“Kukkusin noorena klassikalise klaveri konkurssidel enamasti juba esimesest voorust välja. Harjutasin kõvasti ja tegin tohutult tööd, aga ikkagi ei olnud parimatega tehniliselt samal tasemel. Ma ei suutnud leppida teadmisega, et minust ei saa tipptegijat,” meenutab Kirke Karja. “Ego tuli mängu ja ühel hetkel loobusin unistusest saada klassikalise muusika pianistiks. Praegu ma nii ei otsustaks, aga toona olin kompromissitum – kõik või mitte midagi.”
Tunnustatud pianist ja helilooja, Eesti Jazzliidu esimees Karja on jõudnud arusaamisele, et virtuoossus on küll väga oluline ja näitab vastupidavust, kuid musikaalsuse kohta ei pruugi see midagi öelda. Tulemustele orienteeritud muusikahariduses läheb ebaõnnestumisena kirja juba üks takerdumine klaverietüüdis. Kui muusikast saab sport, on lihtne kaotada kuulajat kõnetavad väärtused.
“Tartus õppides oli minu koolikaaslaste seas palju muusikuid, kelle sõrmejooks oli ideaalist kaugel, sisuline sügavus aga suur. Nad käisid erinevate muusikastiilide kontsertidel ja muuseumides, lugesid luulet ning avardasid muul moel oma silmaringi. Täna on neid kui muusikuid huvitav kuulata.”
Otsust džässmuusikaga tegelema hakata Karja muidugi ei kahetse, pealegi ei sündinud see üleöö. Heino Elleri nimelises Tartu Muusikakoolis tol ajal avatud džässmuusika osakonda õppima asunud sõpradel oli klaverimängijat vaja ning hiljem tekkis juba tõsisem huvi. Klassikalisele muusikale nii omasest ettekirjutatud noodikirjast loobumine ei olnud siiski sugugi lihtne.
“See oli pikk protsess. Hakkasin võrdlemisi varakult võtma vaba improvisatsiooni tunde, mis ei ole küll päris džässmuusika improvisatsioon, kuid neis on palju ühist. See aitas kuidagi lahti murda halvavast hirmust, mis saab kui nooditekst läheb meelest,” selgitab noor muusik. “Teadsin, et mul on mingi turvavõrk olemas ning võin õige teeotsa leidmiseni improviseerida.”
Alguses oli džässmuusika bändis improviseerimise mõte siiski mõnevõrra hirmutav ning soolosid tuli igaks juhuks välja kirjutada. “Nüüd jälle on nii, et kui on vaja mängida improvisatoorsemat muusikat ja mul on liiga palju nooditeksti ette kirjutatud, võin jälle teistmoodi kinni kiiluda.”
Akadeemiline maailm
Karja ei tee saladust ja on uhke, et akadeemiline maailm tõmbab endiselt. Praegu õpib ta Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia doktorantuuris ning kogub hoolikalt materjali teadustööks, mis analüüsib kompositsioonitehnikaid džässmuusikas.
“Käimas on viimased kolm kuud, mil saan ahnitseda teadmisi ja püüan selle aja jooksul saada spetsialistidelt kätte nii palju infot kui võimalik. Mulle meeldib veeta aega väga tarkade inimestega, kes on justkui kohustatud rääkima asjadest, millest mina tahan rääkida. See on hindamatu väärtus,” on ta tänulik.
Karjale ei piisa ainult pillimängust või muusika loomisest, sest peab väga oluliseks oskust oma asja mõtestada, sellest aru saada ja rääkida – miks midagi tehakse, millised on võimalused ja kuhu loominguga liikuda saab ehk tegeleda protsessi teadvustamisega.
“EMTA loomeuurimuse doktorantuuris kasutatav metodoloogia tuleb humanitaarteadustest, seetõttu on olnud vaja lugeda filosoofiat, kultuuriteooriat ja mida kõike veel, mis kasvatab ajumusklit. Mulle tundub, et olen muude asjadega tegelemise tõttu hakanud muusikat paremini kirjutama.”
Õpingud viisid džässmuusiku hiljuti ka mõneks ajaks Londonisse. Lisaks meistrikursustele ja intensiivsele tööle raamatukogus intervjueeris ta oma teadustöö jaoks huvitavaid muusikuid, sai osa suurlinna põnevast kontserdielust ning puutus kokku elu karmima poolega.
