“Mul on väike hääl ja kuidagi tuleb end ju maksma panna – nii valisin suure pilli klaveri. Seejärel aga oreli, mille võimsad helid võivad kõik oma teelt pühkida,” naerab organist Kadri Toomoja. “Räägin väga vaikselt ja tegelikult saab ka orelit imevaikselt mängida.”
Toomoja peres muusikuid ei ole, ometi leidus neid, kes nägid väikeses tüdrukus muusikalist potentsiaali ning suunasid ta 4-aastaselt klaveriõpingutele. Terase kuulmise, aga kesise noodist lugemise oskusega, hakkas ta eelkoolis Reet Jürgensi juhendamisel õppima. Õpetaja mängis uue loo ette ja Toomoja jättis nii palju kui võimalik meelde, et hiljem nooti veerides oleks lihtsam aru saada, kus vea teeb. “Aga siis hoiatas Jürgens, et palad lähevad järjest keerulisemaks ning varsti ei ole võimalik pelgalt kuulmisega hakkama saada.”
Hambad ristis noodi järgi mängimisele saabus ootamatu kergendus, kui solfedžo tunnis hakati õpetama JO-LE-MI süsteemi. “Mõistsin, et mul on relatiivne kuulmine ehk tajun helisid läbi nende vaheliste seoste ning nüüd sain nootidele ka astmenimed. Diktaadid ja järgnevused muutusid kohe lihtsamaks.”
Noodist lugemisele, mida Toomoja seni oma tugevamaks küljeks ei pea, andis hoogu juurde huvi laulmise vastu ja sattumine tütarlastekoori Ellerhein. Professionaalse laulja elukutse poole ei ole ta kunagi pürginud, kuid koori juures on ta leidnud püsiva töökoha kontsertmeistrina. “Laulmine, nagu ka inimhääl, on mind alati paelunud. Laulsin küll kõikide teiste tegemiste kõrvalt ja kuigi panustasin palju, jäin muude valikute tõttu lauljana tugeva harrastaja tasemele.”
Koorilaulu kogemus on teinud temast klaverisaatja näol vokalistidele tänuväärse koostööpartneri, sest Toomoja teab ja tajub, kuidas laulja hingab. Teda kui klaverimängijat hoiab vormis ka muusikaline partnerlus Alvar Tiisleriga. “Tänu temale on meil repertuaaris ka keerulised ooperiaariad või näiteks Tšaikovski poolt klaverile kirjutatud romansside tsükkel, mis ei ole tehniliselt just kõige lihtsam.”
Tänaseks on Toomoja valinud oreli ja seetõttu klaverit enam igapäevaselt ajapuuduse tõttu harjutada ei jõua. Aeg-ajalt pilli taha istudes, annab vahepeal tekkinud paus kohe tunda – sõrmed on nõrgaks jäänud ja käed väsivad. “Klaverimäng teeb sõrmed tugevaks, treenib neis lihast ja jõudu, sest klaverit mängitakse käe vaba kukkumisega ja teatud jõuga. Orelile tuleb aga läheneda klahvi lähedalt, sest orelil ei ole vaja samasugust raskust, et kõlada.”
Klavessiin või orel
Klaverisolistina ei ole Toomoja end kunagi näinud. Ka otsus klaverit akadeemiasse õppima minna tuli päris hilja, alles keskkoolis, ja pärast seda, kui õpetajad Anu ja Toivo Nahkur edasiste plaanide kohta uurima hakkasid. “Huvi mul muidugi oli, aga otsustamise aeg tundus nii kaugel. Siis taipasin, et tahan kindlasti muusikaga edasi tegeleda ja küllap saaksin kõrgkoolis hakkama.”
Kindlust andsid ka klaveri erialal saadud teadmised, kui mitmekülgsete võimalustega pilliga tegemist on. Klaver võib olla saate- ja ansamblipill, orkestri osa, aga klaveril saab harrastada ka ansamblimängu; rääkimata sellest, et kontsertmeistri või klaverisaatjana võib töötada dirigentide, solistide, kooride ja erinevate instrumentalistidega, põigata ooperimaailma ja puhkpillide juurde või olla klaveriõpetaja.
“Kooli ajal saingi tööpakkumise tütarlastekoorilt Ellerhein ja kuigi noodist lugemine oli mul endiselt halb, oli harjutamisel ning tööl väga arendav tulemus. Mida rohkem noodist loen, seda loomulikum see on.”
