Kümme aastat tagasi otsis dirigent Endrik Üksvärav koori, mis kõlaks soojalt ja selgelt. Ei leidnud aga kusagilt ning jõudis arusaamani, et selline tuleb tal endal kokku kutsuda. Ta tuletas meelde, keda oli laulmas kuulnud ning kelle hääled võiksid koos kõlada nii, et tekiks see, millest ta unistab ja nii hakkasidki lauljad, kes võiksid sellise koori moodustada, ükshaaval tema peas kõlama.
“Kutsusin 13 lauljast koosneva tuumiku lõunasöögile ning vaid ühel neist polnud ajalist ressurssi minu hullumeelse ettevõtmisega liituda, ülejäänutega lõime käed.”
Kammerkoor Collegium Musicale oligi sündinud ja osad esimestest liikmetest on selle ridades tänaseni. Kooris laulavad muusikaga tegelevad inimesed, kellest mõni on lõpetanud laulmise eriala, mõni õppinud koorijuhiks või muusikaõpetajaks, aga üle keskmise vokaalse tasemega võib olla ka flötist või hoopiski arst. Peamine on tahe, soov tõsiselt pühenduda ja aeg. Viimast läheb vaja, sest proove tehakse regulaarselt kaks korda nädalas ja projektikooriga tegemist ei ole.
“Lisaks püsivale repertuaarile tuleb uut muusikat pidevalt juurde ja seetõttu on lauljatel vaja kiiret noodilugemisoskust. Ajaressursi mõttes on meil väga tihe graafik – keskmiselt anname aastas 40 erinevate kavadega kontserti. Lauljad, kes end meiega seovad, peavad mõistma, et ilma noodilugemiseta on keeruline.”
Kooriliikmete arv ei ole kummist, samas mõni väsib, mõni liigub eluga teise suunda ja seetõttu tuleb aeg-ajalt ikka uusi lauljaid otsida. Koori pääsemiseks tuleb kõigepealt dirigent Üksväravale ette laulda.
“Tahke, mis peavad olema tugevad, on palju, ühega ei mängi välja. Osade lauljate puhul saan koheselt aru, et enamus on olemas ja enda tahe väga suur. Kui ma pole aga inimeses päris kindel, lasen tal ühe või kaks projekti kaasa teha. Selle käigus selgub, kuidas ta ise kooris laulmist tajub ja kuidas isiksusena teistega klapib, loeb ka hääleline sobivus. Väga oluline on fraseerimisoskus ehk musikaalsus laiemas plaanis, sest muusika voolamist kuuleme ennekõike ja see on rütmitajust ning nooditundmisest tähtsamgi.”
Pöörane algus
Esimesel tegevusaastal tehti proove dirigendi pisikeses elutoas häälerühmade kaupa, kokkukõla harjutati Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias renditud klassis. Eesmärgid olid aga ambitsioonikad ja mõne kuuga saavutati uskumatud tulemused – rahvusvahelise koorifestivali Tallinn 2011 kammerkooride kategooria kolmas koht ning koorifestivali Seghizzi 2011 Grand Prix ja 5 kategooriavõitu ning eripreemia kohustusliku loo eest.
“Reeglina valmistuvad koorid mõneks kategooriaks, aga minu siht olid kõik kategooriad. See oli pöörane aeg, mil minu elus muud peale koori praktiliselt polnudki, aga see oli seda vaeva väärt.”
Üksvärav meenutab, et kodulinnas toimunud koorifestival oli nö peaproov, et nii lühikest aega tegutsenud muusikaline kollektiiv saaks aru, mida võistulaulmine üldse endast kujutab, milleks peab valmis olema ja kuidas laval olla. Itaalias toimunu meelitas ka auhinnaraha tõttu, mis tol aastal oli varasematest märkimisväärselt suurem. Täispank tõi koori arvelduskontole veidi üle 15 000 euro, millest maksti tagasi kokku laenatud reisiraha ja rahastati järgmisedki ettevõtmised.
“Festivalil oli kaks koori, kes olid minu hinnangul meist paremad. Kui meie võidud välja kuulutati, olin pehmelt öeldes jahmunud, see tundus võimatu. Pärast selgus, et žürii oli meid parimaks pidanud ühehäälselt ja kõiges.”
Žürii esimees oli The King’s Singers’i asutaja ja pikaajaline juht Simon Carrington, kes end koori kõla ja artistlikkusega töötama pakkus. Üksvärav võttis taevast kukkunud ettepaneku vastu ja Hiiumaal toimunud kontserdi järgselt söandas kuulsalt muusikamehelt viimaks uurida, mis võis koorile uskumatud võidud tuua. “You deserved it!” oli Carringtoni napp kommentaar. Sellega oli dirigendi jaoks kõik öeldud.
