“Mul ei lähe iial meelest keskuse uue hoone sarikapidu, kus üks noor töömees tunnistas, et see objekt muutis tema elu.”
Arvo Pärdi keskuse tegevjuhile Anu Kivilole tuleb aastatetagust seika meenutades tänagi pisar silma. “Ma usun, et Arvo Pärdi iganädalased käigud vundamendiaugu juurde mõjusidki nii, et inimeste elud muutusid. Iga lüli siin majas – otsustajatest ehitajateni – on panustanud parimal moel. Mul tekib küsimus, miks me ei suuda Eestis niimoodi kõiges toimida, vaid vaidleme ja tülitseme.”
Kivilo on keskust juhtinud 2012. aastast, mil tegutseti Laulasmaa väikeses eramajas ja töötajaid oli kuus – nüüd on kollektiivis 16 inimest ning ruumi 2348 ruutmeetri jagu. Kivilo sõnul on erinevatel aegadel keskuses töötanud inimesed olnud kõik õigel ajal õiges kohas ja oma valdkonna tipptegijad. Verevahetust on toimunud, kuid üldiselt ei kiputa sellest majast lahkuma, vastupidi – inimesi tuli uue maja valmimisega juurde võtta ja praegu on optimaalne meeskond koos.
“Meie töökeskkond on eriline ja rikastav. Me ei ole anonüümne institutsioon, vaid töötame väga isikliku materjaliga ning see on tohutult inspireeriv. Loomulikult on meil suurepärase arhitektuuriga ilus männimetsas asuv maja, aga hoone aura algab inimesest infolaua taga.”
Keskuse töötajad tunnevad otse loomulikult huvi laiemalt muusika, mitte ainult Arvo Pärdi loomingu vastu, ja sellest lähtudes ei saa vaimsed teemad olla neile võõrad või vastukarva. “Meie inimesed on isetud, abivalmid ning sõbralikud.” Lisaks eeldatakse, et kõikides tööprotsessi etappides ollakse suutelised algpunkti tagasi minema. “Kui oled näinud vaeva ja arvad, et sinu töö tulemus on juba täitsa tore, siis nullist peale hakkamine on väga raske. Aga see tuleneb Arvo Pärdist – sa pead olema valmis iga kell alustama nullist, nii nagu heliloojagi.”
Keskuse kollektiiv on perekond ja nagu igas perekonnas, on ka selles mõnikord ikka konflikte ka. “Mina küll vihastan ja paugutan uksi, kui mulle tundub, et mõni asi ei ole piisavalt hästi tehtud. Teinekord peaks ennast taltsutama,” muigab Kivilo. “Eks sellise imelise keskkonnaga harjuvad ju inimesed ära ja võivad end kohati lõdvaks lasta, aga enesekeskne ei tohiks olla.”
Juhina ei meeldi talle hierarhiad, seetõttu ei ole põrandate pühkimine või toolide sättimine Kivilole sugugi võõrad toimingud, uue inimese tööle võtmisel juhindub põhimõttest, et tulija oleks oma valdkonnas professionaal ja juhist targem. “Juhtimisteooriad on mulle teada ja nende kohaselt olen liiga omamehelik. See ei ole alati hea, aga läheksin kõigi meie töötajatega matkama või reisile ja arvan, et kui kutsuksin, nad tuleksid. Minu kallal noritakse ka ja küllap mind vahel kirutakse, see on täiesti loomulik.”
Mida saame teha Eesti kultuuri heaks
Kivilo õppis ülikoolis inglise keelt. “Meid koolitati inglise keele õpetajateks, aga suur osa õpingukaaslastest liikusid teistele jahimaadele.” Kui 1990ndate keskel otsiti Avatud Eesti Fondile kultuuriprogrammi juhti, oli talle endale asi selge – tuleb proovida. “Järgnevad kuus aastat panid mulle kultuurist ja ühiskonnast arusaamise pitseri. Hakkasin tajuma mitteriiklike organisatsioonide ehk kolmanda sektori erakordselt dünaamilisi võimalusi midagi ära teha ja muuta.”
