“Ma ei pea piltlikult öeldes Bolti sõitma, aga viimastel päevadel on tunne, et võiksin. Eriolukorra tõttu ootamatult tekkinud vaba aja rõõmu jagus umbes kuuks,” mõtiskleb bassist Peedu Kass. “Inimene vajab väljundit ja tunnet, et tema loodud väärtusest saadakse osa.”
Pisikesed kohustused – näiteks videosilla vahendusel toimuvad ansamblitunnid Viljandi kultuuriakadeemia tudengitega – on osutunud aeglaselt kulgevas ajas päästjateks. Lõpuks on mahti oma lõbuks klaverit harjutada ja loominguga tegeleda. Lisaks jõudis kuulajateni aasta oma aega oodanud Siiri Sisaski lugu “Sumeri naine” Kassi seades. Aga üldiselt on muusik mitu kuud kestnud molutamisest väsinud.
Televiisorit, mida tema isiklikus majapidamises polnud vanematekodust väljakolimisest alates – mille ta karantiini kolmandal päeval siiski soetas –, ei viitsi enam vaadata, aeg iseendaga on ära tüüdanud ja isegi koer on ülejalutatud. Käed sügelevad millegi asjaliku järele ja seetõttu parandab ta asju. Just nimelt – parandab asju, sest talle meeldib hirmsasti nokitseda.
“Kui minust poleks juhuse tahtel saanud muusikut, oleksin kellassepp. Mehaanilised kellad, milles on käsitööoskust, on minu salajane kirg ja nende kogumine salahobi. Vanemaid külastades põiklen kellade hinna küsimusest kõrvale,” itsitab ta. “Ma muidugi ei taha, et kellahobi liiga suureks kasvaks, sest siis hakkaksin kontserte andma vaid selleks, et osta uus mõttetult kallis kell, mille väärtusest saaks aru vaid samasugune kellaentusiast Tõnu Kõrvits.”
Huvi kellade vastu algas inimlikust edevusest, sest lavariietuse juurde oli vaja sobivat aksessuaari. Edevuse tunnistamine võttis aega, sest lapsepõlves seda omadust positiivseks ei peetud, ent see on aidanud temast vormida pillimeest ja muusikut.
“Tean tõsiusklikke pillimehi, kes taovad endale vastu rinda, et neid ei huvita kui nad oma asja teevad, kas saalis on üks või tuhat inimest. See ei käi minu kohta,” hakkab ta naerma. “Lisaks tunnen publiku ees suurt vastutust ning muretsen, kuidas nad end tunnevad. Tahan väga lavale inimeste ette mängima.”
Praegu ajab viimane kuulajatega kohtumine ostukeskuse avamisel teda muigama. Kass teeb selliseid esinemisi “sirge seljaga” ega häbene neid. Eriti, kui lava saab jagada elava legendi Voldemar Kuslapi ja Estonian Dream Big Bandiga.
“Mu peamisi tugevusi muusikuna on kiire haaramisvõime ja väga hea noodist lugemine. Naudin, kui saan oma tugevusi professionaalsetes tingimustes muusikas rakendada. Täna veel mõtlen naljaga, et äkki see oligi mu viimane kontsert järgmise poole aasta jooksul, juulis see mind enam ilmselt naerma ei aja.”
Basskitarr ei olegi kloun
Kaugsõidukaptenist isa hindas küll väga muusikat, aga sõda ja nälga näinuna pidas noorima lapse tuleviku puhul oluliseks korralikku ametit, stabiilset tööd ja kindlat sissetulekut, mida tagaksid ehk juristiharidus või kraad majanduses.
Ometi õnnestus punkbändi värvatud 16-aastasel Kassil isale maha müüa idee jõulukingituseks basskitarr saada. Isa seadis tingimuseks õpetaja leidmise. Hakkaja noormees helistas Otsa-kooli valvelauda ja leidiski imekombel õpetaja. Ja mitte lihtsalt niisama õpetaja, vaid legendaarse bassimehe ja Eesti ühe parima stuudiomuusiku Margus Minni, kes mänginud ansamblites In Spe ja Ruja.
“See oli lotovõit. Temata oleks kitarrimäng jäänud vaid hobiks. Minn nägi suurt pilti ja oskas motiveerida.”
