“Sel aastal laulame hümni teistsuguse tundega ja mõtleme Ukrainale, lootes, et sõda ei tule.”
Nii ütles dirigent Janne Fridolin 23. veebruari hommikul poistekoori proovis, sest tajus lastes sõjaohu tõttu tekkinud ärevust. Emotsioonid olid laes nii nooremal koolieal kui gümnaasiumiõpilastel, ja kuigi Ukraina sõda ei olnud veel alanud, laulsid väikesed ja suured, pisarad silmist voolamas.
“Olen lastele tundides nõukogude ajast rääkinud, mitte keegi ei ihka seda. Lapsed, kes pole agressiooniga kokku puutunud, näevad nüüd sõjaõudust. Sõda mõjutab koolielu tohutult, aga meie, õpetajad, peame säilitama koolitundides rahu ning selgitama, et noored on need, kes rahu hoida saavad.”
Ta rõhutab, kui oluline on praegu teisi inimesi tähele panna, sest sõjahirmus inimesed on suures stressis, mis omakorda võib viia depressioonini. “Viimsi vald koostöös kooliga pakub õpetajatele ka psühholoogi toetust, seda on vaja, et me täiesti katki ei läheks.”
Äsja president Alar Kariselt Valgetähe V klassi teenetemärgi saanud koorijuht ja muusikaõpetaja Fridolin teadis juba Jõgeva 1. keskkoolis üheksandas klassis õppides, et tahab saada muusikaõpetajaks. Kuna Tartu Õpetajate seminari enam põhihariduse baasil ei saanud, jäi ta keskkooli ajaks kodukanti ja kolis seejärel pealinna ning asus Tallinna Pedagoogilises Seminaris õppima muusika eriala. “Läbisin lasteaia ja kooli muusikapedagoogika praktika ning soov anda edasi oma teadmisi lastele kinnistus järjest tugevamini südamesse.”
Edasi juba Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia koolimuusika instituut, kus koorilaul ja muusikaõpetus käisid käsikäes. Teisel kursusel alustas Fridolin tööd Sõle gümnaasiumis. Praegu on tal õpetajana kõige suurem koormus Tallinna Muusikakeskkoolis, kus lisaks kolmele erialaõpilasele tuleb juhendada ka ülddirigeemise alal lauljaiks õppijaid. Lisaks veab ta sealset poistekoori ja kammerkoori, millest on saanud suure hulga lauljate tõttu pigem segakoori mõõtu koor. Rahumäe põhikoolis ootavad teda aga kaheksandikud ning üheksandikud ja lastekoor.
“Minu kodukohas Randveres läks muusikaõpetaja lapsepuhkusele ja kui mind asendama kutsuti, siis ma lihtsalt ei saanud neile ära öelda,” naerab Fridolin. “Tervisepäevaks võetud päeval on mul nüüd viienda ja kuuenda klassi õpilased.”
Kord nädalas teisipäeviti jõuab ta ka oma koori Vox Populi ette. “Seal on meil kõige hõivatum vanusegrupp ehk 17-40-aastased, kes parjasti oma karjääri ja elu üles ehitavad. Enne koroonat oli see suur 50-pealine koor, aga nüüd on meid 35. Olen nii tänulik, et allesjäänud inimesed jaksavad kolmeks ja pooleks tunniks proovi tulla, andes selleks ajaks mu kätesse oma parima lauluoskuse. Minu eesmärk on igas proovis nende hinge puudutada, ka siis, kui protsess on töine ning kõik ei tule kohe välja.”
Fridolin ei salga, et kontsertkoori taseme hoidmine vaid ühe prooviga nädalas on paras väljakutse. Kaasa aitab see, et dirigendina on ta koori laulma võtnud varasema koorikogemusega ja nooti tundvad lauljad. “Vox Populi esimene koosseis 2006. aastal oli suure laulmise sooviga, aga oskusega oli nende seas vaid üks inimene – minu mees Andreas Väljamäe, kes on juhtumisi vabakutseline ooperilaulja.”
Fridolin lisab, et meeslauljate puudus on suur, sest neid, kes peavad oma peret toitma, on keeruline kooris hoida. “Meilt on tulnud mitmeid paare ja olen isegi teinud ettepaneku, et võtke naised proovi kaasa – aga kes siis lapsi hoiab?”
Erinevate projektide puhul suudavad lauljad jõu mobiliseerida. “Seepärast oleme üle pika aja võtnud ette konkursitee Eesti Kammerkooride Liidu festivalile, ikka motivatsiooni ja taseme hoidmiseks. Ka ühised projektid teiste kooridega pakuksid hetkel suurt rahuldust.”