Ajad olid pöörased ja Avatud Eesti Fondis tegeleti igasuguste teemadega: lasteaedadest ja avatud internetipunktidest hariduse, kultuuri ning vähemusteni välja. “Väga erinevate valdkondadega kokkupuude oli äärmiselt huvitav.”
Kultuurimaailma olid sündinud Von Krahli teater, Theatrum ja Kanuti Gildi saal ning rahvusvaheline nüüdismuusikafestival NYYD; asutati Eesti Muusika Infokeskus ja Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus ja alguse sai Avatud Eesti Raamatu tõlkesari. Riik pidi samal ajal tegelema paraku ellujäämisega ning Kultuurkapitali polnud.
“Mul oli võimalik kutsuda kõikide valdkondade tipud ühise laua taha ja küsida: mida saame teha eesti kultuuri heaks? See oli uskumatu periood, mil sain olla uute alguste juures. Saatsime kultuurijuhid välismaale õppima, ostsime soovijatele arvuteid, kaameraid või prožektoreid, organiseerisime, mida vaja. Rahad olid, eriti selle aja kohta, väga suured ning George Soros andis igale fondile absoluutse vabaduse otsustada, kuidas raha kasutatakse. Selge, et Eesti arenedes pidigi see mingil hetkel otsa saama.”
Edasi peatus Kivilo veidi aega Kaasaegse Eesti Kunsti Keskuses ning sai seejärel kutse toonaselt Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia prorektorilt Marje Lohuarult tulla tegelema kultuurikorralduse magistriprogrammiga. “Õppekavade süsteemist ei teadnud ma midagi, kuid tegin siiski ettepaneku kasutada kohalikke parimaid tegijaid ja puudujääva kutsuda välismaalt.”
Koostöös Sibeliuse Akadeemia ja Tuomas Auvineniga kokku pandud õppekavas kasutati erinevate ülikoolide kursuseid ning õppejõude. Pretsedenditult tegi Kivilo administraatorina ka ise programmi läbi. Seejärel lootis, et aastaga tuleb tema juurde ka doktoritöö aines. “Doktorikraad on akadeemilisele tööle jäämiseks vajalik. Aga teemat selleks ei saabunud. Pealegi sain aru, et ei ole siiski akadeemiline tüüp – ma lihtsalt ei suuda neli või viis aastat ühe teemaga süvitsi tegeleda.”
Parajasti käivitati Tallinna kultuuripealinnaks saamise projekti ning Kivilo sukeldus viieks aastaks linnasüsteemi. “Ju ma olen ülesehitaja ja uute asjade käivitaja ning väsin ära, kui töö stabiliseerub. Arvo Pärdi keskuses on igapäevaselt palju uut ja küllap olen maha rahunenud ka, sest siin läheb kümnes aasta ja iga päev on huvitav.”
Tallinna Kultuuriväärtuste Ameti juhina jäi ta apoliitiliseks ja võttis koheselt seisukoha, et on linnavalitsuse struktuuris kultuurivaldkonna eestkõneleja ega kuulu linnavalitsusele, vaid kultuurile. “Linnas töötamise ajal toimus väga palju muutusi: arendasime linnamuuseumi ja raamatukogusid, inimesed hakkasid avastama Noblessnerit, Telliskivi sai hoo sisse, sündisid Tallinn Music Week, Nargenfestival ja Birgitta festival ning palju muud. Kõik paljuski ka tänu kultuuripealinna ülesehitusele.”
Samal ajal muutus poliitikute surve liialt suureks ja kogu töö alatoon seeläbi poliitiliseks. “Kultuurikatla ehitusprotsess käis üle minu närvide. Tallinna Linnateatri ja Kultuurikatla vastandmine oli aga lausa jube. Süsteem muutus minu jaoks liiga suureks ja emotsionaalse inimesena põlesin läbi.”
