Jüri Reinvere: Loomingusse ei tohi mattuda, elada tuleb

“Komponeerimine sarnaneb pimeduses maalimisele – sul on küll oskused segada värve ning kasutada pintslit, aga tulemust näed alles siis, kui saalis tuled põlema lüüakse.”

Helilooja Jüri Reinvere võrdleb uue teose esimest, muusikutega proovi naljaga pooleks haikaladest kubisevas basseinis ujumisega ega salga, et see on üsna ebameeldiv. “Aga teises proovis ei ole samasugust tunnet ette tulnud.”

Prooviperioodid on maailmas järjest lühemad ning seetõttu tuleb heliloojal olla notatsioonis võimalikult selge. “Siis ei kaotata aega mõttetutele aruteludele, mida, kas või üleüldse mõeldud on.” Interpretatsiooni sekkub Reinvere väga vähe. “Mida aeg edasi, seda rohkem on minu ülesanne interpreete toetada ja teha seda nende võimaluste piires. Kui hakkan nõudma midagi, milleks nad sel hetkel võimelised ei ole või seisan vastu minu omast erinevale käsitlusele, tavaliselt ei järgne head. Kõigile on kasulikum, kui toetan muusikute kontseptsiooni.”

Tellimustööde puhul on helilooja läbirääkimistel avatud ning laseb endale täpselt selgeks teha, mida soovitakse. “Töö tegemise faasis ma kedagi endale ligi ei kipu laskma – läheks segaseks. Mina omakorda ei suru hiljem lavastajale oma nägemust peale.”

Korra on Reinvere lavastaja töösse sekkunud ooperi “Puhastus” puhul. “See oli küll üsna väike detail. Märkasin, et kõigile eesti naisi kehastavatele lauljatele olid pähe pandud rätikud. Tean oma vanaema juttudest, et linnaprouad küll endale rätikut pähe ei sidunud, see oli rohkem vene mammide komme. Seda ma ka ütlesin, aga kas minu märkust arvesse võeti, ei mäletagi.”

Jüri Reinvere Paavo Järviga Pärnu muusikafestivalil. Foto: Erakogu

Reeglina on Reinvere oma teoste libretist, sest õigete tekstide leidmisega on raskusi. “Mul ei ole mitte midagi teistega töötamise vastu, aga siiani on kõige kergem ja loogilisem tundunud libreto ise valmis kirjutada. Nii ei pea ka pikkade koostööde puhul vaidlema ja protsessi jooksul klapitama. Kirjastustele sobib samuti, kui nad ei pea mitme osapoolega maadlema.”

Esiettekande perioodil ei saa ta veel täpselt aru, mida kirjutanud on, sest lihtsalt ei suuda informatsiooni vastu võtta. Kaine ja selge pilk oma teosele tekib alles paar aastat hiljem. “Siis olen selle suhtes isiklikest emotsioonidest vaba ning võimeline andma hinnanguid, oli teos õnnestunud või mitte.”

Reinvere on kindel, et kunstiteose sündimiseks on heliloojale ja muusikutele lisaks vaja ka publikut. Alles selles kolmnurgas ärkab ellu tõeline muusikaline kunst. “Ooperi produktsioonides on aga palju rohkem osalisi, seal olen mina vaid helilooja. Protsessi arenedes on iga päevaga järjest enam neid, kelle panus muutub oluliseks. Seega ei saa kusagil öelda, et helilooja on ainutegija.”

Notatsioon on oluline

Reinvere teadis juba kuueaastaselt, et temast saab helilooja. Hiljem on ta palju mõelnud, kust see impulss tuli, aga ei ole siiani teada saanud. Tundis lihtsalt tohutut tungi muusikat kirjutada ning esimene teos valmis 27. novembril 1978, mil ta oli seitsmene. “Esimest lugu ma eriti ei mäleta, aga vajadust seda kirjutada küll.” Teos seisab praegu raamitult helilooja ema kodusel riiulil.

Sibeliuse akadeemia teadustöös käsitles Reinvere heliloojate loomingu protsesse ning võrdles eesti ja soome loojaid. Nii selgus, et eestlaste jaoks on kõigel muusikavälisel ja metafüüsilisel tohutu tähtsus, sest muusika oli aastakümneid keelatud teemade väljendusvahendiks, sest rääkida tuli ridade vahelt.

“Kuni olid mõttemaailm ja ettekujutus tulevasest teosest, oli kõik hästi. Kui tuli aga muusikat hakata kirja panema, tekkisid raskused. Soomlastel oli jälle vastupidi – muusika oli valdavalt abstraktne, millele ei lisandunud erilisi, jumalikke, ühiskondlikke, poliitilisi või isiklikke sõnumeid. Muusika üles kirjutamine on tuim töö, milleks vajalikke oskusi Soomes ka õpetati.”