Laulab kool, laulab rahvas
Fridolin kannab endas Zoltán Kodály kunagist mõtet “Kui laulab kool, laulab rahvas” ja on veendunud, et kui laulab eesti kool, laulab ka eesti rahvas, aga alguse saab kõik juba lasteaiast. Just seetõttu muretseb ta praegu muusikalises alushariduses toimuvate muudatuste pärast.
“Uute suundade kohaselt tuleb väikestel lastel valida muusika või liikumise vahel ja see tähendab, et koolidesse tulevad lapsed, kes ei ole mitte kunagi laulnud. Selliste laste pinnalt kooritööd arendada on väga raske.” Lisaks hoogustub tema hinnangul tendents, et muusikat võib õpetajate puuduse tõttu õpetada sisuliselt tänavalt tulnud inimene. “Mul tekib paratamatult küsimus, kuidas saavad sellisel puhul väljuda koolidest muusikaliselt haritud inimesed ja mismoodi saavutada üht olulist eesmärki – kasvatada tulevast kontserdipublikut, kultuuri austavat noort inimest. Aga ka neid, kes tuleksid laulukaare alla laulma.”
Lasteaia muusikatund on Fridolini selgituse kohaselt küll vaid 20-minutiline, aga õpetaja peab sellesse iga sekundiga panustama. “Riik saaks appi tulla õpetaja töötasu tõstes ja ametit väärtustades. Vastasel juhul on tagajärjeks see, et meie kõige ilusamat traditsiooni, UNESCO pärandisse kuuluvat laulupidu varsti enam ei ole, sest laulvaid lapsi ei kasva peale.”
Erinevad töörühmad on sel teemal pead vaevanud ja statistikale otsa vaadates on tulevik paraku tumedates toonides – muusikaõpetajad on suures osas vanemaealised, kes varsti enam ei õpeta. “Kui noori muusikaõpetajaid juurde ei tule, on juba 2034. aasta laulupeo toimumine sellises mahus küsimärgiga. Olen seetõttu teadlikult suunanud oma õpilasi õppima muusikapedagoogikat, soovitanud noortele dirigentidele võtta juurde nn pedagoogiline aasta ehk õppida muusikaõpetuse metoodikat. Täna on tore tõdeda, et mõned minu õpilased juba töötavad muusikaõpetajana.”
Fridolini jaoks on üks koorimuusika jätkusuutlikkuse võtmesõnu eesmärgistatud muusikaõpe ja siin ei ole küsimus selles, mitu laulu laps peast laulda oskab, vaid kas ta tunneb ära oma maa väärtused, oskab neid hoida, kas traditsioonid elavad meie lastes ja nende lastes, kas Eesti lugu pärandatakse põlvest põlve edasi. Ning laiemalt, kuivõrd on ta kursis oma maa ja maailma kultuurilooga.
“Minu eesmärk on, et tunnist väljuks haritud noor inimene, kes tunneb nii oma kodumaa, Euroopa kui ka kaugemate riikide kultuurilugu. Lisaks on mul oma kooliajast nii häid konspekte, näiteks Kustas Kikerpuu ja Tiit Kõrvitsa vaimustavatest loengutest ja palju teisigi, milles leiduvat meelsasti lastega jagan.”
Fridolin ise püüab olla õpetajana väga lapsekeskne ning üritab iga õpilase arengut tähelepanelikult jälgida. Kommunikatsiooni peab ta väga oluliseks ning ka kõige väiksematest edusammudest tuleks lapsi teavitada. “Kõiki tuleb võrdselt tähele panna ja tunnustust jagada ka neile, kes tunnis mõnikord muude asjadega tegelevad. Usun, et minu pikk staaž on andnud selleks vajalikud oskused.”
Just kogemused on õpetanud, et mõni muusikahuviline noor, kellel oma tee alguses ei olegi väljapaistvaid eeldusi, võib aja möödudes õitsele lüüa. “Seetõttu ei kipu ma õpetajana hinnangute andmises kiirustama, sest iial ei tea, millal keegi oma erialal pädevaks võib saada. Üks kindel moto õpetajana on ka see, et kõik oskavad laulda, lihtsalt päris kõik ei pruugi pääseda laulukaare alla, kus tuleb osata nõudlikku repertuaari. Ühislaule suudavad aga kõik esitada.”
