“Tuvid olgu hommikuks läinud!” Nende sõnadega katkestas dirigent Tõnu Kaljuste proovi, astus lavalt maha, istus autosse ja sõitis minema. Seejärel korjasid oma asjad vaikselt kokku ka orkestrandid ning asusid koduteele. Ainus, kes jahmunult saali istuma jäi, oli Nargenfestivali produtsent Kadri Tikerpuu, kes ei saanud ausalt öeldes arugi, millest jutt.
“Täna on Noblessneri valukoda väga uhkelt remonditud, aga aastate eest oli sisuliselt lagunenud. Laes olid augud ja nende kaudu need tuvid proovi segama lendasidki.” Tikerpuul ei jäänud muud üle, kui nutt kurgus, tuvisid püüdma asuda. “Hommikuseks prooviks oli vaikus majas.”
Vaevalt Tikerpuu selliseid ülesandeid ette oskas kujutada, kui Kaljuste kutsel 12 aastat tagasi tööle asus. Tõsi – enne seda oli ta nii Eesti Draamateatri, Muusikaliteatri kui NO99 trupi- ja korraldusjuhina omapäraseid olukordi lahendanud ning isiksustega töötamisega harjunud. Vahepeal jõudis eelmise kriisi aegu pool aastat töötuna Hiiumaal vanematekodus logeledes igavusest isegi Kärdla linnavolikogusse kandideerida. “Ma tõesti tahtsin Kärdla heaks midagi ära teha. Minu arvates pole 46 häält sugugi halb tulemus – ikkagi kuues häältesaak linnas.”
Tikerpuu tajus üsna kohe, et volikogu kolleegidele käib ta peamiselt närvidele. “Aga mul oli kõvem mandaat kui enamusel sealt kambast. Näiteks soovisin hirmsasti linna purskkaevu – kõik pööritasid silmi. Võtsin teema pidevalt üles, sest arteesiakaevude poolest tuntud Kärdlas võiks üks väljakut ehtiv purskkaev ju olla.” Kärdla linna keskväljak selle purskkaevu igatahes aastaid hiljem sai. Tikerpuu puhkeb naerma: “See võiks minu nime kanda küll.”
Nargenfestivali korraldama asus ta muidugi ka tohutu õhinaga, kuigi nooti ei tundnud ning klassikalise muusika kontserdil ei olnud iial käinud. Esimene projekt oli Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri kontsert, mille tarvis palus Kaljuste uuel töötajal muusikutele noodid organiseerida. “Ausalt öeldes ei tea ma tänaseni peensusteni, mis vahe on klaviiril, partiidel ja partituuril, aga toona polnud ma neid sõnu isegi kuulnud.”
Tikerpuu uuris orkestri direktorilt orkestrantide arvu välja, läks koopiakeskusesse ja lasi teha partituurist 90 koopiat. “Õnneks ei hakanud mitte keegi vähemalt minu ees minu üle naerma. Täna teavad kõik koostööpartnerid, et minu tugevus on korralduslik pool, aga muusikaliselt olen tume maa. Kui ise peaksin praegu endasuguse palkama, ajaks ikka itsitama küll.”
Nargenfestivali ainsa palgalise töötajana – Kaljuste tasu ei saa – on tal täna muidugi kümneid muid ülesandeid. Tikerpuu peab suutma koostada muu hulgas kogu eelarve ka praeguses teadmatuse olukorras, mil iga nädal toob korraldajatele piirangute osas uudiseid. Publiku arvust sõltub aga piletitulu, mis moodustab omaette väga olulise eelarverea.
Tikerpuu ohkab, et reklaamikampaaniate ajastamine ja planeerimine on väljakutse, sest eile alanud kampaania ei pruugi tänaste otsuste valguses homme enam kehtida. “Kõik käib käigu pealt, kogu aeg muutes ja ajatades. Kui otsustusaeg kontserdi korraldamiseks, ärajätmiseks või edasilükkamiseks on pea olematu, siis ka kampaania väljund ja sagedus muutuvad. Rääkimata eelarvest.”
Teadmatust peab ta produtsenditöös praegu kõige keerulisemaks. “Olen küll üsna heaks prongoosijaks saanud ja tean, kui palju võiks tulu oodata, aga kui ma ei tohi inimesi saali lubada, tekib eelarvesse auk. Kontsertide korraldamiseks on vaja kulutusi teha ka enne tulude saamist ja ma ei tea täna, kas ma näiteks kriisiabist toetust saan ja kvalifitseerun.”