Bayreuthis festivali avamisel. Foto: Erakogu

Eestlaste lähenemine on Reinvere hinnangul andnud võimaluse andekatel loojatel areneda ja kasvada ning tekitanud neis selgroo, mis avaldub sügava loomingulisusena. “Eestlaste rikkus on tugev hinge- ja inspiratsioonielu ning just seetõttu on meil nii palju erilisi inimesi.”

Tema enda heliloomingu protsess on ajas väga palju muutunud. Alguses oli selles palju Eestile tüüpilist inspiratsiooni, mille hetki püüdis ta kuidagigi muusikalise teosena jäädvustada. “Minu alma mater on aga Sibeliuse Akadeemia ning seal pöörati väga palju tähelepanu notatsioonile ning käsitööoskustele. Paljusid välisõpilasi lausa häiris see, et erutatud ja inspireerivat õhkkonda kool ei pakkunud, kõik vaimne ja hingeline tuli mujalt hankida.”

Reinverelgi läks aastaid mõistmaks, kui võimas relv selge notatsioon olla võib. “Partituur peab olema selline, millest muusikud võimalikult kiiresti aru saavad.” Lisaks teadlik lähenemine tervikule ning kõigele, mis ees.

“Helilooja peab suutma mõelda suuri filosoofilisi mõtteid, miks ta just seda teost kirjutab, samal ajal pead murdes, mida ühel hetkel teeb teine flööt. Ehk sõites liftiga mikro- ja makrotasandi vahel, ei tohi suurt pilti kaotada. See on juba aju treenimise küsimus, et lift minema ei paneks. Mul ei ole vaja olla pidevalt inspireerunud seisundis, et kaksteist kuud järjest intensiivselt ooperit kirjutada, seda ei elaks vaimselt lihtsalt üle.”

Üks töö korraga

Reinvere on küll öösiti sageli ärkvel, kuid muusikat kirjutada sel ajal ei suuda. Kui seda ongi ette tulnud, tuleb hommikul kogu töö ümber teha. Ideaalne tööpäev algab kella üheksa ja kümne vahel hommikul. “Kui aga samal ajal alustab ka kirjade ja telefonikõnede kontsert ning kell on saanud ootamatult kaks päeval, olen üsna närviline. Ega need lõputud leheküljed partituuri ju iseenesest teki, vaid nõuavad palju tunde tööd.”

Tööprotsessis tal kummalisi eripärasid või töövahendeid puudutavaid kapriise ei ole. “Mul võib küllalt kaua minna aega teadmiseks, mida ma teha tahan, aga kui olen selle välja mõelnud, läheb edasine kiirelt.”

Mitut erinevat tööd ta korraga teha ei saa. “Üks tuleb valmis saada ja seejärel võtta ette teine. Nii need asjad ei käi, et hommikul kirjutan artiklit ja õhtul võtan partituuri ette. Komponeerida ja kirjutada ma samal päeval reeglina ei saa.”

Tartus ette valmistamas “Mu isamaa. Mu õnn ja rõõm” esiettekannet laulupeo galal 2019. aastal. Koos solist Kai Rüütli ja dirigent Kaspar Männiga. Foto: Erakogu

Varem tegi ta paberile visandeid ja kujundas graafilisi partituure, nüüd määrab mõnikord ümbriku servale vaevalt teose vormi. Ja seejärel istub juba arvuti taha.
Reinvere tunnistab täiesti ausalt, et üsna sageli töötab järjest nii kaua, kuni väsimus lõpetama sunnib. Ooperit kirjutades võtab endale vabu päevi, teeb mõnikord lausa pikema pausi ja mahutab vahele mõne orkestriteose kirjutamise.

“Täiesti teadlikult üritan ka elada. Kõige hullem oleks arvuti taga loomingusse mattuda. Samal ajal maailm irdub sinust kusagile kaugusesse. Sa ei käi enam kusagil ega näe reaalset elu enda ümber. Selle nimel tuleb mõtestatult tegutseda, et endale elu elamist lubada.”

Kui keegi või miski inspireerib, siis juhuslikult ei satu see kohe kindlasti tema loomingusse. Kui midagi kelleltki teiselt üldse võtta, siis teha sedagi teadlikult ja hoida silmad-kõrvad lahti nii, et jõuda viisini, kuidas kõik vajalik enda huvides ära kasutada. “Seda õppisin Sibeliuses, et minu tegevuses oleks kõik teadlik.”

Tuimade tööfaaside ajal, mil ta päris üksinda olla ei taha, pakuvad seltsi televiisorist tulevad suvalised helid. “On olnud perioode, mil töötan vaikuses ja rahus ning töö ei edene. Siis on aga maja rahvast täis ning vaadatakse jäähokit, mina lähen klaveri taha ning saan krambist üle samal ajal, mil kaheksa inimest karjuvad kõrval iga värava peale.”