Suu laulab, süda muretseb
Fridolinil on olnud õnne õppida mitme suurepärase õpetaja käe all. Esimene erialaõpetaja oli Rein Tali, keda ta meenutab kui äärmiselt muhedat inimest. “Laulsin toona segakooris Noorus ja matkisin pea kõiges dirigent Raul Talmarit. Tali ei teinud sellest suurt numbrit, ta sai ju kohe aru, aga muigas ainult ning kiitis takka,” naerab Fridolin.
Edasi ammutas ta inspiratsiooni juba kammerkoor Voces Musicales juures Risto Joostilt. “Väga intensiivne ja väga emotsionaalne, millest õppisin palju.” Koolimuusika võlu ja valuga viis ta kurssi Ene Kangron, kes kaasas Fridolini paljudesse ühiskondlikesse ettevõtmistesse. See on olnud Fridolini hinnangul väga põnev teekond ning aidanud tal õpetajatööd väärtustada hoopis teise rakursi alt, sest kokkupuuted üle Eesti paljude muusikaõpetajatega on andnud eriala rõõmudest ja muredest selgema pildi.
“Kõige soojem ja enim südamesse jäänud õpetaja suure tähega on aga professor Ants Üleoja, kes mulle aasta jooksul magistrantuuri ajal just oma olemusega nii palju anda suutis. Temalt õppisin, kuidas lauljatega suhelda ning koori ees range mask langetada. Ta andis mulle dirigendina tiivad.”
Doktorantuuris piisas aga inspireerivatest vestlustest professor Tõnu Kaljustega ning eriti ühest kontserdi eel öeldud lausest. “Janne, Teil ei ole see teos peas.”
“Mul oli nii häbi, langetasin silmad ning olin enda peale väga pahane, sest loomulikult oli tal õigus. Teos peaks olema peas ammu enne kontserti, siis suudab dirigent helilooja mõtteid oma žestidega võimalikult täpselt realiseerida. Sellest on saanud üks olulistest soovitustest ka minu erialaõpilastele.”
Eriline koht Fridolini elus kuulub muidugi Anne Türnpule, kes ta sõna otseses mõttes kättpidi soome-ugri muusika ja traditsioonide juurde tõi. Ta on koostanud aastate jooksul mitmeid kontsertkavasid ja andnud kontsertetendusi, mis soome-ugri kultuurist inspireeritud.
“Olen Anne Türnpule ja ka Eva Kolditsale ääretult tänulik. See on tandem, kes minu südames mägesid liigutanud ja tean, et koostööst sündinud kontsertlavastustest on puudutatud saanud nii lauljad kui publik.”
Eesti pärimusmuusikal on tema jaoks noorpõlvest tänaseni väga tähtis koht, pisiku sai pisipedas Aarne Haasma käe all rahvapilliansamblis kandlemängijana ning kannab oma südames ka regilaulutunde koos Veljo Tormisega. Kodus mängib ta aga mõnikord akordionil vanaema ja isa õpetatud laule, mida laulab ka oma lastele. “Tänu Annele ja Evale on minu jaoks soome-ugri folkloor, kuhu kuulume tegelikult ka meie, eestlased, kunagine loodusrahvas, eriti tähtis. Mind paelub selle rituaalsus ja uskumused, mis sarnanevad maarahva tõekspidamistega. Ja see puudutab mind väga.”
Sügav huvi hääbuvate kultuuride vastu viis ta koos Vox Populi kooriga kümme aastat tagasi Ingerimaale, kus kohtus vanadekodudes elavate sealseid keeli mõistvate inimestega.
“Praegu on see eriti tõsine teema, sest iseseisvate vabariikidena elatakse Vene Föderatsioonis, kuivõrd seda olukorda üldse iseseisvuseks pidada saab. Venestamise hoog on nii tugev, et seda kultuuri säilitada on praktiliselt võimatu. Nooremad inimesed keelt enam rääkida ei oska, kuid siiski on neid, kes veavad erinevaid folklooriansambleid ning ühinguid ja selle kaudu panustavad soome-ugri kultuuri püsimisele”.
Nüüd on kultuurisidemed Eestiga ära lõigatud ja meil siitpoolt neid hoida keeruline. “Pidime kevadel Veljo Tormise loomingu põhjal loodud “Lindude äratamise” kontsertlavastusega Mari Vabariiki sõitma, kuid rahvusvaheline teatrifestival jääb nüüd ära. Loodan väga, et Marimaale jõudnud lavastuse video neid rõõmustab. Usun, et mängime seda veel Eestiski, võib-olla ainult natuke teisel kujul kui lavastus oli – hommikul koos päikesetõusu ja esimeste lindude lauluga”.
