“Akadeemilises ringkonnas ma teab mis väärtustatud helilooja ei ole. Eks see on teinud veidi haiget ning nõudnud mõneti mehisust loomingulisel teel jätkata. Olen aga üritanud alati olla enda vastu aus ning kirjutada “otse taevasse” vaid neid helisid, mida endas kuulen.”
Kriitikute arvates on 33-aastase Pärt Uusbergi looming anakronistlik ja uussiiras, tema arvukale kuulajaskonnale aga ilus, meloodiline ja liigutav.
“Heakõlaline muusika ja uussiirus on justkui sõimusõnad. Annan endale aru, et see ei lähegi kokku kaasaegse maailmapildiga, mil elame keset valdavalt linnastunud keskkonda ning paljusid probleeme. Aga loodus ja linnulaul ei ole kusagile kadunud ning vanas luules, mida enamasti kasutan, peegeldub ilu, mida otsin. Võin küll jätta mulje sinisilmsest “lollist Ivanist”, aga olen kaasaegse muusikaga ning muusikaajalooga tegelikult vägagi kursis.”
Varases eas mõjus nüüdismuusika Uusbergile tõesti pigem väsitavalt, sest ta ei saanud aru selles valitsevast segadusest. Nüüd kuuleb kogenenum kõrv hingelähedasi ning inspireerivaid parameetreid nagu tämber ja kõla. Eriti pilli kõla, või vaikuse ja kõla seosed, kus haprad helid kerkivad kristalselt esile. Mõtteis mõlgub meditatiivne teos, mida ei saa kuulata pileti eest kell seitse õhtul. Pigem südaöisel kontserdil, kus on hästi vähe publikut, kes saaksid muusikast osa kasvõi lamades.
“Ei ole välistatud, et minustki kasvab kaasaegsemaid tehnikaid kasutav helilooja, aga see peab toimuma sujuvalt, sest kunstlikult midagi kirjutada on mulle võõras. Kui sisemine stiilipööre tekib, tuleb sellega kaasa minna. Isegi siis, kui mu senise loomingu austaja ei pruugi mõista, mis juhtus. Helilooming on dialoog hingega ning minu jaoks on enda vastu aus olemine põhimõtteline küsimus.”
Idüllilises keskkonnas kasvanud Uusbergil oli raske harjuda, et inimesed ei olegi sarnased. Vanemaks saades on ta mõistnud, kui igav oleks maailm, kus kõik tajuksid muusikat samamoodi kui tema.
“Minu looming annab sellele, kellele see üldse ei meeldi, võimaluse saada teada, mis talle meeldib, ja vastupidi ka – kui mina kogen muusikat, millega üleliia ei resoneeru, saab selgemaks, mis mulle muusikas kallis on ja miks. Erinevused rikastavad maailma.”
Sümfoonia poole
Mida aeg edasi, seda enam tõmbavad suurvormid, ja kuigi avalikult ei taha Uusberg sellest palju rääkida, on heliloojana tema suur unistus sümfoonia. Tegelikult oligi tal plaanis minna eeloleval sügisel orkestrijuhtimist õppima, pidada loometöös paariaastane paus, lugeda ja analüüsida ning alustada sümfoonilise muusika kirjutamisega.
“Olen viimastel aastatel olnud päris suures segaduses, millist teed minna – jätkata senisel kursil, või hüljata täielikult koorimuusika, ja minna loomingulise tõsinemise teed sümfooniliste väljade suunas.”
Koorimuusika oleks ju loomulik valik – koorijuhi poeg, kes lapsest peale koorides laulnud, asunud koorijuhtimist õppima ja kõigest eelnevast mõjutatuna heliloojana just koorile rohkesti muusikat loonud. See tähendaks aga mõneti turvatsooni jäämist ja oma unistuste teetähisest loobumist.
