“Minu teekond lauljana on olnud väga heitlik – olen Münchhauseni kombel end mitu korda patsipidi august välja tirinud. Praeguseks küll tean, mida pean millegi saavutamiseks tegema ning kuidas end vokaalselt paremini tunda, aga kogu aeg tuleb siiski edasi leiutada.”
Rahvusvaheliselt tunnustatud sopran Maria Valdmaa elas 14 aastat Hollandis ja oli tegelikult mõtted kodumaale naasmisest kusagile kaugele lükanud. Epideemia tõttu läksid aga riigid järjest lukku, kontserte muudkui tühistati ning vabakutselise laulja kalender oli järsku täiesti tühi. Pikalt pingelise tööelu tõttu oli süllekukkunud puhkust väga vaja.
“Ma ei kurvastanud, et järsku mitte midagi tegema ei pidanud. Nüüdseks on muusikast muidugi saanud minu elukutse ja elatusallikas, aga muusika on ennekõike minu kutsumus. Mul on sisemine veendumus ja teadmine, miks muusikat teen. Nii et hirmu, et ma enam kunagi ei laula, mul küll ei olnud.”
Esimese kuu magas ta lihtsalt maha, seejärel hakkas mõtteid veeretama, et kuidas edasi. “Ma ei olnud Haagi ju isegi päris kodu rajanud – mu kodu oli mul kohvris. Sain aru, et Hollandiga sidus mind peale muusika väga vähe ning sellega paljastus mu muusikuelu skelett.”
End pigem pikalt ette mõtlevaks inimeseks pidav Valdmaa sai aru, et pool aastat saab hakkama, aga edasine on tume maa ning see pani ta tegutsema, teadmatus andis energiat. “Ma ei oleks arvanud, et kunagi omandatud filoloogi haridust vaja läheb, aga nüüd nii juhtus – sattusin Buduaari ajakirja keeletoimetajaks, mis oli muide väga pingeline ja põnev töö ning sisustas mu aega.” Lisaks kutsus ta sõbrad interneti vahendusel kokku ning mahitas kõiki itaalia keele oskusi täiendama. “Sellest sai päevarutiini osa. Me rääkisime itaalia keeles päriselt meie ümber toimuvatest elulistest asjadest.”
Valdmaa mõtles läbi, mida kõike ta veel teha sooviks ja jõudis üsna kergelt arusaamisele, et selleks ei pea elama võõrsil. Helistas seejärel Eesti Filharmoonia Kammerkoori direktorile Esper Linnamägile ning uuris maad. “Olen ju koori ridadesse kunagi kuulunud ning hiljem teinud nendega mitmeid projekte.” Tema õnneks olid kooril tulemas just uute lauljate ettelaulmised. “Üsna kiiresti õnnestus elu Hollandis kokku korjata ning 2020. aasta augustiks olin juba Eestis.”
Tasa ja targu jälle laulma
Valdmaa ei olnud mitu kuud laulnud, aga suvine ülesastumine Haapsalu vanamuusikafestivalil Händeli oratooriumis “Theodora”, kus lavapartneriks briti tenor James Gilchrist, sundis jälle häälega tööle asuma. “Kui tavaliselt käin laulutunnis või töötan mõne coach’iga (lauluõpetaja – K.E.), siis nüüd tuli piirangute tõttu kõigega üksi hakkama saada ja algus ei olnud tõesti kerge.”
Laulu õppimises on palju etappe, hääle kasutamine vaid üks osa sellest. Ta alustas vaikselt ja pühendus kõigepealt vokaaltehnikale. “Ideaalis viib laulja end looga kurssi: tõlgib teksti, loeb mitmeid kordi läbi, siis loeb rütmis, analüüsib ja mõtestab. Mõni koolkond soovitab oma partii enne laulmist klaveril ette mängida. Niimoodi on ajaks, mil laulma hakkad, palju juba selge.”
Kriis mõjus talle nii hästi, et igasugune lavanärv kadus ning puupüsti kirik ei tekitanud mingisugust hirmu. “Ere ja kummaline mälestus. Tõsi, nüüd hakkab lavanärv vaikselt tagasi tulema.”
Valdmaa muusikutee algas Kuusalu muusikakoolis, kus ta kaheksa aastat viiulit õppis. Pärast põhikooli tuli aga pealinna Reaalkooli. “Tulin Tallinnasse tegelikult kindlal põhjusel – tahtsin laulda Eesti Televisiooni tütarlastekooris.”
