.” 

Kui poleks sunnitud ja moositud, oleks ta isegi Amorftase rolli Wagneri “Parsifalis” ära öelnud, sest iidol George Londoni täiuslik sooritus oli liiga tugevalt kõrvus. 

“Budapesti “Wagner Days” Adam Fischeriga eesotsas käisid mulle peale, et võtaksin rolli ikkagi ette. Kuna kaks aastat oli aega, ütlesin jah, sest oli ju võimalik ka ära öelda,” meenutab Vasar. “Samal ajal laulsin Lyoni rahvusooperis Luigi Dallapiccola “Il prigioniero” peaosa ja õppisin Amfortase ära. Laulsin pianistiga partii mõned korrad otsast lõpuni läbi ja ei tundnudki vere maitset. Hakkasin seejärel rolliga tõsiselt tööle ning leidsin võtme. Teen seda omamoodi ja võimalikult veenvalt, ei taha kõlada nagu London.”

Suur pabistaja

Praegu valmistab ta vaikselt ette Oresti rolli Richard Straussi ooperis “Elektra”. Maailmalavadel kehtib vaikimisi reegel, et juba esimeses proovis peab roll olema peas, sest kuidas saab lavastaja teha tööd lauljatega, kel nina noodiraamatus. 

“See on ka austus kolleegide vastu. Just seetõttu alustan iga uue rolliga tööd mitmeid kuid varem, mõtlen ja analüüsin, sest tahan süveneda lisaks muusikale ka karakterisse.”

Vasar märgib, et on esinemise osas suur pabistaja ning lavale tuleb teda vahel lausa rihmaga peksta. Rolle on tema pea kakskümmend aastat kestnud karjääri jooksul kujunenud kenake hulk ja peas on need kusagil kõik tallel. “Eks siin ole ka uskumatult palju pahna. Kui mõnd rolli on vaja, lükatakse see ette, kui enam vaja pole, kaob aju tagumistesse kihtidesse. Isegi kõige raskema helikeelega partiid on alles. Vajan nädalat meeldetuletust ja olen võimeline lavale minema.”

Ta ei ole kunagi laulnud maailma kuulsamatesse ooperimajadesse pääsemise nimel. Karjäär on kulgenud vaikselt ja loogiliselt ning tänaseks on tal õnnestunud teha tööd maailma tippu kuuluvate lavastajate, dirigentide ja ka lauljatega ning nende võimaluste eest on Vasar iga päev tänulik. Tänu elukutsele on ta eurooplane, kuid südames ikkagi eestlane ja seetõttu liigutas teda tohutult tänavu saadud Georg Otsa nimeline auhind.

Žürii märkis ära tema kõrge vokaalse meisterlikkuse, erakordse lavasarmi ja väljendusrikkuse ning sügavalt läbitunnetatud eriilmeliste karakterite loomise maailma tuntuimatel ooperi- ja kontserdilavadel ning kodupubliku ees.

“Georg Otsa laulmine on mind saatnud tegelikult terve elu – tema tämber, musikaalsus ja lavasarm olid imelised. Olin viiene, kui Ots lahkus. Ema kinnitusel olen isegi tema süles istunud, aga ma ei mäleta sellest midagi. See preemia on minu jaoks väga oluline ja tegi südame tohutult soojaks. Tundsin lõpuks, et kadunud poeg on siin Eestis ka midagi korda saatnud.”

**

Lauri Vasar (17.10.1970)

Eesti ooperilaulja (bass-bariton)

Õppinud Tallinna Muusikakeskkoolis viiulit ja vioolat. Lõpetanud Eesti Muusikaakadeemias ooperilaulu eriala. Täiendanud end laulu erialal Grazis ning saanud Salzburgi Mozarteumi magistrikraadi ja Bernhard Paumgartneri medali. 

Hinnatud solist Euroopa ooperilavadel. Vasar on laulnud pea kõiki Wolfgang Amadeus Mozarti bass-baritoni ooperirolle. Üheks tähtsamaks on aga Luigi Dallapiccola ooperi “Il prigioniero” nimiosa, mida Vasaral on õnnestunud laulda kuues erinevas lavastuses. Lisaks muidugi Richard Wagneri ooperi “Tannhäuser” Wolfram, Amfortase roll ooperis “Parsifal” ning Gunther ooperis “Jumalate hukk”.

Vasar oli Saksamaa Fausti-nimelise parima laulja preemia nominent peaosa eest Benjamin Britteni ooperis “Billy Budd” ja pälvis Viini Riigiooperi Eberhard Wächteri nimelise parima noore laulja preemia Orpheuse rolli eest Claudio Monteverdi ooperis “L‘Orfeo”.