“Nooremana ei oleks ma sümfoonilise muusika kirjutamisega hakkama saanud, sest ei tundnud nii hästi pille. Nüüd olen helilooja ametit igapäevaselt harjutanud ja tajun endas kasvamist pillide tundmisel ning orkestreerimisel. Seejuures olen läbi erinevate tellimuste saanud kätt proovida puhkpilliorkestrile kirjutades, mis on arendanud minus orkestreerimise oskust ja partituuri tajumist. Pikemas perspektiivis huvitab mind aga just sümfooniaorkester, millele on olnud võimalust üht-teist kirjutada, aga mitte veel üleliia palju.”
Laulupeo lainel
Sümfoonilise muusika nimeline väljakutse peab siiski veidi ootama, sest ühel jalutuskäigul tabas Uusbergi mõte, mis ei andnud rahu. See oli Hando Runneli luuletus “Valgust!”, mille ta ise on juhtumisi ka viisistanud.
“Mulle tundub, et Runneli luuletus haakub sellega, mis on noorte jaoks täna vägagi aktuaalne – nad hoolivad siiralt meie maast, loodusest. Laulupeoga ei soovi ma korraldada kliimastreiki, aga teemana meie maa pühaduse ja ilu tõstatamisest ühiskond ainult võidab. Olen noortekoori süsteemist läbi imbunud ja see on mind vaimses mõttes väga palju rikastanud ja kasvatanud. Kui oled ise nii palju ilusat kogenud, oleks aeg midagi vastu anda. Näen noorte laulupeo vedamises eelkõige missiooni.”
Otsust oma ideega laulupeo kunstilise juhi ametisse kandideerida kaalus ta siiski pikalt ja põhjalikult ning saatis kavandi teele vahetult enne tähtaja kukkumist. Osutus valituks ja naljaga pooleks võib märkida, et Uusbergist on saanud talle endalegi ootamatult ametnik. Suur osa tema ajast on kinni ja esimestel nädalatel tähendas kunstilise juhi roll hommikust õhtuni peetavaid koosolekuid ning sõna otseses mõttes telefonitoru otsas rippumist. Tänaseks on olukord stabiliseerunud ja võimaldab jätkata ka helilooja tööd.
“Laulupeo ettevalmistus on sujunud kenasti, sest muidu väga hõivatud muusikutel olid eriolukorras tööd-tegemised peatunud ning aega süveneda. Keegi veebis toimunud koosolekutelt ei puudunud ega isegi hilinenud. Laulupidu on protsessi jäämäe tipp, praeguste valikutega loome vundamenti.”
Uusberg on kindel, et ajast sõltumata on alati konservatiivseid noori, kes koorilauljatena kogeksid pigem klassikalist laulu väge, aga on ka neid, kes ootavad laulupeolt kaasaegsemat lähenemist.
“Olles ise terve elu olnud koorinohik, ei pelgaks ma nohiklikke valikuid. Noores värvingus kõlavad a capella koorilaul ja kooriklassika väga värskelt. Teisalt on loomulikult oluline osa laulupeo repertuaaris ka uudisloomingul. Kõiges on vaja leida lihtsalt hea tasakaal.”
Uusbergi autoriõhtut laulupeost kindlasti ei kujune, nn avablokki on küll hümniliku palvena plaanitud selleks puhuks kirjutatud ja talle praeguse ajutise ameti toonud “Valgust”. Kui aga mõni kooride liigijuht otsustab midagi tema sulest veel kavva võtta, siis kätt ette ta ei pane. “Aga laulupidu ei ole enda eksponeerimise koht.”
Heliloojana kõlas tema looming laulupeol esimest korda 2011. aastal, mil noormeestekoorid esitasid laulu “Nad vaatavad üksteise otsa”. 2014. aastat võib aga lugeda Uusbergi kui dirigendi mitteametlikuks debüüdiks, sest “Muusika” tuli segakooride esituses kordamisele ning dirigeerimise austava ülesande sai helilooja ise.