Ellerheinas tekkis Toomojal tänu klavessinist Reinut Teppile (Ellerheina lastekoori kontsertmeister – K.E.) huvi nii klavessiini kui barokkmuusika vastu. “Mulle tohutult meeldis, kuidas Reinut pilli mängis. Hakkasin käima erinevatel orkestrikontsertidel, kus oli laval ka klavessiin ja vaimustusin barokkmuusikast.”
Eelnevaga seoses kasvas ka ammune armastus Bachi loomingu ning selle geniaalse muusika erakordselt kõlama paneva pillide kuninga vastu. Klaveri kõrvale olid tekkinud kaks tugevat konkurenti. Ja kuigi Toomoja soovis lisaerialana võtta ette lausa kaks pilli, siis seda meie õppesüsteem ei võimaldanud ja valik langes klaveriga veidi rohkem sarnaneva klavessiini kasuks.
“Õppeosakonna ukse taga kohtusin ühe kooliõega, keda üllatas minu kavatsus esmalt just klavessiini õppida. Viskasime nalja, et orelit saab ka jalgadega mängida ja uksest sisse astudes mõtlesin ümber ning valisin oreli.”
Maagiline orel
Toomoja oli 20-aastane teise kursuse tudeng, mil professor Andres Uibo esimesse orelitundi läks. Uibo tutvustas kõigepealt pilli ja selle võimalusi ehk mida saab, mida mitte, ja mida tuleks vältida, et orelit mitte lõhkuda. “Muusikaakadeemia orelid ei ole tohutult suured, nuppe ja vidinaid on veidi vähem ning seetõttu tunduvad võhikule sõbralikumad. Suured kirikupillid ehmatavad kindlasti ära.”
Oleks Toomoja õppeosakonna ukse taga teadnud, kui keeruliseks see “jalgadega mäng” osutub, siis mine tea, kas ta orelit olekski valinud. “See oli lausa õudne, kui keeruline oli jalgadega õiged noodid üles leida.”
Uibo ei andnud alla, kiitis Toomoja orelimängija käsi (see tähendab, et kätega ei vehita) ja muudkui innustas. Kui pooleteise kuu pärast tuli Ellerheina peadirigendilt Ingrid Kõrvitsalt ettepanek koori orelil saata, oleks Toomoja keeldunud, Uibo aga julgustas ja aitas lood selgeks õppida. Algaja organisti esimese avaliku ülesastumise tegi eriti keeruliseks asjaolu, et mängida tuli pneumaatilisel pillil, mille heli tekib klahvile vajutamise järel hilinemisega.
“Lisaks asus see rõdul, mis tähendab, et heli levis omakorda üle minu pea allkorrusel esineva koorini veelkordse hilinemisega. Mängisin nii öelda ette ja mulle tundus, et absoluutselt mitte midagi ei kõla kokku ega kostu õigesti. See oli kohutav. Ometi läks kõik õnneks ja sain isegi positiivse kogemuse.”
Edasi tulid juba esinemised Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia oreliklassis, rakendus Ellerheinas ja Joseph Haydni “Harmoniemesse”, mis andis pooleaastase kogemusega orelimängijale uue õppetunni, kuidas saada hakkama numbribassi ehk barokiaja noodikirjaviisiga, mis annab teatud pillidele kirja pandud muusika osas üsna palju vabadust.
“Tahtsin alati keelduda, kui teos tundus raske, aga õpetaja Uibo näitas abivalmilt nippe ning julgustas esinemiste ettepanekuid vastu võtma. Muu hulgas soovitas ta, et alati ei pea ausalt mängima seadeid, mis ei ole orelile kirjutatud. Sel juhul tuleb noodikiri ümber teha – tohutute käikudega ei saavuta organist midagi, sest keegi lihtsalt ei kuule, kui ta harmoonia keskel vasaku käega möllab.”
Mida aeg edasi, seda enam hakkas Toomoja peas vaikselt, ent visalt arenema mõte eriala vahetamisest ning magistrikraadi omandamisest klaveri asemel hoopis orelil. Kõva häälega ei julgenud ta seda muidugi kuulutada, pealegi tuli oreli ja koorilaulu kõrvalt võtta aeg klaveri eriala lõpetamiseks. Olgugi, et see oli tema senises elus üks keerulisemaid aegu, sai Toomoja kõrghariduse sooritusega cum laude.
