“Muusikamaailmas tuleb pildil olla ja selleks peab ise väga palju vaeva nägema. Ajal, mil pälvisin oma loomingu eest kõige rohkem tunnustust, veetsin tohutult aega arvuti taga kirju kirjutades ja suhteid sõlmides ning neid hoides. See väsitas mind nii ära, et põlesin peaaegu läbi.”
Helilooja, laulja ja viiuldaja Maarja Nuut pidi tegelema hommikust õhtuni enda kui artisti manageerimisega, ikka selleks, et oma muusikat kuulajatega jagada. Tegemata tööde nimekiri muudkui kasvas ja kõik kuhjus. Sellest tekkinud ärevuse tõttu astus ta lavale sageli hambad ristis ning kaalus isegi muusika loomisest loobuda.
“Ma ei olnud enam siiras. Sadu kordi esitatud kavad ammendusid. Vajasin suuremat muudatust, mis saab toimuda aga ainult siis, kui on aega. Mul tekkis suisa hirm, kas üldse suudan mingisugust heli, mis mulle endale õige tundub, enam luua. Justkui otsisin iseennast.” Ja siis saabuski pandeemia tõttu ootamatult pealesunnitud puhkus. “Jõudsin endas teadmisele, et muusika saadab mind moel või teisel siiski elu lõpuni.”
Vaimne kriis on uue albumi “Hinged” lähtepunkt ja Nuudile nii omast viiulimängu kuuleb sellel täpselt kolme noodi jagu – praegu paelub teda nimelt elektrooniline muusika. Tegelikult hakkas ta seda põnevat maailma uurima umbes kuus aastat tagasi ja leiab nüüd üha uusi kihte, millesse sukelduda.
“Elektroonilise muusika heli tekib justkui eimillestki ja see põhjustab segadust. Minu jaoks on see aga imede maailm, kus saadad volte ühest kohast teise, elekter võtab heli kuju ning tulemuseks on müstiline helisüntees, milles saad omavahel kombineerida ebamaiseid elemente. Piire siin ei eksisteeri.”
Elektroonilise muusika võimalusterohkus oli talle alguses suurimaid väljakutseid ja mõnes mõttes ka takistus. Nuudil tuli päevade kaupa erinevates programmides pakutavast meeletust infotulvast end läbi närida ja helisid tundma õppida. Teistmoodi tema meelest ei saakski.
“Alati ei ole otseteed, tuleb minna hoopis ringiga ja võimalikult sügavale. Alles hiljem, tausta teades, on sul oskused kiiremini kohale jõuda. Mina hakkasin ju teadlikult elektroonilise muusikaga tegelema hilises eas ja tuli läbida mitmed etapid, et jõuda teadmisteni, mis väljendavad mind kui artisti. Vahendeid, võimalusi ja viise on ju tohutult.”
Sellega lükkab ta ka ümber väite, et mis see elektrooniline muusika siis ära ei ole – istud aga arvuti taha ja hakkad pihta. “Võimalikke instrumente voi sämpleid on igas muusikatöötlusporgrammis sadu ja sadu ning enne, kui midagi päris otsast ise looma hakkasin, kammisin neid hulganisti läbi. Ma ei ole ka selline muusik, kes võtaks esimese ettejuhtuva, sest siis tekib tunne, justkui jääksin millestki äkki ilma.”
Nuut peab ikka kõik läbi töötama ja tunnistab, et sisemist rahu ei ole sellises olukorras lihtne säilitada. “Viiulit tuli aastaid õppida ja harjutada, nii on ka elektroonilise muusikaga. Oma heli ja meetodi leidmiseks kulub väga palju aega.”
Peamine instrument
Nuudi kõige suuremaks väljakutseks on olnud elektrooniliste helide põimimine akustiliste instrumentide või signaalidega ning hääle klapitamine selles kõlamaailmas. “Siin hakkavad mängima nivood, mis ja kui palju võimendamist üldse kannatab ning kuidas see lõpuks mõjub. See on keeruline. Ilmselt seetõttu ei ole väga palju artiste, kes akustilisi pille elektroonikaga hästi siduda oskaksid.”