Fridolin on kindel, et kuigi laulmine sõja vastu ei aita, siis ühtekuuluvustunnet suudab võimendada küll. Just seetõttu arvab ta, et kõikvõimalikud ühislaulmised aitaks meil eestlastena rahvana praegu püsida ja seista kindlalt oma väärtuste ning põhimõtete eest.
“Ma südames sooviksin praegu koorilauljatega Tallinna Lauluväljakule kokku tulla, et laulda isamaalisi laule. Sõda on kohutav ja hirmu on väga palju. Tunnen ka proovides, et suu laulab, kuid süda muretseb. Aga koosolemine ja laulu vägi teevad meid tugevaks. Suuremas seltskonnas on ka alati parem rääkida, sest sind toetavaid päid-suid on rohkem. Peaksime kokku hoidma ja laulma nii, et hing tunneks vabadust.”
Laulupeo dirigendidebüüdi tegi Fridolin 2017. aastal toimunud XII noorte laulupeol, meenutades seda kui üht suurt, aga head ärevust, mil teel dirigendipulti tagus süda kuuldavalt ning veri kohises kõrvus. “Seal üleval, koori ees, kui käed on tõstetud, mõtlesin, et mitte midagi ei saa valesti minna, sest oleme lastega hoolega harjutanud. Seejärel saabusid nii rahu kui tänutunne, milles sai veel pikka aega mõnuleda.”
Tagala peab olema
Koorimuusikas meeldib Fridolinile peaaegu kõik klassikutest kaasajani. Kui aga vaja eelistusi välja tuua, siis hetkel saksa romantism ja Brahms, juba mainitud soome-ugri rahvaste muusika ja Veljo Tormis ning vene vaimulikust koorimuusikast Sergei Rahmaninov, kelle loomingut on ta armastanud siduda Arvo Pärdi omaga. Eesti heliloojatest on talle eriline tähendus Mart Saarel, Cyrillus Kreegil ja Gustav Ernesaksal.
“Koostöös Eesti Muusikaõpetajate Liiduga korraldasime kolm aastat koolikontserte, lauljad olid nii Vox Populist kui ka Tallinna Muusikakeskkooli kammerkoorist. Kontserdid olid pühendatud Lydia Koidula 130. surma-aastapäevale, Gustav Ernesaksa 110. sünniaastapäevale ja Veljo Tormise 90. sünniaastapäevale. Kõiki sarju ilmestasid muusikateadlase Tiia Järgi loengud, kes sõitis meiega koolidesse üle Eestimaa. Ma soovisin, et tänane noorsugu puutuks veel korraks kokku muusikateaduse Grand Old Ladyga, sest see, kuidas Tiia Järg muusikaajalugu edastab, on äärmiselt mõjus.”
Lemmiklaulud on ajas muutunud ja meloodiast olulisem tihti just sõnum. Üheks selliseks peab ta Pärt Uusbergi loodud teost “Pyha pihlaja”, mille teksti on koostatud Taisto Raudalinen Aapo Iho samanimelisest luuletusest ja mis inspireeritud ingerisoome pärimusest. Teos on kirjutatud ingerisoomlaste Mälestushiie avamiseks. Teiseks teoseks on Alo Mattiiseni vähetuntud “Pilvele”, mille sõnad Betti Alverilt.
“Selle sahtlisse jäänud laulu saatis mulle Raul Talmar, et ehk võtan teha. Olen alati armastanud luulet ja Alveri kogumikud on ikka mu öökapile sattunud. Lisaks oli minu jaoks märgiline ka see, et Alver ja Mattiisen on mõlemad Jõgevalt pärit – meid kolme siduv nähtamatu niit.”
Kui kontserdisaali ei pääse, siis Klassikaraadio vahendusel püüab Fridolin alati osa saada nii Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri kui Vox Clamantise kontsertidest. “Sealt saan vaimutoitu ja inspiratsiooni.”
Praegu on Fridolin mõtetes juba kevades, jalutab hommikul ja õhtul koeraga metsas ning mere ääres, kust ammutab jõudu ja energiat, saatjaks linnukoor. “Armastan hommikuste lindude kärsitut laulu ja mere lõhna koos kajakate kisaga. Olen traditsiooniline korilane, kes naudib lisaks metsas jalutamisele ka marjade ja seente korjamist. Olen õppinud metsa ja merd selle eest tänama”. Hinge käib ta puhastamas saunas ja sinna peab ta saama kindlasti kord nädalas, et loodusrahvaste kombe kohaselt ka hing puhtaks pesta. Ta ise usub, et kes teeb, see jõuab, ja seni on jõudnud ka tema.