“Lõpueksami kava oli väga raske, aga mul on hea meel, et see ära tehtud sai. Otsus eriala vahetada oli samuti raske – olin klaverit nii pikka aega armastanud ning temaga koos elanud, et tahtsin magistrisse astuda kahel erialal. Aga nagu öeldud, siis meie õppesüsteem seda ei luba. Mu süda murdus, kuid töö kontsertmeistrina võimaldab mul klaverimänguga veidi ikka tegeleda.”
Iga pill on erinev
Pianistina tundis ta heas mõttes kadedust teiste interpreetide suhtes, kes mängisid isiklikul pillil – klaverimängijatele satub iga kord uus, mille kvaliteet võib kõikuda seinast seina. Kuigi on pille, mis panevad peast haarama, on klaver ikkagi klaver ja ekstreemseid erinevusi ei esine. Oreliga on aga hoopis teine lugu, sest teist samasugust instrumenti maailmas pole.
“Iga orel on selle piirkonna, kus see ehitatud ja arendatud on, kõlaideaali nägu. Isegi kui võtta kaks barokiajastu orelit Põhja-Saksamaalt, siis nende tämber on erinev, sest orelimeistrite käekiri erines. Oreli ehitamise taga on meeletu teadus. Ja Põhja-Saksamaa orelil kõlab kõige paremini sealkandis pilli sündimise ajal loodud muusika.”
Klaveril ja orelil on Toomoja selgituste kohaselt kaks peamist erinevust: orelil on bass pedaalides ja iga noodi jaoks on vile, klaveril tuleb kogu töö ära teha klahvidega. “Kui mängid flööti, pead ühest torust kõik noodid välja puhuma, orelil on aga iga noodi jaoks eraldi vile. Samuti on orelil palju registreid ning erinevaid abivahendeid, et pilli just nii kõlama saada nagu soovid. Kui aga oled harjunud, et vasak käsi saab vatti, et bassiliini hoida, siis ajad alguses sellegi sassi, et orelil on selleks pedaalid.”
Orelite puhul tuleb arvestada ka asjaoluga, et vastavalt ülesehitusele ehk traktaadile on need pneumaatilised, mehaanilised või elektrilised. Seetõttu tuleb enne iga esinemist konkreetse pilliga tutvust teha, et aru saada, kuidas see antud ruumis heliliselt reageerib, millised on mõõtmed ja eripärad. “Oreliga lihtsalt ei saa proovi tegemata teiste kooslustega lavale minna.”
Elektriliste ehk virtuaalorelite puhul läheb asi veelgi keerulisemaks, sest pill on vaja paigutada heliliselt ruumi, kus see kõlama hakkab ning siin mängib rolli ka asjaolu, kas tegemist on statsionaarse või spetsiaalselt kohaletoodud instrumendiga.
“Iga kord ruumi muutes tuleb alustada algusest, sest iga ruum reageerib helile erinevalt. Tehniline maailm on tohutult suur ja keeruline ning sellega tegeleb helitehnik. Meil käib abiks Soomest virtuaalorelite insener Timo Vikman, kes mängib ka ise orelit, kellel on fantastiline kõrv ja kes valdab seda peent kunsti.”
Toomoja jutustab, et tegelikult tähendab see sisuliselt nagu uue oreli ehitamist, kus pill sätitakse heliliselt paika vile vile haaval. Ainuüksi orelipuldi, kõlarite ja muu vajamineva tehnika paigaldamine ja esmane seadistamine võib võtta pool päeva. Siis pannakse paika sobiv sample set (Sample set on helifailide kogum, mis on salvestatud kindla oreli juures. – K.E.)
“Seejärel tulen mina registreid puudutava infoga ja Timo hakkab heli balansseerima neid noot noodi haaval kruttides. Kui saabuvad dirigent ja orkester, võib selguda, et olen teinud valearvestuse ja suur osa tuleb ümber teha.”
Toomoja ohkab, et tihti ei võimalda eelarved pikemaajalist ettevalmistust, et igas uues kontserdipaigas virtuaaloreli kõiki võimalusi välja otsida, ning tõde selgub viimasel hetkel – kontserdil. “Kontserdi päeva pinge on seetõttu tohutu. Aga ma olen tegelikult ise ka kõikides asjades viimase hetke inimene ning seni on kõik õnnestunud.”