“Need konkursid, mis vaja, sh Euroradio Let the Peoples Sing, mis spordis võrdub olümpiamängudega, on meil läbi käidud ehk need tipud on vallutatud. Enam me konkurssidel ei käi. Me võtame end igaks kontserdiks maksimaalselt kokku. Iga kontsert on võistlus iseendaga – kui kõrget kunstilist taset suudame sel korral kuulajale anda.”
Võimatu missioon
Esinemiskutseid on ja palju. Osad võetakse vastu, osad mitte. Lisaks tuleb teha ise järjepidevat tööd sellel suunal, et neid kutseid ja kontakte ikka oleks. On ka kohti, kus Collegium Musicale ise tahaks väga esineda ja üks neist on kuulus Carnegie Hall New Yorgis. Kevadel toimuma pidanud kontsertreisiks ettevalmistus võttis tükk aega, aga lükkus epideemia tõttu septembrisse ja nüüd omakorda kevadesse.
“Alguses veensime meie neid, et seal esineda, nüüd on nemad täiesti kindlad, et peaksime tulema. Et oleme jõudnud nende jaoks vajaliku kunstilise tasemeni, on minu arvates küll saavutus omaette.”
Nii erilise esinemispaiga kava koosneb muidugi eesti muusikast.
“Mitte ühel väikeriigil ei ole nii suurt hulka tippheliloojaid vastu panna kui meil. Eesti heliloojad on nii kõrgel tasemel, et nende loomingust saab koostada maailma parimatesse saalidesse sobiva kava. Plaanime esitada nii Arvo Pärdi, Erkki-Sven Tüüri, Veljo Tormise kui ka Tõnu Kõrvitsa loomingut. Kindlasti tuleb Ameerika mandri esiettekandele Tüüri Missa Brevis.”
Eriolukorra alguses kolis Üksvärav perega Hiiumaale ning loodetud puhkus muutus senise elu vaat et suurimaks tööalaseks rügamiseks, sest ta otsustas proove interneti vahendusel edasi teha.
“Ma ei teinud proove mitte kogu kooriga, vaid väikeste gruppidega eraldi ja kuigi see võttis kogu mu aja, oli seda väärt, sest selle tulemusel tõusis meie muusikaline tase veelgi kõrgemaks. Kui esimestel päeval oli veebiplatvormide tehniline võimekus ja helikvaliteet üsna halb, mis tegi lauljate esituse kuulamise keeruliseks, siis see paranes iga päevaga ja lõpuks oli juba päris hea.”
Proovid on ta koori tegutsemise algusest võimalusel ise läbi viinud, sest tahab, et muusika kõlaks algusest peale nii nagu see kontserdil toimuma peaks. “Kui kontserdil on teine dirigent, siis valmistan samuti koori, kui võimalik, ise ette. Kui sul on oma koor, siis just see, kuidas koor kõlab ja toimib, on tähtis, mitte niivõrd see, et sina koori ees igal kontserdil seisad.”
Mida paremaks koor areneb, seda enam tajub Üksvärav teatud kadedust. “On neid, kellele see ei ole tore, kui oleme liiga nähtaval või anname väga häid kontserte. See tekitab vist hirmu, et astume kandadele. Samas me edendame professionaalsel tasemel eesti koorimuusikat ja teeme seda minimaalsete vahenditega. Sellel aastal saime kultuuriministeeriumilt tegevustoetust varasemaga võrreldes suurema summa – 17 000 eurot. Kogu aastaks! Kui arvestada, et Eesti Filharmoonia Kammerkoori laulja saab kuluuritöötaja miinimumpalka, siis selle summa eest oleks neil üks laulja. Me oleme sisuliselt kogu aeg võimatul missioonil.”
Siit jõuabki tema juttu nukker alatoon, sest novembris 40. sünnipäeva tähistav muusik ei ole kindel, kaua ta veel jaksab. Kümme aastat on täistuuridel kulunud entusiasmi põhisele tegevusele muude tööde ja oma pere kõrvalt. Enne koroona-aega käis ta välismaal laulmas ja dirigeerimas, et raha teenida. Hetk, mil saabub piir, ei tundu enam kaugel.
“Taban end paratamatult mõttelt, kas meie panus on tõesti tähtsusetu? Või mõeldakse nii, et me ju tegutseme, ei käi kaeblemas ega skandaale tekitamas, küll saavad hakkama?”
Armastus Eesti muusika vastu
Collegium Musicale on sel aastal tellinud eesti heliloojatelt kolm tundi uut muusikat. Augustis jõudsid kuulajateni Erkki-Sven Tüüri Canticum Canticorum Caritatis ja Maria Fausti “Maarja missa”, laupäeval kantakse ette Timo Steineri “Ülemlaul vaimsele vaprusele” ning novembris Erki Pärnoja “Anima Mea”.
