“Viis päeva pärast sünnitust tabas mind mikroinfarkt, epiduraalsüst tekitas aga paariks kuuks näo ja ühe jala halvatuse ning võttis kuulmise. Meie laps oli väga haige ning magasime abikaasaga sõna otseses mõttes kuni kaks tundi ööpäevas. Arvasime, et siia koroona isloatsiooni me õitsval Saksamaal suremegi.”
Pianist Kristiina Rokashevich ei suutnud ka leida motivatsiooni, miks ta üldse peaks veel pilli mängima. Ometi hakkas lähedaste toel vähemalt paar tundi päevas klaverit harjutama ja taastas endise vormi. Aasta hiljem, selleks kevadeks, oli nii tema kui lapse tervis taastunud. Kontserdid Viini kontserdimajas ansambliga Salut Salon olid enesekriitilise muusiku jaoks märgiks, et ta saab interpreedina edasi elada.
“Tegemist ei olnud mitte minu karjääri tipphetkedega, vaid ellujäämise küsimusega – kas suudan mingisugustki kontserttegevust pärast läbielatut jätkata. Tundsin, et olen esinemised välja teeninud. Selline see lavatagune elu on.”
Kui varasemalt sai võtta lõputult aega proovideks ja pärast esinemisi pikkadeks restoraniõhtuteks kolleegide või sõpradega, siis nüüd tuleb vahetult enne lavale minekut toita laps, anda etendus ning pärast kummardamist tormata hotelli, sest järeltulijal on järjekordne söögiaeg.
“Sain rahulikult oma lapsele pikal prooviperioodil näidata, millega ma tegelen ning harjutada teda sellega, et olen mõni aeg eemal. Meil on abikaasaga hea koostöö – tema tegeleb lapsega täpselt sama palju kui mina, ja probleeme ei teki.”
Klassikutest huligaanid
Rokashevich on 2019. aasta märtsist Hamburgis loodud muusikalise kvarteti Salut Salon liige. Kollektiivi on Saksamaal nimetatud ka klassikalise muusika huligaanideks, sest nende show keerab klassikalised muusikapalad virtuoossete seadetega pea peale ning vürtsi annavad akrobaatika, keeruline koreograafia (näiteks on numbreid, kus klaverit tuleb mängida pea alaspidi) ning valgusmöll.
“Olin saanud 30 ning mõtlesin, mida oma eluga peale hakata – siin ma nüüd olen, klassikaline pianist, üksinda laval. Aga äkki ma oleksin tahtnud olla hoopis laulja või siduda end teatriga.”
Thalia teatris nähtud tulevärk oli täpselt see, mis tema elust puudus. Just seetõttu marssis Rokashevich lava taha, tutvustas end kvarteti liikmetele ning rääkis vaimustunult, kui väga esinemine talle meeldis ning mida kõike ta teha oskab ja suudab. “Olin isegi veidi meeleheitel. Londonis õpetati meile, et see kui hästi pilli mängime, moodustab karjäärist väga väikese protsendi. Oluline on tunda õigeid inimesi ja osata ennast välja pakkuda. Aga nii, et ei muutuks tüütuks, vaid oled meeldiv.”
Rokashevich meenutab ohates, kui palju on ta pidanud ennast aastate jooksul müüma – kirjutanud igale poole kirju ja saatnud videoid. On tulnud ette olukordi, mil tuleb end veidi paremaks luisata, samal ajal siiski teades, et võimekus tagaks lubatud tulemuse. “Enamasti vastust ei saa, heal juhul ehk aasta hiljem võetakse ühendust.”
Salut Salon kuulas Rokashevichi ära, kuid paraku ei otsinud parajasti uut inimest. Muide, oma nime alt ei tee nad seda kunagi, sest ei saaks soovijate tulvaga hakkama. “Avaldavad lihtsalt kuulutuse, et otsitakse pianisti ja siis koha peal pannakse inimene igasuguseid hullusi tegema.”
Sellele vaatamata saatis julge tüdruk ansamblile Klassikatähtede saate videod ning unustas kogu loo. Alles mõne kuu pärast sai telefonikõne, milles selgus, et senise pianistiga koostöö lõpeb ning Rokashevichile anti viis päeva aega kogu kava koos koreograafiaga selgeks saada.
“Vaatasin päevad läbi videosid ja lihvisin liigutusi. Lood olid küll lühikesed, aga tohutult keerulise koreograafiaga.”