“Eestist peaks kasvõi korraks ära käima, et elu teisest küljest näha ja puutuda kokku ka pahupoolega. Seal on tohutult tänavale sattunud meeleheitel inimesi, kel puudub väljapääs. See kõrvetas ja õpetas lihtsatest asjadest lugupidamist, lisaks sõbralikkust ja viisakust. Kui kohtad inimesi, kel pole elementaarset, saad aru kui vähe tähendavad väline ilu ja asjad,” jääb ta mõtlikuks ning lisab, et hakkas seal 30. aastaseks saades tajuma ka enda kulumist. “Mitte et vanus 30 midagi tähendaks ja et kulumine tähendaks ainult seda, et õhtul veini juues on järgmisel päeval suurem peavalu, vaid et asju on meelde jätta keerulisem ja kui sporti ei tee, siis keha ei tööta. Kahekümnendates võib ennast põletada tagajärgi kogemata.”
Tallinnast Võruni
Jazzliit on katuseorganisatsioon, mis aitab tegijaid ürituste organiseerimisel ja kulude katmisel ning kogub ja jagab muusikuid puudutavat informatsiooni. Esimehena on Karja enda südameasjaks võtnud meie muusikute läkitamise välismaale, välisartistide siiatoomise ning džässmuusika pildil hoidmise.
“Muusikuna saan põhimõtteliselt minna igaühe juurde ja kutsuda ta endaga musitseerima, isegi kui me pole otseselt tuttavad. Organisatsiooni esindajana tuleb asju ajada delikaatsemalt ja sondeerida pinda, sest kaalul on ka minu kolleegide käekäik ning vastutus suurem. Käimalükkamise protsessid võtavad meeletult kaua aega ja see on vahepeal väga tüütu, aga vajalik,” räägib ta töö köögipoolest. “Igavesti ma seda ametit ei pea. Praegu on võimalus panustada millessegi, mis mulle oluline ning õppida, mis kultuurivaldkonnas toimub, milline on džässmuusika positsioon, mida teha selle säilitamiseks ning kuidas hankida juurde uusi võimalusi.”
Foto: Kaupo Kikkas
Järelkasvu osas veel liiga palju muretsema ei pea, kuid noorte muusikute harimisega tuleb tegeleda. Džäss on Karja hinnangul noorte seas populaarne ja neid jagub nii lavale kui publikusse. Äsja kooli lõpetanud või alles õppivatel oma bändi loonud muusikutel on Eestis võimalik leida palju väljundeid.
“Kui bänd on kihvt, võib üsna kiiresti pääseda mainekatele lavadele. Näiteks Jazzkaar võtab oma festivalile väga palju noori artiste ja see võib anda nende karjäärile suure hoo. Suuremates riikides see mainekate festivalide puhul nii lihtsalt vist ei käi,” märgib ta. “Alustavate noorte muusikute seas kohtab muidugi ka hoiakut, miks pärast esimese plaadi ilmumist kohe suurte festivalide kuraatorid helistama ei kipu. Tuleb olla kannatlik ja teha rahulikult tööd. Kui tagasilöögid heidutavad, tuleb teha selgeks, miks see nii on. See meenutab mulle, miks ma klassikalise pianisti karjäärist loobusin – kui ebaedu vaid ühel konkursil rivist nii välja lööb, küllap ei teinud seda ka kogu hingest ja siis tuleb minna lasta.”
Džässmuusikud on üks suur pere – kõik tunnevad kõiki, suurem osa on muusikutena omavahel seotud, üksteist hoitakse ja tüli ei norita. Karja rõhutab, et paljud on veel lisaks eeskujulikud suhtlejad, kellelt on mõndagi õppida.
“Kui olen keerulises olukorras ning ei leia koheselt lahendust, olen mõelnud, kuidas käituks minu asemel Jaak Sooäär, Kristjan Randalu või Marek Talts. Mõtlen veidi ja leian vastuse.”
Džässmuusika on küll Eestis populaarne, aga kõigil džässmuusikutel ei ole paraku võimalik vaid esinemistest ära elada. Paljud on valinud kõrvaltegevuseks õpetajatöö, mida väga väärtustavad. Kontserttegevusele mõeldes on olukord keerulisem.
“Riik on väike, kontserdikohti pole liiga palju ja publik iseküsimus. Kui kümmekond aastat tagasi oli Tartus kontsertidega väga hästi, siis nüüd on seal keeruline kuulajaid saada, sest tudengid on väga raske sihtgrupp. Võruga on hoopis lihtsam. Lisaks küpsevad muusikalised kavad laval. Üht kava ei jõua ainult Eestis niimoodi sisse mängida, et saaksid päriselt valmis. Seetõttu on vaja teha rahvusvahelist koostööd.”