Elektroonilise muusika maailmas on praegu väga populaarsed modularid ehk pisikesed süntesaatorid. Need muretses endale ka Nuut ning suureks üllatuseks suutis ysna esimestel kordadel pärishelid kätte saada. “Kõik kõlasid aga liiga tuttavalt. Ka siin oli oma heli leidmiseks vaja kaevuda.”
Modular annab Nuudi hinnangul vokaalile omapärast tekstuuri ning häält on võimalik niimoodi töödelda, et esialgu ei pruugigi aru saada, et häält kasutatud on. “Hääleni jõudmine on minu jaoks üldse laiemalt olnud valulik. Esimest sooloplaati ei suutnud ma oma hääle rabeduse tõttu kuulata.”
Laulmist ta ju õppinud ei ole, hääleseades on käinud vaid mõned korrad. “Ma nii väga tahtsin laulda, aga põdesin tohutult. Viiuli puhul saab ebakindlust peita, hääl on aga aus ja ütleb, kes sa oled. Aga meile ju alati ei meeldi, kes me oleme.”
Mida vanemaks ta saab, seda paremini õnneks ennast oma nahas tunneb ja seetõttu on ka hääle kasutamine muutunud väga loomulikuks. “Tegelikult ongi hääl minu peamine instrument, mis annab ülejäänule impulsi, värvi või puudutuse.”
Nuudile ei meeldi fikseeritus ega raamid, seetõttu on plaadil palju spontaanset. “Ma tahan kõiges elastsust ja erinevaid vaatenurki. Raamid tekitavad minus krampi ja tahan siis eemalduda.”
Neil põhjustel ei pea ta end kindlasti kõige lihtsamaks koostööpartneriks. “Minuga ei ole lihtne kaasas püsida, sest iial ei tea, mis järgmisena tulla võib. Teisiti ma aga ei oska, sest mind on alati huvitanud salapära ja tundmatus. Mul on eesmärk aru saada. Aga mida rohkem puurid, seda vähem aru saad. Teekonnal kipun eesmärki unustama, sest olen juba mujale kõndinud. Janu on eemal. See on minu olemise viis.”
Uue albumi kompositsioonid on sündinud tegemise käigus. Algselt tekib rütmika voi harmoonia, mille peale hakkab Nuut improviseerima. Rida rea haaval lisandub muusikalisi kihte. Mõnel lool on neid arvutisse salvestatud üksteise kohale mitukümmend.
“Materjal on ausalt öeldes suures osas tekkinud põhimõttel lõika ja kleebi. Näiteks olin salvestanud midagi, milles oli lahedaid elemente, aga kõik ei sobinud. Siis tegin rea juppideks ning paigutasin täiesti suvaliselt ümber. Mõnikord oli tulemuseks loteriivõit. Ehk palju oli kiiret katsetamist.”
Muusika sünnib laval
Noodistanud Nuut oma muusikat ei ole, kuigi nooti tunneb, solfedžos on kodus ning harmoonia reeglid selged. Seetõttu on uue muusikaga lavale minek uus väljakutse. “Minu tugevus on luua koha peal. Aga praeguseid instrumente valdan omas tempos, mis sobib stuudiosse, aga mitte kuulaja ette. Kontserdil ei ole ju aega lugude vahel kaableid ümber tõsta.”
Ometi võttis ta vastu esitluskontserdi kutse Austriasse, mis toimus juba augusti alguses. Kuu varem vahtis muusik masendunult lakke ega kujutanud ette, kuidas tema keeruline looming esitatud saab.
“Laval ei saa plaati maha mängida. Selle asemel võtan albumi energia ja impulsi, kasutan mõningaid salvestatud motiive, mis omandavad laivis sel hetkel tekitatud materjaliga uue näo. Põhimotiiv võib olla sama, aga mõni kuulaja ei tunne lugu äragi.”
Nuut ütleb, et selline lähenemine on pea ees ookeani hüppamine, aga laval ei ole aega hirmule mõelda. “Seal teed, mida teed ja see on imeline, kui saad kätte tunde, et hakkad muusikas ära lendama.”
Muide, laval on ta koos lauatäie tehnikaga, mis kaalub kokku 60 kilogrammi. Kaableid on omakorda meetrites. Enne kontserti tuleb proovi palju teha. “Tegelen helide korrigeerimise ja terviku kokku panemisega. Palju on matemaatilisi tehteid, kuidas ühest punktist teise võimalikult ökonoomselt jõuda.”