“Meie oleme pagarid, kellele heliloojad usaldavad piltikult öeldes oma salajase leivaretsepti. Me peame suutma küpsetada väga head leiba. Publik vajab kõrgel tasemel interpretatsiooni.”
Dirigent Tõnul Kaljuste ütles kord noorele kolleegile Üksväravale kuldsed sõnad: “Kui sa teed üht koori, siis sa teed üht koori. Natuke ei saa, kogu aeg ja pidevalt tuleb panustada.”
“Ma olen sellega 100% päri – koori ei saa lasta vabalangusse. Kui on kvaliteet, siis sellest loobuda ei saa. Olen koori ise tekitanud ega saa lasta sellel hääbuda ja kaduda. Ma soovin meie sünnipäeval, et lauljad peaksid vastu ja meie kuulajad jääksid meiega, sest tänu neile on meie tegevusel mõte. Et meil oleks häid toetajaid ja et otsustajad lõpuks ometi meid märkaksid.”
**
Collegium Musicale tähistab oma sünnipäeva laupäeval, 3. oktoobril kell 20.00, mil maailmaesiettekandele tuleb Timo Steineri “Ülemlaul vaimsele vaprusele”. Teose tekstid pärinevad Maurice Maeterlinkci raamatust “Tarkus ja saatus”, need valis Andri Luup. Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia suures saalis toimuval kontserdil on kaastegev Marius Peterson. Dirigent Endrik Üksvärav.
**
Erkki-Sven Tüür
Helilooja
Mu esimene kohtumine kooriga Collegium Musicale toimus 2011. aasta septembris, mil Andres Mustonen kutsus nad osalema “Psalmoodia” värske uusversiooni esiettekandes. Sealtmaalt sai alguse pidevalt arenev suurepärane koostöö.
Endrik on Collegium Musicale kõla aastate jooksul hoolega kujundanud ja lihvinud. Pole kahtlust, et tegemist on ühe parima kammerkooriga Eestis; olen nendega käinud ka mitmetel kontsertreisidel – küll Jaapanis, Tšehhimaal ja Poolas – ja olnud vaimustuses publiku reaktsioonide tunnistajaks.
Imetlen nende inimeste pühendumist ja visadust mu kõige keerukamate kooriteoste ettevalmistamisel ja esitamisel. Endrik ja Collegium Musicale ei pelga uusi väljakutseid, nad ei ela nö “mugavustsoonis”.
Kevadel 2020, kui maailm oli suletud ja mõned mulle väga olulised esiettekanded mujal Euroopas jäid ära, kirjutasin neile a cappella kooriteose Canticum Canticorum Caritatis. See teos on pühendatud Endrikule ja koorile, loodetavasti näeb pärast selle salvestamist ka ilmavalgust mu autoriplaat, kuhu koondatud kogu mu a cappella koorimuusika.
Soovin kõigile neile armsatele inimestele, kes selles koosluses laulavad, jätkuvalt rõõmu ja usku muusika imelisse võimesse kanda aegadeüleseid sõnumeid.
**
Kaks küsimust kultuuriminister Tõnis Lukasele (ministri asemel vastas muusikavaldkonna nõunik Madli-Liis Parts)
Kuhu paigutub [kultuuriministri hinnangul] kammerkoor Collegium Musicale Eesti muusikamaastikul?
Eesti muusikaelu on väga rikkalik ja kõrgetasemeline. Kammerkoor Collegium Musicale kuulub kindlasti nende kollektiivide hulka, kes rikastavad Eesti kultuurimaastikku eriilmeliste loominguliste projektidega ning eesti heliloomingu väsimatu tutvustajana.
Millistel tingimustel tuleks kõne alla Collegium Musicale toetamine riigieelarvelise kollektiivina?
Kultuuriministeerium toetab muusikavaldkonna organisatsioone erineval moel ning juriidiline vorm ei ole sel puhul määrav. Toetatakse nii riiklikke sihtasutusi kui ka üksikuid muusikamaastikul spetsiifiliste eesmärkide ja tegevustega muusikavaldkonda arendavaid ja edendavaid ettevõtmisi.
Mitmekesise ja regionaalse haardega muusikapildi tagamisel on väga oluliseks toetusviisiks regulaarsed taotlusvoorud. Taotlusvoor „Muusikakollektiivid ja kontserdikorraldajad“ keskendub nii professionaalsetele kui kõrgel tasemel harrastuslikele muusikakollektiividele ja kontserdikorraldajatele. Taotlusvoorude komisjonid on koori tegevust alati kõrgelt hinnanud ja nii on kollektiiv sellest taotlusvoorust saanud toetust alates 2015. aastast. See toetus on viimastel aastatel ka tõusnud.