“See oli väga huvitav kogemus, kordumatu tunne. Kaks ja pool minutit kestsid ühest küljest igaviku, teisalt oli see vaid viiv. Laulukaare alune mass on suur ja hoomamatu ning kui puudub kogemus, kas nad sinust üldse aru saavad, poleks ehk julgenud. Õnneks olin lugu kuu varem Tartu laulupeol juhatanud, vastasel juhul oleksin äkki kartma löönud. Toona olin iseenesest hirmudest vabam ja mulle isegi meeldis pea ees vette hüpata.”
Helilooja või dirigent
Uusberg on aastaid pidanud heitlusi, kumb ta siis on – helilooja või dirigent. Täna tõdeb, et südames on esimesel kohal heliloojaks olemine. Dirigeerimine aga tasakaalustab seda üksildast ametit, sest isegi kõige eraklikum looja vajab elus püsimiseks teistega suhtlemist.
“Vahel tundub, et heliloojana on mul stressi vähem, sest saan olla oma rahus. Dirigendina peab minema inimeste ette, mis tekitab minus ärevust, on ebamugav ning väsitab, aga samas paneb vere käima ja annab energiat. Üksinduses tekib teistmoodi ärevus, mida jällegi kooriproovi tegemine tasakaalustab. Ühtlasi muutub pärast proovi pilk värskemaks ka kirjutuslaual pooleli olevale teosele.”
Foto: Kristel Üksvärav
Just kooris laulmine ja kooridega töötamine on talle koorimuusika loomiseks andnud väga vajalikke teadmisi, mille peale vastava kogemuseta helilooja ei pruugi mõelda, näiteks millal ja millest laulja väsib. Sisetunne ütleb, et sama kehtib orkestrimuusika puhul, sest mida rohkem veedad aega prooviruumides, seda paremini tead, mis kõlab, mis aga mitte, ja miks, ning millised probleemid võivad mängijatel tekkida.
“Sümfooniaorkester on minu arvates lääne muusikakultuuri tippnähtus. Kui istud saalis ja kuulad näiteks Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri kontserti, siis üks asi on muusikaline nauding. Teine aga mõte, et selline asi nagu metsasarv üldse olemas on, või et keegi on kunagi leiutanud keelpillid, või puu- ja vaskpuhkpillid, ning keegi suudab neist nii meisterlikult välja võluda nii tundlikud ja peened helid. Tajun siis lausa füüsiliselt seda imet.”
Vaba tahe ja tellimused
Uusbergil on heliloojana läinud nii hästi, et alates Eesti Muusika ja Teatriakadeemia lõpetamisest 2014. aastal ei ole olnud perioode, mil tal poleks olnud tööd. Pigem on ta sunnitud ära ütlema.
“Inimesena olen olnud igasuguse enesemüümise ja -turundamise vastu. Minus on see tekitanud ebameeldivaid vibratsioone. Usun siiralt, et kui sul on midagi öelda, küll see leiab loomuliku vastuvõtu.”
Praegu üritab ta oma elu sättida nii, et tellimustöid ei peakski kirjutama, sest vaba nimekiri muudkui pikeneb. “Vaba nimekiri on see, kui muusika sünnib loomulikust vajadusest, mis algab mingisugusest pähekaranud mõttest. See rida mul üha kasvab, sest mõtteid tuleb kogu aeg juurde.”
Tellimustööde täitmine on vahepeal väga raske, sest siirast inspiratsiooni tuleb otsida, lähtepunktiks on ju vaid koosseis, pikkus ja tähtaeg, ideed ennast aga pole. Enne kui ta on nõus mõnele kollektiivile või interpreedile kirjutama, võtab ta esiti väikese mõtlemise aja. Kui ikka üldse ei haaku, keeldub. Kui aga nõustub, proovib tellimusse võimalikult sügavalt sisse elada, et sujuvalt muutuks kellegi teise algidee justkui tema enda vabaks mõtteks. Tellimustöödena on sündinud muu hulgas nii “Armastuse ülemlaul”, “Keldi palve” kui “Kiituselaul”.