Toomoja harjutab nii koolis leiduvatel pillidel kui praegu Tallinnas asuval Tõnu Kaljuste virtuaalorelil, mis varsti viiakse hoopiski Naissaarele. Kirikus töötavatel organistidel on kontsertorganistina tegutseva Toomoja ees see eelis, et nemad saavad peaaegu nagu “oma pillil” ette valmistada nii jumalateenistustel kõlavaid koraale kui erinevatel kirikukontsertidel esitatavaid palu.
“Mina end kirikus töötamas, vähemalt praegu, ei näe, aga austan ja hindan sealset tegevust väga. Olen jumalateenistustel mänginud ja asendan kolleege vajadusel ka edaspidi.”
Kirikus, täpsemalt Toomkirikus, asub ka tema lemmik-orel – 8. oktoobril 1878. aastal õnnistatud Weissenfelsi orelimeistri Friedrich Ladegasti ehitatud kolme manuaali ja 48 registriga Ladegasti-Saueri orel.
“See pill on tippude tipp – kõlaliselt maitsekas ja nüansirohke ning erakordselt ilus. Lisaks on sellel orelil väga sujuv crescendo-rull, nii et muusika muutub valjemaks justkui iseenesest. Tihti on orelitel selles osas järske üleminekuid.”
Kaljuste õpetas ujuma
Ligi kuus aastat tagasi, mil tähistati traditsioonilist Heino Kaljustele pühendatud koolimuusika päeva, saatis Toomoja orelil Ellerheina. Nagu ikka, valdas teda toonase algajana väike paanika, seda eriti, et saalis istus ka dirigent Tõnu Kaljuste.
“Kummardades tabasin Kaljuste pilgu. Pärast proovis ütles dirigent Ingrid Kõrvits, et Kaljuste oli mu telefoninumbrit küsinud ja paar päeva hiljem ta helistaski. Aega oli vaid nädal ja olin tema ettepanekut tulla mängima orelit EMTA dirigentidele, vastu võttes ebakindel, aga sain aru, et keelduda ei ole võimalik ning loomulikult toetas mind jälle professor Uibo. On olnud tohutu vedamine, et Kaljuste mind ujuma õpetas ning välja koolitas.”
Tänaseks on ta teinud Kaljuste ja Tallinna Kammerorkestriga palju koostööd. Kui piirangud leevenevad ning kontserttegevus taastub, see kindlasti jätkub.
Kord nädalas Soome
Möödunud aastal otsustas Toomoja asuda õppima Sibeliuse Akadeemiasse. Kaks nädalat enne sisseastumiseksameid kukkus aga kirikutrepist alla ja nii õnnetult, et vasakul jalal diagnoositi sidemevenitus.
“See oli küll põnts. Kuigi kooli kohale minna ei olnud koroonapiirangute tõttu võimalik, oli sinna sisse saamiseks vaja esitada video. Minul aga polnud võimalik vasakut jalga kasutada. Minu õnneks tekkis akadeemias segadus ning tähtaeg liikus nädala võrra edasi.”
Jala taastumine võttis oodatus palju kauem aega, kuid video tegemiseks sundis Toomoja end nii palju, et suutis siiski vajalikud lood ära mängida. “Mitte küll nii hästi, kui oleksin tahtnud. Õnneks olid õppejõud mind Soomes orelifestivalil esinemas näinud ja mõistsid olukorda.”
Praegu sõidabki ta kord nädalas Soome, et õppida orelimängimise kunsti professor Olli Porthani juhendamisel.
Epideemia tõttu jäid ära mitmed esinemised sooloartistina nii Eestis kui välismaal ja praegu Toomoja avalikult üles astuda ei saa. Õnneks valgus tunneli lõpus paistab ning suvine esinemisgraafik on tihe. Vabal ajal lülitab ta end välja maal uidates ning kokast venna eeskujul söögitegemist õppides. Kuigi vaikus on üha olulisem, ja kui üldse muusikat kuulata, eelistab ta orelile uut repertuaari otsides ja analüüsides, klassikalist, on endiselt aukohal tema suur lemmik Queen ning helilooja Tõnu Kõrvitsa legendaarseks saanud diskode playlisti kuuluvad 1980ndatest pärit lood.
“Praegu tuleb keskenduda siiski koolile. Alustasin ju oma eriala õppimist alles 20-aastaselt ja seega helli kohti veel on. Olen samm sammult edasi arenenud ning mugavustsoonis ei istu. Kuigi epideemia tõttu plaane teha ei saa, elan vabakutselise kontsertorganisti elu ning kui tehakse uuesti ettepanekud välismaal esineda, siis ära ei ütle kindlasti.”