Esinejate tasude kallale ei lähe
Nargenfestivali eelarvet koostatakse vähemalt aasta ette ja seni on see kulgenud ratsionaalse ja loogilise kalkuleerimise põhjal, sest korraldaja teab umbkaudu, mitu kontserti toimub, millised summad kuluvad esinejate tasudeks ning kui palju planeerida publikut. “Kui midagi tuleb aga ootamatult ära jätta, võtame kasutusele variandi B ja selle tagajärjel tuleb eelarveridu muudkui juurde, sest kui üks muutuja muutub, kukub kogu kaardimaja kokku.”
Eelarve korrigeerimine on loogiline, aga kunstilist taset alla ei saa lasta ning produktsioonikulusid oluliselt vähendada ei ole võimalik. “Me ei tegele diletantide, vaid professionaalidega, kes on sisuliselt aasta olnud töötud. Ei ole isegi mitte mõeldav, et nende honoraride kallale minna.”
Tikerpuu toob näiteks Henrik Kalmeti, kes pidi eelmisel aastal tegema kaasa kahes Nargenfestivali tükis, tänu koroonale jäi Naissaarel aga ära 17 etendust, mistõttu ei saanud näitleja mitte üht senti töötasu. “Oletame, et sel aastal lubatakse saali 25 protsenti publikust. Ma ei tuleks selle pealegi, et Kalmetile kokkulepitud tasust maksta vaid veerand.”
Isegi kui kontsert on kuulajale tasuta, siis korraldaja peab tasuma saali kasutamise, valgustuse ja tehnika eest, rentima noodid ning maksma autoritasud ja esinejate honorarid, lisaks tegema reklaami. “Korraldajale tasuta kontserte ei ole.”
Tikerpuu tunnistab, et kuigi eelmisel aastal jäeti pool festivalist ära, tuli tööd hoopis juurde ja palju peab paberil ära korraldama. Ta peab end suhteliselt rahulikuks inimeseks, kes ei muretse asjade pärast, mida muuta ei saa, kuid tajub siiski pidevat ärevusseisundit. “Töötan ettevalmistaval perioodil suurema osa ajast üksinda, aeg-ajalt räägin muidugi Kaljustega ka. Kollektiivis vist köetakse üksteist üles ja aetakse hulluks.”
Aastatepikkused kogemused on tekitanud ka oskused ametnikega suhtlemiseks. Kui ikka mõni kohaliku omavalitsuse asjapulk soovib saada Tõnu Kaljuste elulookirjeldust, tuleb see talle saata. “See tekitab loomulikult hämmingut ja bürokraatia ajab hinge täis küll, aga midagi ei ole teha. Igast väikesest lülist oleneb, kui hästi või halvasti korralduslik pool kulgeb. Üldiselt on meil suurema osaga väga meeldiv koostöö.”
Kui uksest ei saa, tuleb minna aknast, see on Tikerpuule ka selge. “Igale asjale on oma ametnik. Ma olen 12 aastat kindlatel kuupäevadel linna reklaamipindu kasutanud, aga igal aastal tuleb teha uus taotlus. Kui pöördud liiga vara, ei võta sind keegi jutule. Kui jääd hiljaks, oled ilma. End tähtsaks pidavad ametnikud teevad elu kohati päris keeruliseks ja ka olulisele kultuurisündmusele ei tehta erandeid.”
Rahajagamise peen kunst
Tavaline inimene tõenäoliselt ei tea, ega peagi teadma, isegi mitte ette kujutama, millistest osadest ühe kontserdi korraldamine koosneb, aga kahjuks ei tea seda Tikerpuu sõnul ka mõningad, kes otsustavad, kellele ja kui palju raha jagatakse.
“Pidin kord, kõrgel tasemel, nimesid nimetamata, selgitama, miks on minu eelarves eraldi reana välja toodud nootide rent ja autoritasu. Nootide rendid on klassikalises muusikas päris suured ja väga olulised summad, mis omakorda sõltuvad erinevate muusikakirjastuste kehtestatud hinnakirjadest. Lisaks tuleb kontserdi tulu pealt maksta autoritasu – sümfoonia puhul on see üheksa protsenti. Kui sulle on antud õigus otsustada kõrgkultuuri rahastamise üle, peaksid sellega kursis olema.”