Salut Salon allahindlust ei teinud ning õpitu tuli ette näidata laval enne nende etendust. Tavaliselt valitakse välja viis pianisti, kellega tehakse mitu erinevat väiksema publikuhulgaga kontserti ja seejärel valitakse õige inimene välja. Rokashevich arvab, et sattus lihtsalt ära tabama õige hetke ja oli õige inimene.
“Avastasin, et osa minust tahabki nalja visata, nägusid teha ja laval lolli mängida. See ei olnud üldse raske. Ansambel tundis, et olen omas elemendis ning nad ei pidanud minu pärast midagi muutma, sest suutsin meeleolu omaks võtta. Nad olid nähtust isegi šokeeritud ning 15-minutiga sai nende endi sõnul ajaloos esimest korda selgeks, et mina olen see. Üsna pea lubati mind 500 inimese ette. Aga päriselt pandi proovile mõni aeg hiljem 2000-pealise seltskonna ees, mille järel võitsin usalduse.”
Show must go on
Salut Salon esineb korraga ühe kavaga kuni kolm aastat. Uue kava muusikalist poolt hakatakse ette valmistama aasta varem. Ansambliga töötavad režissöör, kunstiline juht, muusikaline konsultant, koreograafid ning valgus- ja helimeistrid. Intensiivne prooviperiood, mil kogu tiim koos ja kõik panustavad vähemalt kümme tundi päevas, kestab kuu.
“Kõige raskem on pillimängu ja akrobaatika ajastamine – seda saabki ainult koos harjutada. Peame väga täpselt teadma, mida teeme ja kus me seda teeme, sest meie tegevus võib olla füüsiliselt ohtlik. Et keegi end ei vigastaks, on laval kõik märgistatud.”
Rokashevich räägib, et on olnud juhtumeid, mil mõni oluline koht on jäänud kogemata välja valgustamata ning viiuldaja on selle tulemusel õnnetult kukkunud. “Me oleme huligaanid ja toome ju lavale nii show, kabaree, tsirkuse kui akrobaatika. Meie trikid on ohtlikud – uues kavas näiteks läheb tšellisti poogen põlema. “
Kui lavaline liikumine on paigas, tuleb juurde helitehnik, kes peab muusikute liigutustega sünkroniseerima heliefektid. Eraldi on ka proovid valgustehnikuga. Lisaks muusikutele on laval ka nukk, kellega tegeleb omakorda kaks inimest. “Väga palju on detaile, mida tuleb kõigi osapooltega lihvida.”
Klassikalise pianistina tutvuks Rokashevich uues kontserdipaigas kõigepealt klaveriga, mängiks käed lahti ja prooviks akustikat. “Meie põhitähelepanu on hoopis rekvisiitidel, pillimäng on teisejärguline.”
Kontsertide graafikud on paigas kolm aastat ette ning tavaolukorras antakse 150-200 etendust aastas ja tihti nii, et pärast paari kuud kestnud pausi tuleb kaks nädalat järjest igal õhtul laval olla. See tähendab muusikutele tohutut pinget, mistõttu on ansambli iga pilli kohta kaks liiget.
“Salut Saloni jaoks on kõige olulisem, et laval oleks hea tuju. Loomulikult tahetakse õigeid noote, aga kui midagi valesti läheb, tuleb teha rõõmsat nägu ja olukorrast välja vingerdada. Nende filosoofia on “Show must go on!” Reeglina on kuuendaks kontserdiks isegi Prokofjevi keerulised käigud koreograafiaga selged.”
Tšaikovski hakkas peas kõlama
Pärast ülikooli lõpetamist oli Rokashevichi elus aastane periood, mil ta ei mänginud klaverit ega suutnud käia mitte ühelgi kontserdil, isegi muusika kuulamine oli välistatud. “Ilmselt põlesin läbi ja kirg klaverimängu vastu kadus. Ma ei suutnud endale põhjendada, miks harjutan ja end füüsiliselt vormis hoian. Kui kirge pole, on vanemaks saades üha raskem motivatsiooni leida. Muusikas peab elama 24 tundi ööpäevas, kaheksast töötunnist ei piisa.”