Esimeses tunnis tegi õpetaja Minn kohe selgeks, et kui järgmise kahe korraga arengut näha ei ole, tema muusikalise alghariduseta noormehega rohkem jännata ei viitsi. Seetõttu tuli Kassil hakata end tõestama ning ise muusikateooriat juurde õppima, sest Minn nõudis noodi tundmist.
“Ta juhatas mind 25-leheküljelise eestikeelse muusikateooria konspektini, käskis selle läbi töötada ja kui midagi segaseks jääb, tunnis üle küsida. Hakkasingi iseseisvalt noodikirja õppima ja sain ilmselt hakkama. Esimene lugu, mida noodist mängisin, oli Nancy Sinatra “These Boots Are Made For Walking.”
Lisaks tundis Minn huvi, millist muusikat Kass kuulab. “Olin terve lapsepõlve vaadanud tänu oma venelannast emale televiisorist vene estraadi ja pidanud suu maigutamist normaalsuseks. Samas kuulasin ka klassikalist rock’i ja reggae’t, Red Hot Chilli Peppersit ja Pink Floyd’i. Minn sai mu muusikalisest baasist aru ja käskis järgmisse tundi kaasa võtta kümme tühja kassetti, kuhu salvestas muusikat oma fonoteegist.”
Järgmisel korral olid Kassil jälle kümme tühja kassetti kaasas ja nii suunaski õpetaja oma õpilase tasapisi väljakutsuvama muusikani.
“Seetõttu avastasin, et basskitarr ei olegi bändi kloun. Nendelt kassettidelt kuulsin esimest korda, et basskitarr võib olla soleeriv ja virtuoosne ning temaga saab mängida meloodiat. Sealt hakkas tulema blues rock’i ja jazz fusioni’t,” meenutab Kass. “Kolmandal korral eksis lindile toona minu jaoks veidrikuna mõjunud Jaco Pastorius, keda kuulates andsin küll enesele kohe aru, et lähimad kümme aastat mina seda, mida tema basskitarril tegi, teha ei suuda.”
Sekka veel Victor Wootenit ja Marcus Millerit, kelle helikeel algajat muusikut nii palju kõnetas, et käivitas ambitsiooni saada väga heaks. Selleks tuli hakata laduma vundamenti ja siin sekkus elu ise. Nimelt oli Kass ka kõikvõimalike aladega tegelenud spordipoiss, kes selleks hetkeks peatuma jäänud ekstreemspordi juures ja nii tõsiselt, et käis lumelauasõidus võistlemas. Ühel saatuslikul võistlusel hüppas ta aga selgroo katki. Seitsmetunnisel operatsioonil topiti noorsportlane rauda täis ja putitati Tartus haiglas kuuga üles. Sellele järgnes range taastumisperiood.
“Tundsin end päevapealt vähemalt viis aastat vanemana, sest elu ratastoolis oli väga lähedal. Õppisin uuesti kõndima. See lõi pildi klaariks – mida sa tahad? Aega oli palju, sest koolist olin eemal ja lisaks kohustusliku kirjanduse lugemisele, oli aega harjutada ka basskitarri.”
Viiendal korral Sibeliusesse
Kuigi muusika oli sügavalt südamesse pugenud, jäi julgusest ning tasemest puudu ja vastavatud džässmuusika osakonda Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias ta sisseastumiskatsetele ei läinud.
“Sinna kandideerisid kõik, kes Eesti džässmuusika vähegi tegijad. Ainus “meest metsast” kui nii võib öelda, kes sisse sai, oli Kadri Voorand.”
Kass võttis isa nõu kuulda ja läks hoopis Tartusse semiootikat ja kulturoloogiat tudeerima. Muusikahuvi siiski süvenes ja selle asemel, et kursusekaaslastega Pirogovi pargis õlut juua, harjutas ta pilli ja kogus julgust. Aasta hiljem sai aru, et semiootikut temast ei saa ning põrutas Tallinnasse otse Otsa-kooli.
“Muusikuid, eriti neid, kes nooti tunneksid, oli toona väga palju vähem kui täna. Mitmekülgsetest, mitme pilli oskajatest rääkimata. Kontrabassi ja basskitarri mängijaid oligi kaks – Mihkel Mälgand ja Taavo Remmel ning kui nemad ei saanud esinema minna, võeti minusugune esmakursuslane,” märgib Kass. “Tööpakkumisi oli isegi liiga palju. See andis 19-aastasele väga vale signaali, et piisab sellest kui sa ei oska mitte midagi, aga raha tuleb ja oledki kõva mees.”