“Üldiselt tuleb mul kõik kiiresti välja. Aga pean jälgima kõikide tegemiste juures oma tervist, sest tervis ei ole praegu kõige parem. Minu arst on õnneks veendumusel, et kuni olen jalgadel, peaksin tegema kõike seda, mis minu hinge toidab. Kodus tervise pärast muretsedes jääks minusugune inimene ilmselt jalutuks. Ja selle eest, et kestan, olen oma arstidele tohutult tänulik”.
Kodus on tema tagala, kus elukaaslane Andreas hoiab oma rahuga tulesädemena lendavat naist vaos, tunnustab ja toetab. Fridolini neli last on aga kõik eraldi tulnud oma ema õpetama ja nendest rääkides valdab tänutunne kuni pisarateni.
“Inger on tutvustanud mulle täiesti teistsugust maailma, mida mul oli algul väga raske mõista, kuid tänaseks oleme tänu katsumustele väga lähedased. Inger on nii kodus kui kogu Eesti rahva ees maskita ja olen seetõttu tohutult muretsenud, aga näen, et aususega võidab ta südameid. Ita muretseb ainult nende asjade pärast, mida on võimalik muuta ja võtab elu rahulikult, nagu tema isagi.”
Fridolin lisab naerdes, et tema on inimesena vastupidine näide. 11-aastane Alfons koosneb täielikult muusikast ja on juba praegu professionaal astudes üles Rahvusooper Estonia “Võluflöödis” ja Eesti Draamateatris “Mefisto” või andes oma hääle erinevatele animafilmidele.
“Tema kasvamist ja arenemist toetades ja jälgides on olnud vaja suuremat ressurssi, kuid see on väärt panustamine. Väike Ernst tuli aga siia maailma selleks, et öelda – Janne, võta aeg maha. Ta on teistest lastest erinev, vajab rohkem tähelepanu ja on ka rohkem haige, nii et ma tõesti annan talle oma aja, kui ta seda vajab.”
Kui Fridolinil peaks kunagi tekkima mõte ametit vahetada, oleks ta kokk. Köögis pliidi ees suppe keeta ja ikka Vahemere moodi, meeldib talle üle kõige. Sõbrad on isegi soovitanud tal oma tomati- ja kõrvitsasupp laiemale seltskonnale kaubaks teha.
“Armastan tõesti köögis askeldamist ja ju seetõttu tulevad mul erinevad road ka välja. Aga nii on ka dirigenditöö ning muusikaõpetajaks olemisega – armastades kõik õnnestubki.”
**
Janne Fridolin (23.07.1976)
Eesti koorijuht ja muusikaõpetaja
Lõpetas 1997. aastal Tallinna Pedagoogilise Seminari muusikaosakonna, 2003. aastal Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia koolimuusika instituudi (erialaõpetaja Ene Kangron) ning 2009. aastal koorijuhtimise osakonna cum laude (prof. Ants Üleoja). 2017. aastal lõpetas ta doktorantuuri Tõnu Kaljustel ja Anne Türnpu juhendamisel ning sai filosoofiadoktori kraadi.
Koorijuhiteed alustas segakoori Noorus ja poistekoori Revalia abidirigendina. Fridolin on Noorte Segakoor Vox Populi dirigent alates koori loomisest 2006. aastal, samuti Tallinna Muusikakeskkooli kammerkoori ja poistekoori ning Tallinna Rahumäe Põhikooli lastekoori dirigent ning muusikaõpetaja. Ta on Tallinna Muusikakeskkooli koorijuhtimise osakonna dirigeerimise ja partituuri lugemise õppejõud.
Janne Fridolin on olnud kooriliigijuht mitmel laulupäeval ja laulupeol, sealhulgas noorte laulu- ja tantsupeol „Mina jään“ ja Eesti Meestelaulu Seltsi 30. laulupäeval „Laulis isa, laulis poega“. Ta on valitud Eesti Kooriühingu mentoriks.
Tunnustused:
2002 Heino Kaljuste nimeline stipendium
2011 Eesti Kooriühingu aasta noore dirigent
2012 parim dirigent Freamunde rahvusvahelisel koorikonkursil Portugalis
2013 Eesti Kooriühingu aasta dirigent-muusikaõpetaja
2017 parima dirigendi eripreemia Rimini rahvusvahelise koorifestivali peaauhinnavoorus
2019 Uno Järvela nimeline stipendium
2020 Eesti Kultuurkapitali rahvakultuuri sihtkapitali aastapreemia
2022 Eesti Vabariigi Valgetähe V klassi teenetemärk