Interpreetidega tuleb arvestada

Interpreetidega arvestab heliloojana sada protsenti. Ometi muutus vastupidine suhtumine Reinvere sõnul vahepeal lausa uhkuse asjaks. “Kaasaegses ooperis surutakse laulja vastu seina ning laulmine on kohati tervisele kahjulik. Kahjuks on sellisel tasemel lauljaid väga vähe, kes saaksid sellistele projektidele ei öelda.”

Reinvere teab, et muusikud armastavad väljakutseid, sest mitte keegi ei taha igavat partiid, mida lihtsalt läbi käia. “Aga nad ei armasta võõrasse vormi surumist, mis ei too muud efekti kui sõna otseses mõttes kehavigastusi – lauljate puhul näiteks. Suured heliloojad nagu Mozart või Beethoven kirjutasid kõik oma teosed interpreete arvestades.”

“…ja väsimus õnnest nad tantsima viis” proovid Pärnus. Koos Paavo Järvi ja Sharon Roffmaniga Foto: Erakogu

Tema kõrvu on jõudnud Saksamaal palju jutte sellest, et paljud heliloojad ei tunne isegi enam korralikult pille. Nii ei ole harvad juhud, mil tellijad ei saa partituuri aktsepteerida või peab dirigent selle öösiti kapitaalselt ümber kirjutama.

“Trükivead on eriti mahuka partituuri puhul mõistetavad ning on loomulik, et esimeste suurte tööde ajal alles korjatakse kogemust ning tehakse rohkem parandusi — aga kahjuks on järjest levinum asjaolu, et vead on juba põhimõttelist laadi, näiteks ei ole arvestatud instrumendi amplituudiga.”

Selle taustal on seik, teab Reinvere, et muusikaline koolitus, nagu haridustase laiemalt, on praegu ikkagi suures languses ja mitte ainult akadeemilises maailmas, vaid kogu ühiskonnas. “Oskused ning ekspertiis loevad väga vähe ja üha enam määravad õpilased ise, mida nad teevad või ei tee. Või kinnitatakse inimesi ametitesse, milleks neil pole korralikku kompetentsi. See on meie tänase aja vaim. Saksamaa muusikaelus avaldub see niimoodi.”

Eduretsepti ei ole

Selles on Reinvere veendunud, et kui midagi öelda ei ole, ole parem vait. Üht kindlat retsepti, kuidas maailmas läbi lüüa, tal ei ole.

“Seda ma tean, et tööd tuleb teha kordades rohkem kui algselt plaanis. Iga nurga taga on ohud, aga kui inimene on piisavalt kannatlik või on tal head nõuandjad, õpib ta ohte aja jooksul vältima. Mina olen olnud kannatlik ja vahest on olnud minu kõrval ka häid nõuandjaid. Helilooja kujunemistee on üldiselt aeglane ja ma ei ole seda tagant kiirustanud.”

Andris Nelsonsiga Gohrischis Šostakovitši-päevadel. Foto: Erakogu

Nii muusikas kui poliitilistes põhimõtetes on Reinvere püüdnud säilitada vabaduse. “Ma ei ole tahtnud end piirata vaid ühe ideoloogia ja maailmavaatega. Tahan olla vaba ja teha nii nagu hetkel õige tundub. Muidu annan endast liiga palju ära. “

Tal on kahju, et ei jõudnud tundma õppida oma suurt eeskuju Austria dirigenti Nikolaus Harnoncourti, kuid üldiselt ta kellegagi koostööst ei unista. “Näen ju, kui kohutavalt kiiresti kõik muutub, samuti ka soovid, kellega koos midagi ette võtta. Pigem tahan vaadata, millised võimalused tekivad ning kas saan neid kasutada või mitte.”

Berliinist Frankfurti kolimine on ta viinud tõeliste projektide juurde. “Berliin muutus uue aastatuhande teisel kümnendil kuidagi nagu õhku täis ettevõtmiste linnaks. Neile kulus meeletult aega ning lõpuks oli laual liiga palju ainult suurte sõnadega projekte, mis polnudki tegelikult projektid.”

Erinevad tegemised

Reinverel ei ole valitud tee osas segadust iseenda või oma päritoluga tekkinud. Selles aga küll, kuhu inimene tänapäevases maailmas liigub, mida tahab või mis teda ees ootab. “Tegelikult on suured muutused kõik juba toimunud, aga me ei pane neid tähele. Elame mälestustes ja välja kujunenud mõttemaailmades.”

Suurte muutuste all peab ta silmas oskuste ja nende tähtsuse kadumist. “Lääne ühiskond ei vaja seda. Positsioone saavutatakse läbi muu. Igasugune areng on tõkestunud, sest inimene tegeleb peamiselt oma kaartide õigesti mängimise üle muretsemisega, et positsiooni kindlustada.”