Telekoor, nagu ta seda ise nimetab, andis vabanduse koolis kõrvale hiilida paljustki, mis ei meeldinud. “Tagantjärele targana oleksid teatud olukordadega silmitsi seismised mulle kasuks tulnud, inimlikus mõttes.” Aga oli nagu oli. Kooris, kus ta veetis kogu oma vaba aja, sai dirigent Aarne Saluveeri kõrgete nõudmiste tõttu pingetaluvuse, pikad reisid üle maailma õpetasid rutiiniga hakkama saamist. “Lisaks püüdis hääleseadja mulle klassikalist repertuaari tutvustada, aga ma ise ei olnud selleks veel valmis.”
Keskkooli ajal viis elu ta vanamuusikaaansamblisse Rondellus ning hiljem Maailma Noortekoori, kus laulis esimest korda elus nii Bachi kui Monteverdi loomingut. “Oi, kui väga mind see muusika kõnetas. Sealt sain ma keskaja ja väga varajase renessansi pisiku. Muusikaliselt on see mulle kõige hingelähedasem. Nii varasele muusikale ma nii noorelt veel täielikult spetsialiseeruda ei söandanud, sest nägin, kui spetsiifilise ja kitsa alaga on tegemist.”
Pärast keskkooli oli Valdmaa vaikivalt äraootav ning asus ülikooli plaaniga tudeerida kirjandust. “Välja tulin aga leksikoloogina.” Valdmaal puudus enda hinnangul akadeemiline ambitsioon – sõnad meeldisid ja meeldivad tänagi väga, aga teadust ta nendega teha ei taha. Tema lõputöö käsitles ingliselaenulist muusikaterminoloogiat eesti keeles, kuid kummalisel kombel on selle mõlemad eksemplarid nüüd kadunud.
Juba ülikooli ajal hakkas Valdmaa Otsa-koolis klassikalist laulu õppima. Mitmelt poolt anti aga mõista, et ooperilauljana tal võimalusi karjääri teha ei oleks. “Mul olevat liiga väike hääl. See teadmine jäi minu minuga kauaks ja mõjutas teatud mõttes ka edasisi valikuid.”
Hiljem on ta korduvalt mõelnud, et oleks tegelikult võinud endale ikkagi võimaluse anda. “Selge on see, et minus ei ole ooperimaailma tippu ja võib-olla pole ka muusikateater minu kirg, aga siiski oleks olnud huvitav teatud rolle laulda.”
Aastateks välismaale
Laulmine aga kripeldas. Valdmaa kaalus erinevaid koole, sest Eestis oleks teine kõrgharidus olnud tasuline, mis suunas mõtted õppimisvõimalustele välismaa. Ühel heal päeval teatas telekoori kaaslane Kai Rüütel, et on Valdmaa kirja pannud Haagi kuningliku konservatooriumi õpetajate Tartus toimuvatele meistrikursustele. Ei jäänud muud üle, kui kohale sõita ja ette laulda. “Haagi õpetajad soovitasid aasta veel tööd teha ja siis Hollandisse tulla. Nii ma ka tegin ja sinna kooli sisse sain.”
Haagis olid ees nii Kai Rüütel kui ka Ivo Posti. Seal õppis ta kuus aastat ning sai magistrikraadi barokklaulus. Pärast kooli jooksis Valdmaa enda sõnul tema hääles midagi niimoodi kokku, et laulda ei saanud enam üldse. “Tehniliselt oli kõik justkui äraspidine. Otsisin endale uue õpetaja ja alustasime nullist. Meie töö kulmineerus eduga Londoni Händeli konkursil.”
Enne Händeli konkursi teist kohta ja publikupreemiat jõudis ta osaleda Salzburgi Mozarti laulukonkursil, kus ei saanud esimesest voorust edasi. “Konkurssidel osalemine annab aga uskumatuid kogemusi, sest repertuaari hulk, mis tuleb ette valmistada, on meeletu, ja lauljas toimub tohutu arenguhüpe.”
Seetõttu oli edu Londonis tema jaoks kui unenägu. “Ma ei saanud nagu aru, et olin esimesest voorust saanud teise ja siis kolmandasse, mille aariad tuli mul kümne päevaga selgeks saada. See näitas, kuidas inimene on võimeline end kokku võtma.”
Konkursid tekitasid Valdmaa vastu huvi Eestis, maailma uksed tema ees aga valla ei läinud. Sopranite seas on maailmas erakordselt suur konkurents ja töö saamiseks tuleb lisaks konkurssidel osalemisele käia ka ette laulmas, mõnikord saabub kutseid. “Ette laulnud olen ma väga palju ja pean ütlema, et ma pigem ei ole inimene, kellele see sobiks. Minu tugevus on olnud selles, et kui keegi langeb rivist ja on kriis, olen suutnud kiiresti reageerida. Siis ma lähen ja nähakse, et ma saan hakkama ning koostöö jätkub.”
