Te elasite kaua Belgias, kas olete nüüd kodumaale tagasi kolinud?
– Ei, ma elan Antwerpenis, kuid paar korda aastas viibin Tbilisis.
Aga Gruusiasse tagasi pöördumise peale pole mõelnud?
– Teate, hiljuti täitus mul 81 eluaastat. Mu tervis ei ole enam nii hea, kaua pole elada jäänud. Kui mulle oleks see küsimus esitatud 35 aastat tagasi, oleks sellele olnud väga lihtne vastata. Aga nüüd… Belgias on mul suurepärased töötingimused, Tbilisit külastan vahelduva eduga.
Olete korduvalt rääkinud, et teist sai helilooja tänu džässile. Avage palun veidi seda teemat, kuidas te džässi armusite ja millist muusikat kuulasite?
– „Süüdi“ on selles Glenn Milleri orkester, mis mängis pärast Teist Maailmasõda linastunud filmis „Серенада солнечной долины“ („Sun Valley Serenade“, 1941). Olin siis 13-aastane ja armusin ülepeakaela sellesse nõukogude kinoekraanil nähtud filmi muusikasse. Pärast seda algas minu suhe džässiga, pole vast mõtet siin üles lugeda kõiki maailmakuulsaid interpreete, kes mind mõjutasid, nagu Ella Fitzgerald, Oscar Peterson, Stan Kenton, Miles Davis ja nii edasi…
Kuidas need salvestised üldse teieni jõudsid, Nõukogude Liidus oli see ju keelatud?
– Nii nagu kõikide teisteni. Keegi tõi välismaalt plaadi ning siis sai see kopeeritud. Näiteks ühte Willis Conoveri kuulsat saadet kuulasin ma läbi igasugu sahinate ja krõbinate…
Aga miks teist ei kujunenud siis džässmuusikut?
– Mõtlesin tõepoolest selles suunas. Unistasin, et tulevikus seisan oma bigbandi ees ja dirigeerin muusikat, mida armastan. Kuid konservatooriumis kohtusin dirigent Jansu Kahidzega ning see muutis täielikult mu elu, pöörates kõik plaanid pea peale. Hakkasin klassikalist muusikat armastama mitte väiksema kirega kui džässi.
Seega teie unistus dirigeerida big-bandi ei saanudki teoks?
– Ei, kahjuks mitte. Kuid pean ütlema, et olen terve elu jooksul olnud tihedalt seotud kino ja draamateatriga, kirjutanud muusikat lastefilmidele, näidenditele. Ja see muusika on džässile küllaltki sarnane – kerge muusika, tsirkusemuusika, isegi mingil määral klounilik muusika. Täitsin sellega režissööride tahet. Ja samas sai minu vajadus džässi järele aeg-ajalt leevendust.
Vaatamata sellele, et Nõukogude Liidus olite suurele auditooriumile tuntud eelkõige kui filmi- ja näidendimuusika looja, pole teie sellealast loomingut kunagi korralikult salvestatud. Album „Teine Kancheli“ (Другой Канчели, SBA Production 2016) on vist esimene ja pea ainus väljaanne teie muusikast selles žanris. Miks? Kas teie jaoks polnud kino- ja teatrimuusika. piisavalt kaalukas, kuuludes pigem meelelahutuse valdkonda?
– Ei, kindlasti mitte. Olen filmimuusikasse alati tõsiselt suhtunud, kuid aega nappis, et teda korrastada. Olin alati hõivatud sümfoonilise muusikaga, viimased 15-20 aastat pühendusin kammermuusikale. Kõik minu tarbemuusika oli kokku kogumata, süstematiseerimata, samuti polnud seda ei orkestreeritud ega salvestatud. Paar aastat tagasi otsustasin tarbemuusika õigused anda üle oma pojale, Sandrole, kelle maitset ma täielikult usaldan. Ta hakkas sellega tegelema ja tasapisi koorus üht-teist välja.