Kolleegidele ootamatult kirjutas Kivilo lahkumisavalduse ja otsustas mõnda aega puhata ja mängida. Ometi maandus endalegi ootamatult hoopis Pimedate Ööde Filmifestivali tegevjuhiks. “Ma palusin Tiina Lokkilt lihtsat tööd ja üks asi viis teiseni.”
Kui esimene festival tehtud, sai ta telefonikõne Uus-Meremaalt talle toona täiesti tundmatult Michael Pärdilt ja ettepaneku tulla Arvo Pärdi Keskuse juhiks. “Ma olin ausalt öeldes keeletu. Aga julge inimesena sain Pärtidega kokku ja teed juues ning juttu ajades otsustasin proovida – esimest korda elus nii, et mulle jääb taganemistee.”
See tähendas, et Kivilo oli nõus poole kohaga töötama Pärtide heaks, poole kohaga aga jätkama filmimaailmas. “Ma polnud ju PÖFFi tervet tsüklitki kaasa teinud, sest alustasin alles suve lõpus. Kuna Pärtidel oli vaja inimest, kes viib asjatoimetamised uue juhi konkursi korraldamiseni, lootsin kaks asja ühendada.”
Muusikamaailm oli aga Tapalt pärit ja muusikakoolis klaverit õppinud Kivilole filmist omasem ja tuttavam ning talle sai selgeks, et kaht süvenemist vajavat tööd korraga teha ei õnnestu. “Filmi ja muusikat võrrelda on vale. Aga mul tuli teha valik – kandideerisin keskuse juhiks ning mind valiti välja.”
Armastus muusika vastu
Muusikas Kivilo end andekaks ei pea, kuid muusikaõpingud, mille eest on ta oma vanematele väga tänulik, on teinud temast muusika armastaja. “Nooti ma tunnen ja see on üks kirjaoskus lisaks. Solfedžos ma tugev ei olnud, mulle meeldis hoopis muusikaajalugu. Klassikaline muusika ja üldse professionaalne muusika on alati huvi pakkunud.”
Praeguses ametis ei eeldata, et ta teaks kõiki Arvo Pärdi teoseid peast. Kivilo ülesanne on vaadata silmapiirile, kus laev liigub, otsustada töösuunad, sättida mõtted õigesti, olla meeskonna jaoks olemas ning tegeleda finantsjuhtimisega ehk suure pildiga. “Eelmise aasta märtsis olin ma tõesti närvis, sest kolmandik omatulust jäi ära. Pool eelarvest tuleb meil moel või teisel endal teenida ja mina ju vastutan nende inimeste eest, kes siin töötavad.”
Hädast päästsid riiklikud toetusmeetmed ja käesolevale aastale mindi vastu konservatiivselt, sest raskel ajal ei priisata. “Kõik vaatasime üle – praegu on küte maas ja lambid ei põle. Õnneks ei ole pidanud me töötajate palkade kallale minema, pealegi on kõik teinud täiskohaga tööd.”
Kui programmi ei ole, siis ei pea maksma ka esinejatele ja vajalikud ostudki on edasi lükatud. “Me oleme mõnes asjas veidi nagu vastutuulelaev, sest oleme aru saanud, et nii mõnigi plaan tuleb ikka ellu viia ja see toob positiivset tagasi – Kaupo Kikkase näitus näiteks.”
Keskus ei saanud Kikkase näituseks toetusi sealt, kust küsisid, kuid otsustasid ammu enne epideemiat plaani võetud näitus siiski ellu viia. “Õnneks inimesed tulid ja saime kulud peaaegu tagasi. Ja see näitus tõi meie majja palju neid, kes siin varem käinud ei olnud.” Huvilisi oli tohutult ning piirangute tõttu jäi paljudel “Ansel” nägemata, just seetõttu on see keskuses endiselt ülevalt. “Kui piirangud mais leevenevad, ootame külalisi vaatama.”