Sünnilinnas Tallinnas. Foto: Erakogu

Enne oma positsiooni kindlustamist tuli praegusel tunnustatud heliloojal käia õige käänulist rada. Õpingute rahastamiseks on ta jaganud öösel ajalehti, olnud lapsehoidja ning õpetanud isegi vene keelt, orelimängust rääkimata. “Hiljem tulid raadio ja esseism tugevalt peale ning orelimäng jäi tagaplaanile.”

Tema olemuse ja inimeseks vormumisel on kolm vundamenti: eestlus, mille juurde kuulub pärinemine Nõukogude Eestist ning terav okupatsiooni tajumine; elu Soome kiriklas ning sattumine pianist Käbi Laretei ja rootsi filmirežissööri, lavastaja, kirjaniku ja teatrijuhi Ingmar Bergmani maailma.

“Muusikakeskkoolis ma reaalse eluga tegelikult kokku ei puutunud, see elevandiluust torni vaim purunes Soomes, kus sattusin organistina kokku päris inimeste ja nende elumuredega. Käbi ja Ingmar tutvustasid mulle vana Euroopa kultuuri, mis moodustabki minu vaimse juurestiku.”

Muusikas kõigel silm peal

Reinvere katsub kõigega, mis muusikamaailmas toimub, jõudumööda kursis olla. “Ma olen hetkes elaja ja minevikuga eriti ei tegele. Kuulan muide ka päris palju popmuusikat ning kohati ikka täielikku jama ka. Siis, kui ennast on vaja äratada ja uutele mõtetele viia, sellel on aju tühjendamise efekt.”

Oli aeg, mil kantrimuusika ajas teda lausa iiveldama. “Tekitas suisa somnambuulseid tundeid. Aga siis sattusin kuulma Kacey Musgraves’i ja vaimustusin, millise vinge muusikuga on tegemist. Kuulasin kõik tema albumid ühe nädala sees ära. See on minu koroonaaja muusika.”

Lihavõttesaarel. Foto: Erakogu

Vaikust armastab ta ka, sest muusikas olemist on nii palju. “Vahepeal tegelen jälle Sibeliusega ja seejärel võtan ette Raveli muusika. Olen endiselt arvamusel, et on heliloojad ja siis on Ravel üksinda. Mida sügavamalt temasse kaevun, seda kohutavamalt erilisem ta on. Minu loomingut mõjutab ta siiski vähe ega inspireeri ka otseselt.”

Lähiaega ei mahu Eestist puhkuselt äsja tagasi koju Frankfurti sõitnud heliloojal peale muusika kirjutamise midagi. Sügisel on ees ootamas mitme orkestriteose maailmaesiettekanded nimekates kontserdimajades. 2023. aastal jõuab aga lavale tema neljas ooper “Vari”, mis põhineb Hans Christian Anderseni muinasjutul ning räägib inimese lõhestumisest heaks ja halvaks ning käsitleb kõrvalteemana, kui õnnetu Euroopa tüüpiline intellektuaal tegelikkuses on. Libretist on loomulikult Reinvere ise. “Tööd jagub, ei saa kurta.”

Kevad-talvel kavatseb ta endale veidi vaba aega võtta ning lihtsalt olla ja elada. “Kõige toredam on siiski järgida seda impulssi, mille lapsepõlves sain ning olla vaba mõttest, et oleksin pidanud elus midagi teisiti tegema.”

**

Jüri Reinvere  (2.12.1971)
Helilooja, libretist, esseist

Õppinud Tallinna Muusikakeskkoolis (1979-1990), Chopini-nimelises Muusikaakadeemias Varssavis (1990-1992), Helsingi Ülikoolis (1992-1994) ja Sibeliuse Akadeemias (1994-2004).

Elab 2005. aastast Saksamaal, algul Berliinis, alates 2017. aastast aga Maini-äärses Frankfurdis.

Kirjutanud kolm ooperit (libretod temalt endalt soome- või saksakeelsed), orkestriteoseid, kammerteoseid, Esseistikat, kaastöid eesti-, saksa- ja soomekeelsele ajakirjandusele.
Käbi Laretei 100. sünniaastapäevaks kirjutab temast ja oma ajast temaga raamatu saksa keeles, mis avaldatakse 2022. aasta juulis.

Pälvinud mitmeid heliloomingu- ja esseistikapreemiaid, sh Eesti Riiklik kultuuripreemia (2015) ja Enn Soosaare eetilise esseistika preemia (2016).

2021. aasta olulisemad ettekanded:
Andris Nelsons ja Bambergi sümfoonikud juunis
Pietari Inkinen ja Deutsche Radiophilharmonie oktoobris
Pablo Heras-Casado ja Baieri Ringhäälingu sümfooniaorkester novembris
Franz Welser-Möst ja Gewandhausorchester novembris