Ideaalis valdab ta kunagi tehnilist poolt nii hästi, et masinavärgi osas on tekkinud kehamälu, mis suudab kiirelt reageerida, milliseid juhtmeid vaja vahetada. “Kõige olulisem on selle kõige juures suuta ikka muusikat teha, mitte tehnilisele poolele kalduda. Masinavärk on tööriist ja vahend, mis aitab mul ennast muusikaliselt väljendada.”
Soovilugusid ta ei mängi, aga vanemate lugude kavasse sokutamine ei ole välistatud. “Vana materjali esitan pigem uue nurga alt. Mulle meeldiks, kui ma ei seostuks muusikuna vaid ühe albumi kõlamaailmaga.”
Tegelikult on ta juba ka augustis välja antud plaadist nüüdseks eemaldunud, sest albumi täis muusikat on salvestamise hetke dokumentatsioon. Nii juhtub Nuudil alati, et kontserdil kõlab salvestusest erinev, sest laval tekib vajadus painutada muusikalist materjali praeguse hetke järgi.
“Ma ei ole täna enam see inimene, kes ma olin siis, kui albumit salvestasin. Ma ei samasta end selle materjaliga ega hoia sellest kümne küünega kinni. Kui lähen lavale kontserti andma, siis kõlavad lood teistmoodi.”
Ajab ise oma asja
Ühegi plaadifirma perekonda Nuut hetkel ei kuulu. On olnud mõned, tema hinnangul mõnusad koostööd, näiteks FatCat Records’i või ka kodumaise Õunaviksiga, läbirääkimisi on peetud paljude teistegagi, aga tingimused ei ole osutunud artistile sobivateks. “Praegu on huvitaval kombel jälle fookuses ise oma asja ajavad muusikud, omaette olijaid lausa otsitakse ja neilt tuleb põnevaid asju.”
Rahvusvahelises plaanis on tulnud tal iseolijana palgata sadade kontaktidega publitsist, kes temast vajalikele inimestele teada annab. Need vajalikud inimesed on peamiselt Suurbritannia muusikaajakirjanikud. “Ajakirjanikud aga ei salli publitsiste. See, kas oluline ajakirjanik sind puudutava kirja üldse avab, on õnnemäng.” Mõnikord on muusikul endal mõistlik kontakte otsida. “Gilles Petersoniga (DJ, BBC Radio 6 saatejuht – K.E.) just nii juhtus – publitsisti kirjale ei vastanud ta kunagi, minu omale aga kohe. Tänaseks oleme tuttavad. Pealegi pean ju mina neid intervjuusid andma, mitte minu esindaja.”
Suurbritannia muusikaajakirjandus on A ja O. Kui muusikut seal kiidetakse, on ta igal pool tegija. Kui teda aga keegi mõjukatest märkab, kajastub see kohe kuulajate arvus muusikaedastuskanalites või plaatide müüginumbrites.
“Kui Simon Le Bon (ansambli Duran Duran solist – K.E.) minust omal ajal tviitis, oli hetkega mu Soundcloudi keskkonnas 40 000 uut kuulamist. Ma ei järjesta inimesi tuntuse järgi ja see ei pannud mind rohkem punastama, aga oli väga huvitav jälgida, milline tohutu mõju sellisel seigal on. Nagu ka sellel, kui BBC 6 mõnd mu lugu mängib, sest hetk hiljem ostetakse 15 vinüülplaati.”
Üle-eelmisel aastal kirjutas ta oma esimese, eelmisel teise koorilaulu. Esimene kooritöö oli tellimus koorimuusika kogumikalbumile plaadifirmalt Sony Music Classical, kes kirjutas muusikule täpselt ette, milline lugu olema peab. “Kirjeldused olid vastuolulised ning tekitasid minus küsimuse, kelleks nad ennast peavad – ma olen ju ometi artist ja tean ise paremini, aga võtsin seda väljakutsena. Pealegi oli tegemist minu esimese kooriteosega.”