Seejärel tulid õpingud Soomes Helsingi Metropolia ülikoolis, siis Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias ja siis juba ihaldatud Sibeliuse Akadeemias, kuhu ta proovis järjekindlalt sisse saada neli korda ja viiendal see õnnestuski.
“Kahe riigi õppetaseme vahe oli väga suur. Soomes hakati ju rütmimuusikat õpetama ameeriklaste eeskujul ja palju varem kui Eestis. Nende õpe on ülisüsteemne ja kuna minu muusikalises hariduses oli tohutult lünki, aitas selline lähenemine neid täita. Mind üllatas kui paljud õpetajad olid keskpärased pillimehed, aga samas oivalised teadmiste edasiandjad. Eestis oli vastupidi. Algselt mind kraad ei huvitanudki, sest küsimusi, milline see teooria muusika taga on, oli palju ja nälg teadmiste järele suur.”
Ellu jäävad parimad
Rakenduslikku haridust andvat Metropoliat ta ei lõpetanud, sest Soome tööturul teda ei oodatud, Eestis aga küll. Enda harimine venis pikaks, sest pinki nühkis ta erinevates koolides kümme aastat. Koolidest sai ta teadmised, et tunda end enesekindlamalt ning konkureerida nendega, kes kolmandat põlve muusikud ja alustanud õpinguid kaheselt.
“Minu õpetaja Ulf “Uffe” Krokfors (Soome bassimängija – K.E.) on öelnud, et andekaid tabab inspiratsioon mõnel päeval aastast, aga hariduse antud süsteem aitab muusikat teha ka ülejäänud 360 päeva.”
Ta lisab kolleeg Siim Aimla mõtte, et kui sul on lisaks plaan A-le ehk muusikale ka plaan B, siis on ülitõenäoline, et seda teist läheb vaja.
“Kui plaan B puudub, siis pead andma endast kõik, et plaan A toimiks, teist varianti lihtsalt pole. See on arvatust lihtsam, sest alateadvus tuleb appi. Kooli ajal sain aru, et ellujäämiseks pean olema üks parimatest. Õnneks toitis seda armastus muusika ja koosmusitseerimise vastu.
Inspiratsioonist rääkides tunnistab Kass, et pargis jalutades sümfooniat ikka ei sünni küll, heal juhul saabub väike motiiv sellest. Looming on valuline protsess, mis tuleb töölaua taga häälestudes punnitades välja higistada, mõnikord lausa endast välja peksta.
“Keegi ei taha kuulda, et teos sündis helilooja vajadusest luua lahe lugu, kus on suur rõhk trummidel ja kus keelpillid oleksid aktiivse liikumisega. Heliloojad on sellest aru saanud ja seetõttu maalitaksegi teoste tutvustustekstides loomeprotsess millekski müstiliseks ja salapäraseks.”
Sahtlisse ta kirjutada ei suuda. Üksikute eranditega on ta oma loomingut reeglina ise või oma ansamblitega ette kandnud. See, et saad katsetada, proovida ja esitada, annab loomiseks lisamotivatsiooni. Kahekümnendates sai ta tellimustöö Eesti Muusika Päevadeks Eesti Riiklikule Sümfooniaorkestrile. Teost “7 fragmenti” peab Kass pööraseks vastutuseks. Esimest korda saalis istuda ja mitte omada kätega võimu selle üle, kuidas teos kõlama hakkab, oli huvitav ja selliseid olukordi ootab ta veel.
“See on tohutu luksus, et laval kantakse ette midagi, mis on olnud poolteist kuud sinu arvutiekraanil. Selline asi saab juhtuda ainult nii väikeses riigis nagu Eesti. Mujal ei ole see lihtsalt võimalik ja seda rääkides arvatakse, et sa oled kas mõne väga kuulsa inimese laps, allilmategelane või lihtsalt valetad,” märgib Kass. “Teoses olid mõned algaja vead, aga mind päästsid tuttavad pillimehed, teiste seas tol õhtul erandkorras ERSO kontsertmeistri ülesandeid täitev Tallinna Kammerorkestri kontsertmeister Harry Traksmann.”