Tikerpuu tuletab meelde, et kui omal ajal Nargenfestivalis alustas, ei teadnud ka tema klassikalise muusika maailma reeglitest mitte midagi, aga tegi endale põhitõed targemate abiga kiiresti selgeks.
“Mõned sellised otsustajad võivad oma teadmatusest kellegi eluküünla kustutada, sest ei saa aru, milleks raha vaja on. Kultuuriministeeriumis pidavat olema muide ministeeriumide kõige kõrgem keskmine palk, samas kui kultuuri valdkonnas laiemalt on see kõige madalam – lõpetad ülikooli ja näitlejatel, orkestrantidel ning profikoorilauljatel ongi palgalagi käes. On see normaalne?”
Tikerpuu rõhutab, et kõik on inimesed ja nii väikeses riigis nagu Eesti, tunnevad paratamatult kõik kõiki. Ta ise ei tahaks olla see, kes raha jagab, sest ei pea end inimesena erapooletuks. Tema tähelepanekute kohaselt saab teatud komisjonides omavahel seotud inimeste vahele lausa punaseid jooni tõmmata.
“Jagamisele minev summa on ju teada ja olenevalt jagajatest saab proportsioonid paika panna. Muidugi on see kohati ebaõiglane, aga midagi ei ole parata. Teised võivad ju rohkem raha saada, kuid viimasena tõi Grammy koju kaasa kes? Minu Kaljuste.”
Konflikte Tikerpuu ei armasta, aga teab, et tipus neid on. Muigab, et korraldaja ei ole ju ühegi muusiku konkurent. “Ma ei ole kellegagi, peale Erkki-Sven Tüüri, isegi ühes koolis käinud, Tüür on minust ka palju vanem. Ja kool oli Kärdla keskkool, mitte muusikakool.”
Kaks korda toru hargile
Alguses oli koostöö Tõnu Kaljustega kindlasti keerulisem, ja küsimus ei olnud selles justkui ei hindaks dirigent Tikerpuu tööd. “Tal on komme teha viimasel hetkel muudatusi, millega muutuvad koheselt ka rahalised numbrid ja sellega kaotavad teatud tööd kehtivuse.”
Nüüdseks on Tikerpuu nii palju tark, et ei torma. Ta on küll seda meelt, et kõik peaks olema aegsasti ja võimalikult korrektselt organiseeritud, aga kümme korda ümber teha ka ei taha. “Seetõttu lähevad kavad viimasel minutil trükki. Tegelikult on mul küll kõik valmis, aga teistele seda ei kuuluta, sest kui mõni parandus peaks tulema, on hea profülaktika mõttes noomitus teele saata.”
Kaljustega on nad pikkade tööaastatega teineteist tundma õppinud ja kokku kasvanud. Usalduse tekkimine võttis muidugi oma aja ja kuigi koostöö varajasel perioodil võis ette tulla kontrollimist, siis nüüd teevad mõlemad oma asja. Üksteise süütenööri pikkused on ka teada.
“Pean Tõnu oma sõbraks ja võin absoluutselt igas küsimuses talle helistada. Teen oma asja parimas usus, aga kui keegi minu tegemistes kahtlema hakkab, rikub see tuju ära. Kaks korda oleme telefonis toru ära visanud. Korra Tõnu ja korra mina. Mis põhjustel, ei mäletagi.”
Solvumisi on ka ette tulnud ja siis suhtlevad kaks kanget lakooniliste kirjade kaudu. Kuni üks või teine unustab. “Ma arvan, et moodustame hea tandemi ja oleme teineteisele vajalikud.”
Mõnikord, kui tulemas väga erilised külalised maailmast, ja eelarved tavapärasest suuremad, tuleb Kaljuste projektide tutvustamisele kaasa paluda. “Me taotleme raha samadel alustel kui teised, aga mõnikord on ideed nii suurejoonelised ja summad nii suured, et neid tuleb mitme inimesega põhjendada. Ära öeldakse sellegipoolest.”