Teda üllatas, mismoodi album kokku klopsiti ja kuidas Euroopa Kammerkoor salvestusel sisuliselt lugu õppima asus. “Kui helilooja Liisa Hirsch ei oleks mind hoiatanud, et niimoodi need asjad käivadki, oleksin tõesti minestanud. Õnneks olin ise kohal ja meil oli enne salvestamist võimalik harjutada.”
See oli tema hinnangul halb näide muusikatööstuse pinnapealsusest. “Ja kui palju samal ajal seda plaati raadiotes mängitakse. See näitab, et vahel loevad suhted, mitte muusikaline kvaliteet.”
Tagasihoidliku inimesena on Nuudil oma asju ise ajades kuidagi piinlik rahvusvahelises pressis ilmunud arvustusi jagada. “See on veidi skisofreeniline olukord, sest ühest küljest olen investeerinud, et need ilmuksid ja kui need ilmuvad, ei taha ma ennast upitada. Seega on omaette olemisel plussid ja miinused, aga plussid kaaluvad ikkagi miinused üles.”
Muusikat saab luua ka lennujaamas
Muusikat loob Nuut peamiselt oma Kopli liinidel asuvas stuudios, kuhu tuleb kohale minna ja lihtsalt käsitööga tegeleda. Punnitada ja punnitada. Mõnikord on tal mitu päeva järjest tunne, et jookseb peaga vastu seina. Ja siis neljandal päeval tuleb järsku lahendus. “Aga lahendus tuleb seetõttu, et olen kolm päeva peaga vastu seina jooksnud. Ei ole nii, et teen kolm päeva midagi muud, ja lahendus tuleb neljandal – eelnev protsess on oluline.”
On inimesi, kes on veendunud, et ainus lahendus on distsipliin, mil tuleb iga päev rutiinselt tegeleda kellaajast kellaajani muusika kirjutamisega. “Aga mina ei ole selline inimene. Mul on vaja keskkondade vahetust ja erinevaid energiaid. Lisaks on mul väga keeruline töötada segamini ruumis, sest puhtus on mulle oluline. Samas, teades, kuidas luua endale sobivaid tingimusi, ei jää ma nende puudumise taha pidama – muusikat on loodud ka lennujaama järjekorras.”
Nuut peab oluliseks tajumist, millal peaga vastu seina jooksmine on protsess, millal see aga ei toogi tulemust. “Siis on mõistlikum minna jalutama või teha midagi muud. See on kõhutunne, mis areneb aja jooksul.”
Elu kulgeb praegu maakodu ja linnaelu vahel, kuigi Kopli on tema arvates pigem küla keset linna. “Ma olen sättinud oma elu nii, et mõnus on olla.”
Pühapäevasele albumi esitluskontserdile ootab ta avatud meelega publikut, sest ta ise ka ei tea täpselt, mis kontserdil toimuma hakkab. “Kindlasti on mingil määral kolinat, aga kindlasti ka helgeid helisid. Muusikat ei tasu karta. Mind ka mitte – ma luban, et ei hammusta.”
Sügis toob kaasa mitu välismaist esitlusfestivali ja esimest korda on Nuudil aega sõita kohale päev varem, tutvuda linnaga ning ajada korraldajatega ka juttu. “See isiklikkus, mis juurde tuleb, on nii oluline. Pakun muusikuna seetõttu palju paremat kvaliteeti. Kui saaks ometi teha vähem, aga kvaliteetselt. Töötan selle nimel.”
**
Maarja Nuudi kolmanda sooloalbumi “Hinged” esitluskontsert toimub pühapäeval, 19. septembril Sveta baaris Tallinnas. Uksed avatakse kell 18.30.
**
Maarja Nuut (11.02.1986)
Laulja, viiuldaja, elektrooniline artist ja helilooja
Lisaks klassikalisele muusikaharidusele on Nuut end täiendanud erinevates žanrites – New Delhis tutvus ta hindustani klassikalise muusikaga, Eesti arhiivides aga kodumaiste helide ja tantsudega. Ta on ühtaegu uurinud nii pärimusmuusikat kui kompinud elektrooniliste helide välispiire. Uudishimulik avastustung ajendab teda katsetama mitmesuguseid muusikalisi keeli, tehnikaid ja väljendusviise, põimides neid enda kunsti.
**