Kõigepealt tekkis vihik, mis sisaldas 32 klaveripala kinomuusika teemal. Siis vihik viiulile ja klaverile, siis vioolale ja klaverile jne. Plaadi ilmumine ei nõudnud minult mitte mingisugust pingutust. Sellega tegelesid mu poeg ja projektis osalenud muusikud. Mina kuulasin plaati alles siis, kui asi oli valmis.
Kas te nüüd ka veel džässi kuulate?
– Otse loomulikult. Näiteks siis, kui istun Tbilisi lõputuis liiklusummikuis. Gruusia erinevad raadiojaamad mängivad nii kaasaegset kui klassikalist džässi.
Teid peetakse heliloojaks, kes töötab vaikusega, pöörates erilist tähelepanu pausidele. Olete selle väitega nõus?
– Lisaks mõistele vaikus on mulle minu loomingus tähtsad veel tempo ja aeg. Ma ei kirjuta ainult vaikset muusikat, vaid ka aeglast. Kui õppisin muusikakoolis, suutsin klaveril päris korralikul tasemel esitada aeglast muusikat. Niipea, kui pidin kiiresti mängima, tekkisid probleemid. Tõenäoliselt oli tegu elementaarse laiskusega. Aga hiljem, tasapisi, kujunes aeglusest maailmatunnetus. Ma ei ütleks, et ainult aja kulg ja vaikus on tähtsad. Oluline on ka kulminatsioon ja ettevalmistus selleks. Ainus, mis minu muusikas puudub, on pikad, kiire muusikaga täidetud lõigud. See lihtsalt pole mulle omane.
Üks teie viimaseid teoseid kannab itaaliakeelset pealkirja „Al niente“, mis tõlkes tähendab „mittemidagi“ või „mitte millegini“.
– Minek vaikusesse.
Kas võib öelda, et see on teie loominguline kreedo?
– Ma arvan küll.
Milliseid heliloojaid te peate oma mõttekaaslasteks?
– Alfred Schnittket. Samuti Arvo Pärti ja Valentin Silvestrovi. Nimetan neid nimesid, kellega suhtlus kestab tänase päevani. Ma tunnen, et suhtlen mingil määral (edasi) isegi meie seast lahkunud Alfred Schnittkega. Tema foto on mu laual. Alati, kui tekivad raskused (ja need tekivad tihti), tundub mulle, et viide, mis valesti on, tuleb temalt. Pärdi ja Silvestroviga kohtume väga harva, kuid vaatamata sellele on meievaheline side ja ühendus säilinud.
Inimesele, kes huvitub 20. sajandi muusikast, on tegu titaanide kohtumistega. Oleks väga huvitav teada saada, milline nägi välja teie viimane kokkusaamine Valentin Silvestroviga.
– Suhtleme peamiselt telefoni teel. Meie viimane kohtumine leidis aset Kiievis, kus toimus minu autorikontsert, millest võttis osa ka Gidon Kremer. Valentin viibis nii proovides kui kontserdil. See oli 2-3 aastat tagasi. Telefoni teel hoiame pidevalt ühendust. Kuigi viimasel ajal, seoses 2014. aasta sündmustega Ukrainas, tuleb mul teda sageli rahustada ja anda lootust, et ühel hetkel kõik laheneb.
Räägitakse, et Valentin Silvestrov on keelanud oma teoste esitamise Venemaal seoses Vene-Ukarina suhete halvenemisega. Ka teie olete Vladimir Putini ja vene valitsuse aadressil olnud järsk ja kriitiline. Kas te pole mõelnud oma teoste ettekandeid keelustada?