Rokashevich suunas oma mõtted muule ja nii tekkis kirg hoopis ilukirjanduse ning luule vastu. Lisaks elas ta Iisraelis, kus töötas kuu aega ka koerahoidjana. “Mul oli luksus võtta aega, et leida taas armastus muusika vastu. Ühel suvalisel hetkel hakkaski mul peas Tšaikovski kõlama. See mõjus nii tugevalt, et tormasin koju teost kuulama.”
Järgmisel päeval kuulis ta endas juba järgmist teost ja siis tekkis ka tahtmine klaveri taha istuda. “Kuigi kartsin, et käed on kivistunud, oli eelneva elu kõva kool teinud oma töö ja tunni pärast suutsin juba mängida. Abikaasa kinkis mulle ka pianistide parima sõbra ja ravitseja Chopini etüüdide kogumiku, millest hakkasin hommikuti järjest palasid ette võtma ja harjutama.”
Oma repertuaari koostab ta ise, sest lauasahtlis on nimekiri heliloojatest, kelle teoseid võiks publiku ette tuua – teiste seas klaverimängijate titaanid Brahms ja Schumann, keda varasemalt kartnud on. “Ma olen suuri saksa romantikuid ikka kuulanud ja mänginud ka, aga pole osanud nende teoseid mõtestada ja seetõttu kuulajate ette viia.”
Kuulsaid palasid on ta oma kavades üritanud seni vältida, pigem mängida vähetuntud või unustusse vajunud muusikat. “Aga nüüd võiksin vahelduseks “Kuupaistesonaadi”, mida viimati 14-aastaselt mängisin, küll ette võtta.”
Valuvaigisti sõrmeotstes
Uut teost hakkab ta avastama lehekülje, mõnd keerukamat isegi taktide kaupa. Noodist mängimises ta ennast tugevaks ei pea, seetõttu õpib muusikalise materjali kiiresti pähe. Ja harjutab, kuni tunneb, et on valmis ette mängima. Publiku ette ei too kunagi midagi, mis ei ole tema arvates täiesti valmis. “See oleks mõeldamatu. Mul on endale kõrged nõudmised ja teos peab enne avalikku esitamist läbima mingisuguse protsessi, pean seda avastama ja tundma iga detailini.”
Esimestena kuulevad uusi lugusid tema elutoas toimuvatel kontsertidel abikaasa ja perekond ning sõbrad. Isegi seal, lähedaste keskel, ei luba ta endale vähemat kui maksimumi. “Ei ole vahet, kas on suur saal või vanadekodu paarikümne inimesega, endast tuleb anda absoluutselt kõik. Kuulajad annavad minu tegevusele mõtte. Hetke ja armastust muusika vastu võib niisama nautida, aga mina tahan seda teistega jagada. Ma ei taha üksinda mängida, nagu ma ei saaks hakkama üksinda elamisega.”
Laval eksivad ka kõige paremad. Kui soolokavas juhtub apsakas, on ta endale välja mõelnud nn verstapostid, kuhu läbi improvisatsiooni jõuda. Orkestriga selliseid vabadusi muidugi lubada ei saa. Ja seetõttu õpib ta alati koos partituuriga, et teaks täpselt, kus mängib flööt, kus astub sisse oboe.
“Kui noodid ei tule meelde, on kõrvus vähemalt rütm ja saan midagigi teha. Kuigi sellises olukorras tahaks enesehaletsusest nutta, lavalt ära minna ja riigist lahkuda, tuleb mõelda sajale orkestriliikmele ja publikule ning ennast kokku võtta. Mõnikord lohutan end hiljem, et interpreedi eksimine on kuulajale meelelahutus ja elamus.”
Kord Birminghami Townhallis Bartoki sonaati mängides oli Rokashevich teose lõpuosas adrenaliinist haaratud ning emotsioonid nii laes, et peksis sõrmi vastu klahve nagu pöörane. “Mind tabas nii tugev valušokk, et kätt polnud tunda. Kuidagi suutsin loo ära lõpetada ja isegi lisaloo esitada, aga siis oli ka kõik.”
Taastumiseks tuli võtta mitu kuud. Keeruliseks tegi klaverimängu juurde naasmise ka ajus tekkinud vastuseis ja tohutu hirm valu ees. “Pidi võtma isegi antidepressante, et hirm kaoks. Mängima hakkasin uuesti nii, et panin sõrmeotstesse valuvaigistit, see andis julgust. Erkki-Sven Tüüri sonaat on niimoodi esitatud.”