Foto: Kristel Üksvärav
“Teisalt on tellimustööde juures väga positiivne see, et tellitakse koosseisudele, mille peale ma ise ehk ei tulekski. See võib avada minus uusi värve ja võimalusi, sest ei võimalda liikuda harjumuspärast rada. Tellimusega kaasnev vastutuse koorem on isegi füüsiliselt tajutav. Mida mahukam kirjutamine, seda suurem on pingelangus kui teos valmis saab. Jalutama minnes tunned end siis kohe paar kilo kergemana.”
Kammermuusika puhul on Uusberg kahelnud, kas kirjutada või mitte. Tema kaasteeliste seas on aga palju andekaid interpreete, ja seetõttu on sündinud muusikat nii saksofonile ja klaverile, kui trompetile ja orelile, aga ka altflöödile ja marimbale, või timpanile ja klaverile. Kammermuusikat on ta tänaseks loonud üsna korraliku koguse ning ühe autoriõhtu jagu võiks kunagi ka ettekandele tulla.
“Minu kui helilooja jaoks on õnnelikumad hetked need, mil saan teha koostööd minult teose tellinud tippinterpreediga. Isegi kui see ei pälvi ühtegi preemiat, on kaasaja helilooja jaoks parim tunnustus, kui esiettekandele järgneb ka teine, kolmas või neljas.”
Loojana tahaks ta ju olla vaba mistahes arvamuste mõjust, aga tagasiside on väga oluline. Piisab, kui teab üht inimest, keda tema muusika on sügavalt puudutanud või lohutust pakkunud. Kui neid on rohkem, seda turvalisemalt ta end tunneb. Kui aga pole kedagi, kellega tema kirja pandud noodid haakuksid, hakkab kahtlus närima.
“Pärast esiettekannet või kontserti võib olla raske head sõna vastu võtta, aga olen alati ülimalt tänulik nende eest. On olnud hetki, mil kellegi kiri on osutunud väga vajalikuks, kui olen olnud kõigest väga väsinud ja ei ole leidnud usku iseenda loomingulisse tegevusse.”
Luule inspireerib
Heliloojana hakkas Uusberg avastama eesti luule klassikat, mida ta peab ammendamatuks varasalveks. “Esimesed olid Juhan Liiv ja Ernst Enno. Tänasel päeval võiksin vist isegi kirjandustundides rääkida näiteks Liivi, Enno, Alliksaare, Luige, Kareva, Ristikivi või Hirve luule iseloomulikest joontest ja värvidest. Pean eesti luulest väga lugu. Musikaalne eesti keel inspireerib mind üha sügavamalt.”
Tema lemmikute hulka kuulub ka peretuttav Ly Seppel, kelle poeesia on äärmiselt looduslähedane. Uusberg käib tal aeg-ajalt külas juttu ajamas ja teed joomas. Lisaks on heliloojal isiklik hea kontakt Doris Karevaga. “Tema poole tõmbab mind tekstide ilu. Kareva on tänaseks kokku pannud teksti, mis on segu keldi palvetest ja tema enda loodud mantralikest luuletustest, mille puhul ootan sobivat hetke nende viisistamiseks. Suures plaanis tuleb heliloojana inspireerivaid tekste otsida ikkagi möödunud sajandist.”
Soov interpretatsiooni veidi sekkuda, on üks põhjustest, miks ta on dirigendina jätkanud. Võimsamad isiklikud hetked on seotud oma loomingu juhatamisega, need on intensiivsed ja sügavad kogemused, mida ta nimetab oma hinge lauluks, mil saab läbi esitajate justkui muusikaga üheks.
“Eriti võimas on see alles sündinud, värske loominguga ja millegipärast liigutab kõige sügavamalt. Hiljem dirigeerides võib juhtuda, et kasvan sellest välja. Kõige armsam teos on see, mida kirjutad, ja mis sind haarab, või millega toimuvad esimesed proovid. Proovi ja kirjutamise tsüklil on küll vahed sees, aga isegi kui aasta on möödas, ja toimuvad esimesed proovid veel kõlamata teosega, need hetked puudutavad.”