Just nii juhtus, kui Nargenfestivalile kutsuti praeguse aja üks olulisemaid heliloojaid ja dirigente Thomas Adès, kes dirigeeris Noblessneri valukojas kontsertetendust “Surmatants” ja enda ning Arvo Pärdi muusikat. See oli ka esimene, ja seni viimane kord, mil Tikerpuu töö pärast nutnud on. “Saime oluliselt vähem toetust, kui vajasime. See oli nii alatu. Olen endale lubanud, et töö pärast mina ei nuta. Aga vot siis ma nutsin. Vihast.”
Ise saalis ei istu
Tikerpuu enda korraldatud kontsertidel saalis ei istu. Mitte kunagi. Tema muusikalised elamused tulevad proovides. “Meid on ju kaks – Kaljuste on laval, mina ukse taga.” Uks on kontserdi ajal, tõsi küll, praokil. Enne kontserti meeldib talle kuulajaid vastu võtta ja pärast koju saata. “Osasid tunnen juba nägupidi, nemad on meie püsipublik. Aga teadlikkus kasvab ja kuulajaid tuleb juurde.”
Tänusõnadega publik kitsi ei ole. Sõimata on ta saanud ka, viimati möödunud sügisel, mil ei lubanud üht huvilist tasuta kontserdile ning see üritas kirikusse tungida tagaukse kaudu. “Sellist seltskonda kohtab igal aastal. Olen nendega väga viisakas, aga konkreetne. Peaksin konkreetsust veelgi konkreetsemaks lihvima.”
Oma headest ja halbadest külgedest oli ta juba varasemalt teadlik, aga töö produtsendina on teinud temast kiire otsustaja. “Kriisiolukorras on seda vaja. Vale või õiget otsust pole, aga otsust on vaja – halvimatest variantidest tuleb valida parim ja kui tuksi läheb, tuleb minul vastutada.”
Kontsertide päeval on ta oma usaldusväärse sõpruskonna kümned liikmed rakendanud vabatahtlikena igasuguseid jooksvaid küsimusi lahendama – kes müüb kavasid, ostab lilli, organiseerib joogipoolist või juhatab publiku kohtadele. Kõige populaarsem amet on piletirebimine. Täpsemalt – kontroll, sest 98 protsenti piletitest on tänaseks e-piletid. “Veel paar aastat tagasi oli rebitavate piletite protsent 70. Igavene jama.”
Tikerpuu usub, et ees ootab tihe kultuurisuvi. Ta loodab, et muusikud on saanud ikka natuke kokkukõla ka harjutada, dirigentide pärast muret ei tunne. Enne reedel algavaid “Kreegi päevade” kontserte püüab ta koos koolivendadega uhkes kalamehekostüümis Hiiumaal kala ja valmistab merel otse paadis värskest saagist äkist.
“Kes seda teab, kaua ma produtsendina jätkan. Teen oma tööd nii hästi kui oskan ja seni kuni meeldib. Seejärel on kellegi teise kord.”
**
Kadri Tikerpuu (1.12.1973)
Nargenfestivali produtsent
Õppis aastatel 1981–1992 Kärdla Keskkoolis, lõpetas 2002. aastal Audentese ülikooli finantsjuhtimise eriala. Aastatel 1998–2005 töötas Eesti Draamateatris trupijuhi, 2005–2006 Teater NO99 korraldusjuhi ja 2006–2007 Muusikaliteatri trupijuhina. 2009. aastast Nargefestivali projektijuht ning produtsent.
**
Kreegi päevad 2021
28.05 KUMU sisehoov kell 17 “Unes nägin” (tasuta) – Cyrillus Kreegi 12 laulu, esitab Eesti Filharmoonia Kammerkoor, dirigent Tõnu Kaljuste
Haapsalu linnuse hoov, kell 19 “Süüta mu lumi” – Puuluup
29.05 Ridala Püha Maarja Magdaleena kirik kell 18 “Kreegi reekviem 1959”, esitab puhkpillikvintett koosseisus Pipilota Neostus (flööt), Aleksander Hännikäinen (oboe), Toomas Vavilov (klarnet), Peeter Sarapuu (fagott), Jürnas Rähni (metsasarv) Kadri Toomoja (klaver)
Haapsalu Kuursaali kõlakoda, kell 15 “Unes nägin” (tasuta)
3.06 Tallinna Jaani kirik, kell 19 Kreegi päevad Tallinnas: The Suspended Harp of Babel – ansambli Vox Clamantis plaadiesitluskontsert, dirigent Jaan-Eik Tulve
