Kontserdid, mis annavad au enim esitatud elavale klassikalise muusika heliloojale
Autor: Stuart Isacoff , Wall Street Journal Online, 13.mai 2014
Te ei pruugi teada tema nime, kuid olete kuulnud tema muusikat. Eesti helilooja Arvo Pärdi lummav, hüpnootiline tintinnabuli (kellukeste) tehnika kajab kuulajate hinges üle maailma – andmebaasi Bachtrack andmetel on Pärt hetkel enim esitatud elav klassikalise muusika helilooja. Muusika, mis jääb kummitama filmi “Gravitatsioon” (“Gravity”) reklaamtreilerist – täiuslik taust kaaluta olekus astronautidele: korduv fraas klaveril toob mõtteisse kosmilise kella, samas kui viiuli heljuvad noodid ja mahukad pausid annavad edasi inimese haavatavuse – on tema 1978. aasta teos “Spiegel Im Spiegel” (“Peegel peeglis”). “See ülituntud motiiv on jõudnud filmidesse, digimeediasse ja popkultuuri,” ütleb Pärdi-uurija ja Amhersti kolledži õppejõud Jeffers Engelhardt.
Kuid helilooja looming sellega ei piirdu. Paari järgmise nädala jooksul toob “Arvo Pärdi projekt” – Yonkersi Püha Vladimiri Ortodoksi Usuteadusliku Seminari õppejõudude Peter Bouteneffi ja Nicholas Reeves’i suurepärane idee – helilooja Washingtoni ja New Yorki. Tõnu Kaljuste, kelle salvestatud Pärdi “Aadama itk” võitis selle aasta parima kooriesituse Grammy, juhatab kaht erinevat kava Pärdi teostest Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja Tallinna Kammerorkestri esituses 27. mail Kennedy Centeris ja 29. mail Phillips Collectionis. Seejärel esinetakse 31. mail Carnegie Hallis ning 2. juunil esitab koor Metropolitani kunstimuuseumi Denduri templis helilooja keeruka teose “Kanon Pokajanen” (1997), mis põhineb ortodoksi patukahetsuskaanonil.
Kõigis neis teostes avaldub oma parimal kujul stiil, mille Pärt kujundas välja pärast 70ndate pikka loomepausi, kui helilooja loobus varem kasutatud kaasaegsest helikeelest, sh dodekafooniast, ja asus uurima varajast muusikat, eelkõige gregooriuse laulu. Nõukogude võim oli kritiseerinud tema modernistlikku helikeelt. Kuid kui Pärdile Eestisse helistasin, ütles Pärt (78), et tema loomingulist otsust muutuda ei oleks õige poliitilise survega seostada. “Minu heliloomingu stiili muutus võrsus seemnest, mida enda sees tundsin,” ütles ta.
See transformatsioon langes ajaliselt kokku Pärdi pöördumisega õigeusku, kuigi helilooja sõnul on tema usk “väga isiklik ja mitmekihiline” teema, millest ta eelistab seetõttu mitte rääkida. Kuid nagu Bouteneff selgitab, on tintinnabuli stiili elemendid mõistetavad just läbi vaimse prisma. Lahtirulluva meloodia kõrval kordub tavalisest kolmkõlast tuletatud motiiv, lihtne kolme noodi harmoonia. Need kaks elementi suhestuvad ja mõnikord ka põrkuvad omavahel ning Bouteneffi sõnul võib meloodiat näha maapealse kannatuse ja arpedžot igavese lunastusena. Stiili lihtsas ja puhtas koes kajab mõlema elemendi üksildane järelkõla nagu kirikukell.
Pärt ise loob teistsuguse assotsiatsiooni: “Sisse- ja väljahingamine, kurbuse- ja rõõmupisarad, kukkumine ja jalule tõusmine – kõik see on elu. Ning ka kunst suudab selles keeles kõnelda. See on kunsti süntaks – tema saladus. Kõike seda elu meile õpetabki.”
“Esimene asi, mis mulle tema muusikat 18-aastasena kuuldes pähe tuli,” meenutab Reeves, “oli see, et ma ei tohiks istuda, vaid peaksin seisma. Ma nutsin. See ei ole nagu Beethoveni sonaat, millega sa lähed teekonnale, jälgima, kuidas teema areneb. Pärdiga on vastupidi – sa teed kõik tühjaks ja jõuad lõpuks ruumi, kuhu muidu ei pääse, sest see on inimeste pidevast jutust tekkivat kola täis.”
Pole ime, et helilooja, kelle stiili on nimetatud müstiliseks minimalismiks, meeldib Püha Vladimiri seminari õppejõududele. “Rääkisime Nicholasega 2011. aastal meie ühisest imetlusest Pärdi vastu,” meenutab Bouteneff. “Olime vaimustuses mõttest kutsuda ta seminari, et talle austust avaldada, ja korraldada Carnegie Hallis kontsert. Arvasime, et juhtkond peab seda ideed liiga riskantseks ja auahneks. Aga meie rõõmuks olid meie rektor, isa John Behr, ja kantsler, isa Chad Hatfield, nõus.”
Bouteneff kasutas ära tutvuse Pärdiga, kellega ta oli kohtunud 1990. aastal Inglismaal, kloostris, mida juhatas arhimandriit Safroni, Athose mäe munga Staretz Silouani, kelle poeetiline tekst on aluseks Pärdi “Aadama itkule,“ õpilane. Bouteneff, Reeves ja isa Hatfield sõitsid Eestisse Pärdile ettepanekut tegema. Kuid õiged takistused ilmnesid alles pärast helilooja nõusoleku saamist.
“Nicholas ja mina – teadlased, õppejõud ja koorijuhid – pidime järsku hakkama sponsorite otsijateks,” ütleb Bouteneff. “Aitas Eesti riik, kes pakkus võimalust lennutada orkester ja koor kohale oma rahadega. Pidime lisaks leidma Ameerika toetajaid – jõukaid inimesi, kes armastavad koorimuusikat, Pärti või Eesti kultuuri.”
Helilooja muusika on aga omaks võtnud suur hulk muusikaarmastajaid, kes ei jaga temaga ei usku ega päritolu. Miks? “Ma ei oska seda selgitada,” ütleb Pärt. “Loomulikult üllatab see mind. See on müsteerium. Aga kui kuulaja tunneb endas ära midagi ühest muusikateosest, tähendab see seda, et teose loojal ja kuulajal on midagi ühist – et oleme mingil viisil sarnased ja et võime olla sõbrad.” Ning võib-olla seetõttu eelistabki Pärt nende teoste isiklikku tähendust mitte lahata. Nagu ütleb dirigent Kaljuste: “See muusika on nagu valge paberileht. Erinevate inimeste hinged, kirjutavad sellele erinevaid tõlgendusi.”
Stuart Isacoff’i viimati avaldatud raamat on “A Natural History of the Piano” (Knopf/Vintage).
Tõlkis Elina Laanes