Keskusel tuleb päris palju tegeleda ka annetuste ja toetuste otsimisega ning selle valdkonna on enda peale võtnud Michael Pärt, eriti, mis puudutab välismaiseid eraisikuid. Kivilo ütleb, et Arvo Pärdi nimi ja muusika on üks asi, keskus aga teine. “Inimene tahab reeglina toetada oma lähedal olevat. Välismaalastele tuleb väga palju selgitustööd teha, mida see mändide vahel olev organisatsioon temale isiklikult tähendada võiks.”
Tihti heidetakse ette, et erafirmad ei toeta üht või teist. Kivilo küsib vastu: miks nad peaksid, sest ükski erafirma ei ole loodud kultuuri, spordi või heategevuse toetamiseks. “Toetamine sõltub, millega firma juhid oma elus on kokku puutunud. Meil on mitmeid häid eesti toetajaid. Kui neid Pärdi muusika puudutab ja nad mõistavad, et keskuses tehtav toob nii isiklikult kui maailmale midagi head tagasi, siis pannakse ka õlg alla. Seda, mida me siin teeme, on New Yorgis väga keeruline selgitada, aga Michael teeb oma tööd väga hästi.”
Toetusi saadakse ehk mõne filmi näitamiseks või klaveri ostmiseks, elektriarvete maksmiseks raha küsida ei saa.
Maja kui ime
Kivilo hinnangul on keskuse valmimine ime, sest protsess oli kõike muud kui kerge. Paljud väliskülalised arvavad tema kinnitusel, et see peab olema üks rikas riik, mis niimoodi kultuuri toetab. Kuuldes, kui palju keskuse ehitamine maksis, kukuvad nad omakorda pikali, sest kusagil mujal nii väikeste vahenditega midagi sellist valmis ei tehta.
“Meil vedas, et pärast otsust Arvo Pärdi keskuse ehitamist rahastada, – ja maja valmimiseni läks ju mitu aastat –, ei hakanud keegi vaidlema. Selle aja jooksul oli mitu presidenti, peaministrit, kultuuriministrit ja rahandusministrit, ja igaüks tegi oma tarkuse juures seda, mida teha sai.”
Paras närvidel mäng oli esimese ehitushanke konkursi ebaõnnestumine, mille järel sai selgeks, et kokku tuleb hoida mitu miljonit. “Aga kõik osapooled pingutasid ning meil ei olnud vaja teha täiesti uut maja.”
Kivilo muigab, et tellijatena olid nad nõudlikud ja väga tüütud. Muide, algse plaani kohaselt olid nii keskus kui ruumide paigutused veidi teistpidi – kontserdisaal lõuna, töötajate ruumid põhja pool ja logistilises mõttes oligi nii õige. “Aga Nora ja Arvo ütlesid, et kontserdile tullakse tunniks ja metsavaade on lummav küll, aga kas see peab asuma just lõuna pool, kui töötajad on siin kogu aeg ja võiksid lõunapäikest näha.”
Seepeale tõstetigi kõik ümber ja muudeti plaane ning ka uue lähenemisega säilis võimalus kontserdi ajal mände silmitseda. “Suhtumine, et keegi üldse mõtleb töötajate heaolule, teebki siin töötamise eriliseks. Ning vaevalt just palju töökohti on, kus helilooja toob lõunaks metsmaasikaid. Töötame loomulikus keskkonnas, kus aknast välja vaadates halba ilma ei ole. Me ei asu siiski perifeerias, vaid metsas, kus suhtleme igapäevaselt välismaailmaga, ja kus välismaailm on kohal.”
Välismaailma eest tuleb paraku ühele inimesele seal metsas kaitset pakkuda ja see ülesanne on kõigil keskuse töötajail. “Soovid on parimad, aga inimesed ei saa aru, kui palju neid on. Inimene ei saa, taha ega peagi kogu aeg arvamust avaldama või küsimustele vastama. Arvo Pärt mõtleb iga sõna läbi ja igal tema sõnal on mõju, mis lörtsides kaob. Me võime siin omavahel nalja visata, aga ega me siin lobise.”