Muusika kirjutamisest enamgi naudib ta aga arranžeerimist ehk seadmist. Just neid etteantud piire, milleks on lugu, millele uus seade teha.
“Algaja helilooja argipäeva kuulub kuklas taguv küsimus, kas lugu on piisavalt hea. Seadeid tehes ei ole minu töö osa anda hinnanguid. Arranžeerijana pühid sellest käed puhtaks,” selgitab Kass. “Paar professionaalset arranžeerijat on kurtnud, et neil on populaarsetele lugudele seadete tegemisest nii kõrini, et kirjutaksid ise uue loo poole odavama hinna eest.”
Esimesed aastad koolipapana õpetas ta tudengitele vaid eriala ehk kontrabassi, bassi ja ansamblimängu. Ühel hetkel tundis ta, et isiklik areng jääb niimoodi seisma ja töö on muutunud igavaks. See tekitas mõtte tuua huvilisteni ka seadete tegemise peen kunst, sest just nii sai ta ise kõikjalt saadud teadmisi tervikuks siduma hakata.
“Teist eriala peale muusika, kus elukestev õpe on nii aktuaalne, ma ei teagi. Õppimine ja harjutamine ei lõpe muusikas kunagi. Kui tahad muusikuna mängida tippvormis, tuleb oma keha ja vaim ka tippvormis hoida.”
Muusikaliselt eripalgeline
Kolleegid ja kriitikud peavad Kassi üheks mitmekülgsemaks muusikuks. See arvamine paitab loomulikult tema kõrvu, sest talle meeldib muusikaline eripalgelisus, kvaliteet ja muusika tegemisega kaasnevad esteetilised väärtused. Just seepärast naudib ta Anna Kaneelina bändis ühe noodi mängimist samavõrd kui Peedu Kass Momentumi kaelamurdvaid passaaže või esinemist erapeol Tanel Padariga täpselt sama palju kui paar päeva hiljem padudžässi ning avangardi koos Kirke Karja ja Maria Faustiga.
“Mitmekülgsus on ka minu needus. Kui tahaksin saada odaviske olümpiavõitjaks, käsiks mu treener kümme hobi kõrvale jätta,” ohkab ta. “Eelmisel suvel ronisin Šveitsi kõrgeimasse tippu. Aasta alguses tegin sukelduja paberid, praegu seadistan sõprade ruutereid, joodan katkiseid juhtmeid kokku ja muud. Aga südames arvan endiselt, et olen laisk inimene. Iga eestlane peab nii arvama, see on meie rahvuslik kaasavara.”
Töö osas hakkas ta viis aastat tagasi piire tõmbama ja kontserttegevus hulka vähendama, sest saabus läbipõlemise ukselävi ning selle tulemusena hakkas vähenema armastus oma ala ehk muusika vastu. Arvuliselt on kontsertide hulk küll vähenenud pea kaks korda, aga rõõmu on kordades rohkem.
“Nägin muusikat tööna, nautisin vähem, ei tahtnud harjutada ja seetõttu olen täna valiv. Aga esimesed kümme aastat tegin kõike. Seda räägin ka noortele, et alguses tuleb kõik, mida pakutakse, vastu võtta. Oma ego näidata ei tohi. Eriti kui on võimalik musitseerida suurte koosseisudega, mängida dirigendi käe all või teha stuudiotööd. See arendab tohutult ja ongi õppimine.”
**
Peedu Kass (27.02.1986)
Vabakutseline bassist
Lõpetanud Sibeliuse Akadeemia ja Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia jazzmuusika osakonna, õppinud Georg Otsa nimelise Tallinna Muusikakooli pop-jazzi osakonnas, Aarhusi Kuninglikus Muusikaakadeemias, Stockholmi Kuninglikus Muusikakõrgkoolis ning Tartu Ülikoolis semiootikat ja kulturoloogiat
Tunnustused: Eesti Muusika Auhinnad 2018 (aasta album, aasta debüütalbum, aasta jazzalbum, aasta rockalbum, aasta alternatiiv/indiealbum), Eesti Muusika Auhinnad 2020 (aasta album, aasta debüütalbum, aasta alternatiiv/indiealbum), Eesti Jazzi auhinnad 2017 (aasta ansambel Peedu Kass Momentum), Jazzkaare ja Elioni “Noore jazzitalendi auhind” 2010, Sony Jazz Stage 2006 bassi kategooria Grand Prix