Madalmaade kammerkooris käis ta ette laulmas lausa kolm korda, enne kui ta koori ridadesse arvati. “Ja arvajaks oli Risto Joost,” hakkab Valdmaa naerma. Ta selgitab, et klassikalise muusika lauljatest suur osa on vabakutselised, lauljaid on väga palju ja nende nimekiri pikk – eesotsas need, kes kuuluvad ansambli põhikoosseisu. “Mina olin pigem vabakutseline, keda kutsuti kollektiivi tihti. Ja mida rohkem sind laval nähakse-kuuldakse, seda stabiilsemalt laekuvad uued pakkumised.”
Kooli lõpetades vaevasid Valdmaad mõtted eriala vahetamisest, aga ta surus sisemise draama maha ja andis endale algatuseks kaks aastat – kui saab jalad alla, vaatab edasi, kui ei, tuleb koju. “Vabakutselisel lauljal peab olema hobuse kannatus. Siis hakkas seda tööd muudkui tekkima ning seda jätkus nii pikalt, et kahest saigi 14.”
Kuigi palgatöö teda mõnikord veidi piirab, on kindel palk kindlal kuupäeval parem kui lõputu hirm, kas tööd üldse tuleb. “Eesti riigi sotsiaalsüsteemi ja kõrgete maksude tõttu ei ole klassikalisel muusikul naljalt võimalik palgatööta hakkama saada. Tööandjaga kokkuleppel saan teha mõnikord ka kammerkooriväliseid projekte, aga kutsete seast tuleb teha valik, sest nii koor kui dirigent on minuga ju arvestanud. Mina omakorda arvestan nendega.”
EFK ehk Eesti Filharmoonia Kammerkoor
Kui Valdmaa Hollandis muusikalisi tulevikumõtteid mõlgutas, oli esimene neist Eesti Filharmoonia Kammerkoor. Professionaalsetesse kooridesse valib uusi lauljaid peadirigent ettelaulmise põhjal. Lauljad peavad suutma esitada näiteks mõnd Bachi aariat, mõne romantilise laulu ning midagi kaasaegsest muusikast.
“Tavaliselt on ka noodist lugemise katse, mis on siiani selles protsessis kõige hirmutavam. Sellistes kõrge tasemega muusikalistes kollektiivides ei saa kunagi saba lõdvaks lasta, vaid tuleb kogu aeg end tõestada ja tööd teha.” Esituse puhul jälgitakse muu hulgas ka rütmilist täpsust. “Eestisse naastes Eesti Filharmoonia Kammerkooriga liitudes sain pataka noote ning toonaste koroonareeglite tõttu osalesin esimestes proovides karantiinis istudes arvuti kaudu. Seejärel kohe lavale – ega kohanemisaega eriti olnud.”
Professionaalses kammerkooris, kus iga laulja on solisti tasemega, on tavaline see, et kord laulab soolot üks, siis aga teine või hoopiski neljas laulja, konflikte sellega ei kaasne. “Haagis oli koolis küll lauljate seas üle laipade minemist, aga siin on meil sõbralik ja ühtehoidev kollektiiv, kus iga häälerühm oma iseloomu ja neile sobiva dünaamikaga.”
Valdmaa sõnul eeldab professionaalse koorilaulja amet päris suurt eneseregulatsiooni võimet. “Kui keegi teeb midagi, mis sulle ei sobi või käib närvidele, üritad mitte välja teha. Või reageerid nii, et ei tee teistele liiga. Kui sul on elus keeruline periood, ei ela seda kolleegide peal välja. Niimoodi hoitakse töörahu.”
Proovides lauldakse tavaliselt sissejuhatuseks lugu läbi ja seejärel algab töö elementidega – mõnikord lehekülgede, aga teinekord akordide kaupa, vahel häälerühmad eraldi, siis bassid ja sopranid koos või kõik teised peale basside. “Koos ja eraldi laulmist, jupitamist ja kuulamist, klapitamist, et akordid kõlama hakkaksid ja häälikud samasugused oleksid, on palju.”
Valdmaa on puudust tundnud eesti keeles eesti keele päraselt laulmisest. Peadirigent Tõnu Kaljuste on tema sõnul selles intensiivne ning põhjalik ega jäta jonni. “See teeb laulmise nii nauditavaks. Kunstilisele poolele ei ole minu filoloogiharidusest suurt kasu, teksti mõtestamisel küll. Minu huvi laval olles on muusika, aga ennekõike hääle tekitamine ning muusika sõnumi kuuldavaks tegemine.”