Dirigendina peab ta end pigem väga leebeks, kuigi nõudlikuks, ning usub, et ka puhtalt headusega on võimalik kvaliteetse tulemuseni jõuda. “Ma ei ole kunagi valinud peale astumise taktikat, ei oskagi niimoodi. Olen vahepeal mõelnud, et minus on liiga vähe ambitsioonikat juhti.”
Inspireerivate heliloojate teoste dirigeerimine pakub Uusbergile vaheldust ja rikastab teda heliloojana. “On perioode, mil tahan juhatada kõike muud kui enda muusikat ja olla ainult dirigent.”
Ta tunnistab, et peas keerlevad kogu aeg igasugused küsimused ja kahtlused. Aastaid mõtles ta, kas hakata Raplas vedama noortekoori. Nüüd, mil on seda kaks aastat teinud, ta vähemalt teab, mida see endast kujutab. Kunagi tekkis idee õpetada muusikaajalugu ning möödunud aastal avanes võimalus Otsa-koolis paari tundi asendada – kas ta seda veel ette võtab või mitte, aga on vähemalt proovinud.
“Sattusin kord kokku inglasest muusikapedagoogi ja tema naisega. Ajasime härraga pikalt juttu ning terve selle aja ei öelnud tema abikaasa sõnagi. Lõpuks, pärast mu heietusi, avas ta suu ja ütles: ”Pärt, live your questions!” (otsetõlkes “Pärt, ela oma küsimusi!” – K.E). Olen hiljem sellele palju mõelnud ja mõistnud tema napisõnalist, aga paikapidavat juhtnööri. Kui mis tahes valikute osas vaid mõtiskleda, jäävad vastused küsimustele vähem või rohkem õhku, praktikas saavad need aga reaalse vastuse. Eks ma nüüd siis elangi oma küsimusi.”
**
Pärt Uusberg (16.12.1986)
Lõpetanud Georg Otsa nimelise Tallinna Muusikakooli koorijuhtimise erialal, õppinud samas ka valikainena heliloomingut. Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias omandanud bakalaureusekraadi heliloomingu ning magistrikraadi heliloomingu ja kooridirigeerimise erialal.
2008. aastal asutas kammerkoori Head Ööd, Vend, mis on tegutsenud aktiivselt nii Eestis kui välismaal, ning saavutanud tunnustusi mitmetel kodumaistel konkurssidel, sh Grand Prix‘ rahvusvahelisel koorifestivalil “Tallinn 2013”.
Koorijuhina on Uusberg juhatanud ka Eesti Koolinoorte Segakoori ning Riinimanda Kooristuudio laste- ja noortekoori. 2018. aastal pälvis ta Tõnu Kaljuste nimelise stipendiumi, 2019. aastal võitis Uusberg VII Eesti noorte koorijuhtide konkursi.
**
Valik teoseid
“Muusika” (2008) sega- või naiskoorile
“Õhtu ilu” (2013) segakoorile ja keelpilliorkestrile
“Taevalikud sõnumid” (2014) meeskoorile ja puhkpilliorkestrile
“Te parem kuulake, kuis vaikus laulab” (2015) segakoorile ja kolmele trianglile
“Eestimaa atmosfäärid” (2016) sega-, nais-, mees- ja lastekoorile ning puhkpilliorkestrile
“Armastuse ülemlaul” (2017) segakoorile ja keelpilliorkestrile
“Igaviku tuules” (2017) laulupeo ühendkoorile
“Missa Tagore” (2017) segakoorile, harfile ja tšellole
“…ja tuulelaeval valgusest on aerud…” (2018) segakoorile ja sümfooniaorkestrile
“Kiituselaul” (2019) segakoorile ja keelpilliorkestrile