Metsas saab mõtted korda
Kui rabades ja metsades matkamist ning reisimist armastav Kivilo keskuses alustas, avastas ta mõne aja möödudes, et polegi taibanud õue minna. Nüüdseks on ta ümbritsevat metsa tundma õppinud ja harvad ei ole ka mereäärsed piknikud või ujumised. “Sa pead välja liikuma minema. Siin otseteed pole ja laudrada ka mitte, aga hulgun ümbruskonnas juba päris hästi ja tajun metsa ka kenasti. Niimoodi saab mõtted korda.”
Kui ajad jälle lubavad, tegeleb Kivilo ka koorilauluga, mille pisiku sai külge juba koolipõlves. Euroopa Kultuuripealinna Segakooris vahepeal soiku jäänud harrastus taastus ning täna on ta jõudnud Vanalinna Hariduskolleegiumi õpetajate ja lapsevanemate segakoori ridadesse. Tema “pärisperekonnas” on abikaasa Mehis, kes sündis Kanadas, kuid kolis oma vanemate sünnimaale juba 1991. aastal ja poeg Kaur, kes õpib Londonis Royal Central School of Speech & Drama-nimelises koolis teatri tehnilise produktsiooni juhtimist.
Viimasele aastale mõeldes nendib Kivilo, et kriis näitas, kui palju on meil vabakutselisi ja paraku ongi kõige rohkem kannatada saanud püsitöökohata tegijad. “Publik ei mõtle, kui palju on inimesi ühe kontserdi taga ainuüksi tehnilist poolt silmas pidades, need on suuremas osas üksiküritajad. Võime vaielda, kas näiteks popmuusikat on vaja toetada või mitte, tavaolukorras vast ei peagi ja keegi neist polegi midagi küsinud, vaid hakkama saanud. Aga kas nad tulevad tagasi? Kas olukord normaliseerub? Terviklikule muusikavaldkonna üldisele ökosüsteemile on aga väga oluline, et maastik oleks mitmekesine. ”
Kivilo usub siiski, et füüsilist kontakti kontserdi näol ei asenda miski ja tema ei usu totaalsesse digimaailma. Energiavahetust erinevate ja uute inimestega on lihtsalt vaja. Kultuuris toimub kogu aeg plahvatus. “Kui uuendusi ei toimu, siis see piirab. Seetõttu usun, et me tuleme sellest välja.”
Arvo Pärdi keskus on külalistele suletud praeguse seisuga aprilli lõpuni. Kui luba tuleb, oodatakse inimesi vaatama Kaupo Kikkase näitust “Ansel”. Kontsertidega ei kiirustata, sest osa neist on lausa kolm korda edasi lükatud. Suveks on aga palju plaane, sest nälg kultuuri järele on kõigil suur. Kivilo ise loodab, et oktoobris õnnestub ära pidada ka möödunud aastal ära jäänud rahvusvaheline konverents „Arvo Pärt – tekstid ja kontekstid“.
“Inimesele ei anta seljakotti, mida ta ära ei jaksa kanda. Kui tajud, et vähemalt kümnendikuga oma tööst sa hakkama ei saa, on inimene rahul. Kogu aeg peaks olema tunne, et päris lõpuni ei tea ega oska ning tuleb pingutada – ja minul siin keskuses see võimalus on. Tahan ennast veel ja veel proovile panna. Pealegi on maailm nii värviline ja elus juhtub väga palju.”
**
Anu Kivilo (17.07.1966)
Arvo Pärdi keskuse tegevjuht
Kivilo on lõpetanud Tartu Ülikooli inglise filoloogia eriala ning kaitsnud magistrikraadi kultuurikorralduse alal Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias.
Ta on töötanud Tallinna Kultuuriväärtuste Ameti juhatajana, Pimedate Ööde Filmifestivali tegevjuhina, olnud programmijuht mitmetes kultuurifondides ja osalenud Euroopa, Põhjamaade ning Eesti Kultuuriministeeriumi erinevate ekspertkomisjonide töös. Olnud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kultuurikorralduse magistriprogrammi loomise meeskonnas ning juhtinud sealset kultuurikorralduse ja humanitaarainete osakonda.