– Ma pole kunagi ega kellelgi keelanud oma teoseid esitamast. See, et neid Venemaal mängitakse, on tore. Mind seob Venemaaga palju – nii Moskva Konservatooriumi suure saali, Sankt-Peterburi Filharmoonia kui ka Jekaterinburgi ja Nižni Novgorodiga. Lisaks kodusele gruusia kultuurile on just vene kultuur mu hingele kõige lähedasem. See on kultuur, mida ma ei väsi imetlemast. Aga leian, et nii nagu igas demokraatlikus riigis, peab ka Venemaal võim vahetuma. Hetkel tehakse kõik selleks, et kõigutamatult oma troonil püsida. Ja just seetõttu ei sõida ma enam Venemaale.
Räägime parem veelkord muusikast. Millised on teie edasised plaanid kino- ja teatrimuusikaga?
– Mis edasi saab, ei oska öelda. Minu tarbemuusika saatus asub mu poja kätes, kuigi paar aastat tagasi salvestas Raimonds Pauls oma initsiatiivil terve albumitäie muusikat, kus leidis minu kino- ja teatrimuusika kasutust. (Vestlusega liitub Sandro Kancheli) –
Vabandage vahelesegamise pärast! Hetkel käivad läbirääkimised, et plaati „Pauls mängib Kanchelit“ anda välja ka Venemaa territooriumil.
Mis teil praegu käsil on, millega te hetkel seotud olete?
– Lõpetasin äsja kaks teost – klaveritrio ja veel ühe teose, mis on mõeldud esitamiseks ühele hispaania puhkpillikvintetile keelpilliorkestriga. Hetkel elan nende teoste esiettekannete ootuses. Lisaks tuli pakkumine Londonist, kuid ma pole veel otsustanud, kas võtan selle vastu.
Kas te loote muusikat vaid seoses tellimustega? Kas te ei tahaks kirjutada midagi endale? Või heliloojad ei tööta sellisel viisil?
– Kuidas ei tööta, ikka töötavad! Kuid sõnale „tellimus“ eelistan ma kasutada sõna „pakkumine“. Ja neid laekub mulle pidevalt. Osa tuleb ära öelda, teiste puhul peab kaaluma. Ma nimetan neid pakkumisteks seetõttu, et mul pole milleski piiranguid, ei koosseisus, ei karakteris… Nõustun vaid juhul, kui tajun täielikku vabadust.
Te olete kirjutanud seitse sümfooniat. Mõtet kirjutada kaheksas sümfoonia pole tekkinud?
– Ei. Oma 7. sümfoonia nimetasin ma „Epiloogiks“ ja sellega panin sümfooniate tsüklile punkti. Kõik minu sümfooniad on ajaliselt vaid 25-30 minutit pikad. Juhtus nii, et just peale 7. sümfoonia lõpetamist kirjutasin ma teose, mis kestab ajaliselt tunduvalt kauem. Muidugi võiksin ka seda nimetada sümfooniaks, aga millegipärast pole ma seda teinud.
Teie muusika muutub aja jooksul aina traagilisemaks, miks?
– Tõenäoliselt seetõttu, et meie ümber toimuv ei sisenda helget lootust. Kunagi, 30-40 aastat tagasi ma lootsin, et lõhe erinevate religioonide vahel tasapisi väheneb, kuid ajaga on lõhe veel suuremaks kärisenud ja ma ei tea, millega see kõik lõpeb. Ma ei hakka rääkima terroriaktidest, mis panevad sind maailmale teisiti vaatama… Taunin kategooriliselt äärmuslikku natsionalismi, mis tipneb natsismiga. Võib-olla sel põhjusel on kurbus minu muusikas aegamisi asendunud traagilisusega. Aga mõelge Šostakovitši peale…
Millises teoses kõlab kõige rõõmsam Kancheli?
– Võib-olla teoses „Светлая печаль” („Light Sorrow” 1982-1984), kus kõlavad Shakespeare’i, Goethe, Puškini ja Galaktion Tabidze luuleread. Ma arvan, et selles teoses on tunda lootust.
Deniss Bojarinovi intervjuu Giya Kancheliga avaldas veebileht colta.ru 24. oktoobril 2016
Tõlkis Hele-Mai Poobus.