Kui paluda Karjal nimetada esimesed kolm ettejuhtuvat, kellel tema arvates Eestis džässmuusikuna hästi läheb, jääb ta hetkeks mõttesse. Esimesena ütleb Kristjan Randalu nime. “Ta lihtsalt on nii hea pianist. Väga terane, mõtestamise oskuse ja oma helikeelega, muusikuna meeletu kilometraažiga ning kiirelt haarav.”
Seejärel toob välja Maria Fausti, kelle üheks tugevamaks küljeks peab nii oskust ühiskonda kõnetada kui ka teadvustamist vajavate teemade kavasse võtmist.
“Lisaks tugevalt omanäoline Peedu Kass, kes tajub muusikalist konteksti väga hästi. Kui on vaja mängida säravalt ja virtuoosselt, siis ta teeb seda, aga kui on vaja mängida staatilisemat muusikat, siis tema esituses võiks neid pikki noote kuulama jäädagi.”
Isiklikku klaverit ei olegi
Karja on liidrina praegu tegev kolmes koosluses: Kirke Karja Kvartett, Captain Kirke and the Klingons ja Kirke Karja Trio. Kevadel on veel tulemas klaveriduo kontsert Austria pianisti Elias Stemesederiga. Rahvusvahelise trioga salvestati äsja esimene helikandja, kvartetiga anti sügisel välja teine album, mis ei ole ajapuudusel isegi müügile jõudnud, lisaks ootavad oma aega nii pillimängu harjutamine kui muusika kirjutamine.
“Muusika kirjutamine on kindlasti töö, milleks planeerin aega. Tihti kirjutan käsu peale, käskijaks olen enamasti mina ise. Kuna identifitseerin ennast heliloojana, siis ei taha lubada, et ei kirjuta mitme nädala jooksul noodivartki. Kirjutatud nootide hulgast tähtsam on muusika loomise protsess kui selline – saagu kirja kasvõi pool lehekülge või selgelt vormistatud idee. Väga oluline on tegeleda järjepidevalt sellega, mis minu jaoks kõige tähtsam.”
Foto: Rene Jakobson
Kümme aastat kulusid pilli harjutamisele kõik vabad momendid, nüüd üritab ta selleks leida päevas tunni või paar. Alati ei jõua. Isiklikku klaverit tal ei ole, töötada eelistab kodust väljas.
“Head klaverid on teatavasti kallid,” hakkab Karja naerma. “Mingil hetkel tuleb see soetada, aga praegu ei ole otseselt vajadust. Kuna ma ei ole kindel, kus ma mõne aasta pärast olen, võib klaver osutuda tülikaks esemeks, mis tuleb kusagile paigutada.”
Esinemisklaverile otseseid karme nõudmisi pianistil ei ole, pigem lähtub ta olukorrast ning ei pirtsuta. Kui tulemas tähtis kontsert, on eeltingimuseks hea ja hääles tiibklaver.
“Berliinis on mõned hästi toredad väikesed džässiklubid, kus on kohutavad pianiinod. Aga seal toimub ägedate kuraatorite eestvedamisel huvitavaid kontserte ning olen oma suurimad elamused saanud just sealt.”
26. veebruaril laotab Karja käed klaverile Talvejazzi raames Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia suures saalis. Kontserdil astub üles ka Norra trompetist Mathias Eick, kellel on muusiku elus märgiline koht.
“Akadeemilisest maailmast väljapoole vaatama hakates avastasin norra bändi Jaga Jazzist, mis tundus mulle väga huvitav. See ei ole otseselt džässmuusika, pigem elektrooniline, kohati metal’i sugemetega. Mathias Eick on üks selle liikmetest ja nüüd me kohtume laval,” on Karja elevil. “Proovi teeme kontserdi päeval. Ilmselt võtame muusikaliselt suuna, kus tuleb teineteist lihtsalt kuulata. Viimasel ajal meeldibki mulle kõrvad lahti mängida ja keerulise teksti asemel lähtuda ideeraasukesest ning tugineda suhtlemisele.”
**
Kirke Karja (1989)
Pianist ja helilooja
Lõpetanud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia klaveri eriala ja džässmuusika magistrantuuri, hetkel täiendab end doktorantuuris
2014. aastal pälvis Jazzkaare ja Jazzliidu Noore Jazzitalendi auhinna
Ansamblid: Pae Kollektiiv, Kirke Karja Kvartett, Captain Kirke and the Klingons ja Kirke Karja Trio