**
Kadri Toomoja (1993)
Toomoja alustas klaverimänguga 4-aastaselt. On lõpetanud Tallinna Muusikakeskkooli (2013, õpetajad Anu Nahkur ja Toivo Nahkur) ja Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia bakalaureuseastme klaveri erialal (2017 cum laude, prof Toivo Nahkur), kus jätkas magistriõppes orelierialal professor Andres Uibo juhendamisel. 2020. aasta sügisest tudeerib Soomes Sibeliuse Akadeemias professor Olli Porthani juhendamisel. Osalenud Ton Koopmani, Matthias Schneideri ja Krzysztof Urbaniaki meistrikursustel. 2020. aastal pälvis Tõnu Kaljuste nimelise stipendiumi.
Tudengi ja vabakutselise muusikuna on Toomoja mänginud mitmete mainekate kollektiividega nagu Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, Tallinna Kammerorkester, Eesti Filharmoonia kammerkoor, Eesti Rahvusmeeskoor, tütarlastekoor Ellerhein, Voces Tallinn ja Collegium Musicale; ja dirigentide Tõnu Kaljuste, Paavo Järvi, James MacMillan, Risto Joost, Kaspars Putniņš, Mikk Üleoja, Anu Tali,Toomas Kapten, Ingrid Kõrvits, Endrik Üksvärav, Kaspar Mänd jpt-ga.
Toomoja on andnud soolokontserte nii Eestis kui Soomes, esinenud solistina Tallinna Kammerorkestri ees ja võtnud osa mitmetest festivalidest nagu Helsinki Organ Festival (Soome, 2020), Arvo Pärt Days (Belgia, 2019), Nargenfestival, Tallinna Rahvusvaheline Orelifestival, Mustjala Festival, Europa Cantat jpt.
Toomoja on ka hinnatud kontsertmeister nii lauljate kui ka instrumentalistide seas. 2017. aastast seob teda koostöö bariton Alvar Tiisleriga. Pikaajalise koostöö kõrvalt tütarlastekooriga Ellerhein on ta samuti töötanud kontsertmeistrina instrumentalistide konkurssidel (Noor Muusik, rahvusvaheline Artur Kappi nimeline tšellistide konkurss) ja töötanud dirigentide kontsertmeistrina EMTAs.
**
15.05 Tallinna päeva kontsert “Vaikus. Elu. Südametunnistus”
Esinevad: Kadri Toomoja (orel), Tallinna Kammerorkester, dirigent Tõnu Kaljuste
Nargenfestival 2021: Orelimaagia
Suvel vallutavad Naissaare naisorganistid, kes musitseerivad Püha Maarja kabelis kontserdisarja „Orelimaagia“ raames muu hulgas virtuaalorelil, kus see pill kõlab esimest korda.
27. juuni – Ulla Krigul
4. juuli – Kristel Aer
11. juuli – Maris Oidekivi
18. juuli – Kadri Toomoja
25. juuli – Ene Salumäe
1. august – Kadri Toomoja ja Ene Salumäe ehk Duo Nargenorgan
**
Orel tekitab heli õhuvoolu juhtimisega läbi erineva suurusega puidust või metallist vilede.
Orelil võib olla 1–7 klaviatuuri ehk manuaali. Oreli pedaal on samuti klaviatuur, mida organist mängib jalgadega. Oreli registrid on vilede read, milleta pole võimalik mängu ajal orelil heli tekitada. Oreli nähtav osa on prospekt, mis koosneb Principali registri viledest ja sageli rikkalikult kaunistatud orelikapist. Oreleid eristatakse ehitusviisi ehk traktuuri järgi: mehaanilised, pneumaatilised ja elektriorelid.
Oreli diapasooniks nimetatakse oreli manuaalide ja oreli pedaali, seega klaviatuuride ulatust ja see võib olla väga erinev. Kõik sõltub ajastust, millal orel on ehitatud, ja stiilist ehk millist muusikat on kõige sobivam ühel või teisel orelil esitada. Vanade orelite diapasoon erineb tänapäevasest.
Eri maades on tekkinud oma orelikoolkonnad nii muusikas kui ka oreliehituses. (Allikas: Vikipeedia)
**