Pianistide seas on maailmas ilmselt kõige suurem konkurents, sest virtuoosseid mängijaid lihtsalt on Rokashevichi arvates kõige rohkem ja küünarnukkidega trügimist palju. Pianist ei saa tema sõnul kunagi valmis ja lavale minek on alati mugavustsoonist välja astumine.
“Kord kurtsin professor Ivari Iljale, et ma ei saa lavale minna, sest teos ei ole ju valmis. Tema ütles selle peale, et sa ei saa kunagi valmis, aga minema pead. Lihtsalt oma asja tuleb kõige kiuste teha selles hetkes nii hästi kui võimalik.”
Kui Rokashevichil oleks piiramatult aega ja vähemalt viis lapsehoidjat, planeeriks ta praegu nii pooleteisetunnist soolokontserti kui erinevaid kammermuusika projekte, aga ei ole ühte ega teist, pealegi võtab töö Salut Salonis kogu aja.
“Üritame leida Marten Altroviga mõlemale sobivaid kuupäevi, et epideemia tõttu ära jäänud kontsert ikkagi toimuks. Lisaks esineme Läti viiuldaja Magdalēna Gekaga Eesti ja Läti muusikaga Prantsusmaal ühel festivalil. Aga Salut Saloniga algab sügisel Saksamaa turnee, mille käigus vallutame muu hulgas sellised suured saalid nagu Hamburgi Thalia teatri, Düsseldorfi Tonhalle, Bremeni Die Glocke, Frankfurdi Alte Operi ja Müncheni Prinzregententheateri.”
Konkurssidel kaob inimikkus
Lapsena tahtis Rokashevich saada hoopis ooperilauljaks, klaverimängu pidas tühjaks nühkimiseks, millele sõrmed ei kuuletunud. “Mulle meeldis muusikat kirjutada ja laulda, hääl kui selline oli nii loomulik, klaver oli vahend, mitte eesmärk omaette. Klaveriga kaasneva peenmotoorika taaselustamine publiku ees tundus võimatu.”
Klaverist sai talle eesmärk omaette suhteliselt hilja, alles 16-aastaselt ning tõukeks tutvumine senisest palju mitmekesisema ja huvitavama klaveriliteratuuriga. “Chopinile ja Lisztile lisandusid Debussy ja Ravel, kelle looming oli seni olnud tehniliselt ületamatu. Nendega lähedaseks saamine pani mind pühenduma.”
Pianistiks kujunemisel oli oma osa ka lõpututel konkurssidel, mis käivad klaverimänguga aegade algusest kaasas. Masinavärk, milles Rokashevichi hinnangul ei saa muusikud end parimast küljest näidata, vaid saavutused sõltuvad sellest, kas žüriiliikmed on äsja kohvi joonud või on näljast vihased.
“Daniel Kahnemani raamatus “Thinking fast and slow” on eraldi peatükk sellest, et inimene kuulab kriitiliselt kui tema kõht on tühi, vähemkriitiliselt aga siis kui on just lõunalauast tõusnud.”
Rokashevich peab konkursse, kus 60-l pianistil tuleb kolmes voorus oma oskusi näidata, lausa hirmsateks, kuigi leidub neid mängijaid, kes ebainimlikule pingele vastu peavad ja suudavad enda parimad küljed esile tuua. Ühtlasi arvab ta, et enamike võistluste formaate tuleks reformida, aga teab, et selline arvamine talle populaarsust ei too.
“Mina olen konkurss-showcase’i pooldaja, kus ühel õhtul kuulatakse üht, järgmisel teist, kolmandal järgmist muusikut. Saalis on aga kuulajate seas promootorid ja kontsertide korraldajad, kes endale sobivaid muusikuid otsivad.”
Klassikalisi suuri konkursse nagu Tšaikovski, Chopini ja Van Cliburni omad võiks muidugi edasi korraldada, aga muus osas tuleks filosoofiat ja lähenemist muuta. “Ma ei tea, mida peaks noor muusik ebainimlikelt konkurssidelt otsima. Välja arvatud, kui nad vajavad motivatsiooni mingisugust kava ära õppida.”