Valdmaa ütleb, et temaga juhtub laval alati midagi. Täiuslikult ei ole võimalik elavat muusikat esitada. “Kui te tulete minu kontserdile, siis on üpris kindel, et seal kõlab midagi, mis polnud noodis kirjas. See kuulub elava muusika juurde.”
Võiks elada lahedamalt
Muusikavälist elu Valdmaal väga palju ei ole. Viimasel ajal on ta võtnud aega lugemisele. Muusika kuulamine on tema jaoks valus teema – müraväsimus on nii suur, et vaikus on alati eelistatud. Muusikat kuulab vaid siis, kui on vaja uut kava sooloprojektideks kokku panna või end kurssi viia kolleegide tegemistega.
“Muusikavallas olen löödud vanamuusika pimedusega. Üritan sealt urust välja ronida ja uusi teadmisi saada.” Ta tuletab meelde, et oli noorpõlves ühtviisi Alanis Morrisette’i, Metallica kui Nirvana austaja, hiljem sattus aga sageli drum’n’bassi pidudele vanadesse tehasehoonetesse.
Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias on ta andnud ühe semestri barokklaulu stilistikat ja õpetamist peab tohutult suureks vastutuseks. “Minu jaoks on keeruline öelda kellelegi, kelle jaoks laulmine on elus kaalutletud valik, kuidas edasi, seetõttu meeldib mulle õpetada amatööre, kes laulavad oma rõõmuks ja enesearenguks.”
Laulmise kui töö halvimaks küljeks peab Valdmaa tohutut enese piiramist alates sellest, palju magad, millal ärkad, mida sööd ja jood, kuidas reisidel rutiini tekitada ja hotellitoast endale korraks kodu luua. “Kapseldumise oht on suur.” Lisaks tuleb lauljal arvestada, et kõik temas on muutumises ja seetõttu tuleb kogu aeg juurde õppida. “Küsimus ei ole selles, et laulja ei oska või ei saa hakkama. Auto tuleb ju ka aegajalt tehnilisse kontrolli viia.”
Laulja ameti parimaks osaks peab ta seda, kui on jõudnud looga etappi, kus on sellest aru saanud, muusikat on hea ja kerge esitada ning seda endale sobivalt vormida. “Kui see juhtub laval ja saalis on publik, kes sellest aru saab, on kõik hästi.”
Lauljaks saamise ja olemise nimel on Valdmaa end väga palju piitsutanud ja loobunud paljust ennekõike iseenda vääriti mõistmise tõttu. Aga ikka arvab, et oleks võinud veel rohkem tööd teha. “Ma ei ole endaga mitte kunagi rahul. Selline kategoorilisus ei ole vaimse tervise huvides hea, keeletoimetaja töös küll,” muigab ta. “Olen jäänud ilma võimest võtta elu lahedalt, seda ma ei ole suutnud seni endale lubada. Samas, kunagi ei ole ju hilja, äkki on pool elu veel ees ja võiksin võtta seda alates tänasest kergemalt.”
**
Maria Valdmaa (8.12.1982)
Sopran
Õppinud klassikalist laulu Haagi kuninglikus konservatooriumis, teinud kannapöörde ajaloolise esituspraktika juurde ning omandanud samas nii bakalaureuse- kui magistrikraadi barokklaulu erialal. 2014. aastal sai Londoni Händeli konkursil teise koha ja publikupreemia. Osalenud mitmetel meistrikursustel. Rahvusvahelisel barokklaulukonkursil “Premio Fatima Terzo” Itaalias 2013. aastal sai teise koha.
Valdmaa on laulnud soprani soolosid mitmetes Schützi, Bachi, Händeli, Mozarti ja Haydni suurvormides ning Bachi kantaatides. Ta teeb koostööd ansamblitega Dunedin Consort, Il Gardellino, Vox Luminis, Euroopa ühe olulisema renessanssmuusika vokaalansambliga Huelgas; laulnud Madalmaade Bachi Ühingu kooris ja Madalmaade Kammerkooris, alates 2020. aastast on Eesti Filharmoonia Kammerkoori soprani häälerühma laulja ja solist.
2020. aastal ilmus sooloplaat „Aberdene 1662“ (ERP, 2020) koos soome viola da gamba mängija Mikko Perkolaga. Plaadil kõlab 17. sajandi šoti ilmalik muusika. Lisaks soleerib ta ka barokkansambel Flordante albumil „Amarilli mia bella. Pop of early modern“ (ERP, 2019).