Just konkursside raames on Rokashevich isegi pärast auhinnalisi kohti kuulda saanud taevani kostvat kiitust, aga ka seda, et on andetu. “Mulle öeldi, et see, mida teen, on lausa piinlik ja ma ei peaks kunagi lavale minema. Siis jõudis mulle kohale, et nii negatiivse kui positiivse kriitika tõsiseltvõtmine tuleb lõpetada. Selle asemel arendada eneseteadlikkust, et tead täpselt, mida parajasti teed ja kus omadega oled.”
Valgevene on südames
Rokashevichi nimi sai laiemalt tuntuks tänu Eesti Televisiooni saatele “Klassikatähed”, mille kolmanda hooaja finalist ja ERSO eripreemia laureaat ta oli. Saatesse läks ta täiesti teadlikult, sest tulemas olid tema soolokontserdid, võistlusena osalemist ei võtnud.
“Tahtsin, et inimesed saaksid minust teada ja tuleksid minu kontserdile. Olen tohutult tänulik, et mind vastu võeti – õppisin kastist välja mõtlema ja ennast mitte liiga tõsiselt võtma. Lisaks on olemas kvaliteetsed ja mitmekülgsed videod, mis tagasid mulle pääsu Salut Saloni.”
Vaba aega pianistil niisama naljalt käes ei ole, seda tuleb võtta. Rokashevichi harrastuseks on lisaks mainitud ilukirjandusele ja luulele ka keeled – inglise ja saksa keel on osa elust, aga juurde õpib ta täiesti vabatahtlikult ja igapäevaselt prantsuse, heebrea, poola ning tšehhi keelt. Tema südameasjaks on aga juurte tõttu Valgevenes toimuv.
“Ma üritan Valgevene põgenikke igati toetada. Lisaks ostan ilusat paberit ja kirjutan poliitvangidele kirju, et nad teaksid – neid ei ole unustatud ja nende toodud ohvritel on mõte.”
Kunagi loodab ta siiski Eestisse tagasi kolida. “Olen Eesti patrioot ja tahan, et minu laps õpiks Eestis. Pealegi on Tallinn parimaid linnu elamiseks. Sooviksin tagasi tulla kasvõi poole kohaga, õpetaksin klaverimängu või inglise keelt ning loodan, et mind võetakse tõsiselt, mis sellest, et tahan teha sada asja korraga.”
**
Kristiina Rokashevich (20.12.1990)
Noorema põlvkonna väljapaistev pianist Rokashevich on pälvinud tunnustust mitmetel konkurssidel ning teeninud säravate etteastetega kiitvaid hinnanguid Eestis ja välismaal. Ta on astunud üles sellistes kontserdisaalides nagu London Barbican Hall ja Birmingham Town Hall ning andnud kontserte paljudes Euroopa riikides. Rokashevich on esinenud kontsertturneedega Eestis ja Inglismaal. Rokashevich on soleerinud mitmete orkestrite ees nagu Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, Tallinna Kammerorkester, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia Sümfooniaorkester ja Pärnu Linnaorkester.
Ta on võitnud auhindu paljudel konkurssidel, sh preemiad Amy Branti rahvusvahelisel pianistide konkursil Birminghamis, rahvusvahelisel Maria Judina nimelisel pianistide konkursil Venemaal, Euroopa Beethoveni Ühingu konkrusil, Croydoni Muusikafestivalil ja Oxfordi Muusikafestivalil, kui nimetada vaid mõned. 2014 võitis ta finalistidiplomi VIII Eesti pianistide konkursil ning 2016. aastal saavutas finalistidiplomi ning ERSO eripreemia telekonkursil „Klassikatähed”. Eduka kammermuusikuna on ta pälvinud preemia Rahvusvahelisel kammeransamblite konkursil Klaipedas.
Rokashevich on õppinud Tallinna Muusikakeskkoolis Ell Saviaugu, Marko Martini ja prof Ivari Ilja käe all ning Guildhall School of Music & Drama´s prof Joan Havilli klaveriklassis. Mitmekülgse muusikuna on ta õppinud ka klavessiini Kristiina Are, prof Imbi Tarumi ja prof James Johnstone´i juures. 2011 ja 2012 aastal pälvis ta stipendiumi Tel-Hai rahvusvaheliselt meistrikursuselt Iisraelis, võites mõlemal aastal ühtlasi diplomi väljapaistva mängu eest.
Viimased neli aastat on Kristiina elanud Hamburgis ning on alates 2019. aastast kuulsa Hamburgi ansambli Salut Salon liige.
