Maria Listra: Sõnad on kõige tähtsamad

 

“Mulle ei meeldi raisata inimeste aega. Kui koostöö ei sütita ega tekita panustamise soovi, olen aus ja loobun. Küsimus ei ole selles, et minul on halb – kaasalöömine oleks ebaaus partnerite suhtes.”

Inspireerivate muusikaliste ettevõtmiste nimel on sopran Maria Listra aga valmis paljuks, sest iseenda piiride teadasaamine on äärmiselt põnev. Just seetõttu võttis ta rõõmuga vastu väljakutse õppida pähe Arvo Pärdi “L’Abbé Agathon” või aastaid tagasi ettepaneku anda koos Jassi Zahharovi ja Margus Kappeliga ühe kuu jooksul üle Eesti 22 kontserti.  

“Viieteistkümnenda juures tekkis üleväsimus. Mulle meeldib väga Lähis-Ida muusika ja taastusingi koduteel autos iraani poppi kuulates. Just seda oli vaja, et jõudu koguda. Kui sinu poolt tehtu puudutab kasvõi üht inimest saalis ja sinu võimuses on valmistada rõõmu nende vahenditega, mida käsutad, tuleb end kokku võtta ja edasi teha.”

Enne Tartu Uue Teatri etendust “Emajõe ööbikud”, kus Listra kehastas Lydia Koidulat. Foto: Rasmus Kull

Aastate jooksul on olnud hullumeelseid töögraafikuid ning kaks korda on Listra päriselt ära väsinud – mõistus küll ütleb, et jõudu on, keha aga keeldub reageerimast. Täna peab lauljatar läbipõlemise romantiseerimist jaburaks ja praegune elu on rahulik: esinemisi parajas koguses ehk pigem vähe ja aega jääb muuks, näiteks õppimiseks. Alates suvest on ta võtnud laulutunde vokaalpedagoog Monika Hauswalteri juures. 

“Hauswalter on pigem isegi mentor, kelle kaudu olen teadvustanud, et õppimine on teekond, mitte sooritus ja kõik ei pea olema isegi enda jaoks paigas. Mind huvitab, millised on minu hääle parameetrid, kui häälele päriselt pühendun. Seni olen endast andnud kõik muusikale laiemalt.”

Hetkel on tal õigus õppida üheks suureks kevadiseks projektiks ja esimest korda tutvub ta rolliga, millest veel vara rääkida, õpetajaga käsikäes. Ise nimetab ta saladuslikku tööd kandvaks ning piisavalt suureks ettevõtmiseks. Listrale sobib, et õppimine toimub suurema pingeta, sest tähtaega otseselt kukil ei ole. 

Sõnad on kõige tähtsamad

Üldiselt on aga ettevalmistusega nii, et tuttavate lugude puhul on see tühine, peaaegu olematu. Uue materjaliga viib ta end kurssi Hanna-Liina Võsa Muusikalikooli ruumides, sest kodus õppimine ei tule kõne allagi – seal peab valitsema vaikus. Kõigepealt teeb laulja noodid klaveril selgeks ja seejärel algab sisselaulmise protsess. Proove peab ta pühaks. 

“Väikese tüdrukuna käisin emaga Eesti Raadio koori proovides. Minu ülesanne oli istuda nurgas ja olla vait. See oli privileeg, et seal üldse olla tohtisin. Seega – olen proovide laps. Võin proovidele pühenduda minestamiseni. Ideaalses prooviruumis on puhas ja teistmoodi, kokku pakitud vaikusega keskkond, kuhu tullakse oma asja hästi tegema. Proovid on kõige ausamad, nende käigus tuleb läbi elada kõik kahtluse momendid, sest publiku ette tuleb astuda täies kindluses.”

Ettevalmistust peab Listra lugupidamise näitamiseks ja just seetõttu ei saaks ta iial dirigendi kõrval orkestri ees seistes lubada endale mõtet, miks valmistumine polnud piisav. 

“Kontserdiks on töö tehtud. “I’ve done the work!” Ma ei taha minna lavale lootma, et läheb hästi, vaid tahan olla pädev. Aga mida ma loodan, on see, et muusika kese tuleb ilmsiks, jõuab kohale ja kandub inimesteni. Muidugi on ette tulnud nn püstolasju, kus kolleegi asendamiseks olen pidanud ühe ööga ära õppima Händeli “Messiase”, aga need on erandid ja siis käivitub juba ellujäämisinstinkt.”  

Erilisi nõudmisi tal kontsertide korraldajatele ei ole, kuid saali tuled võiksid jääda põlema, sest publikut peab Listra nägema – kuidas muidu saaks lugu jutustada. Just jutustada, sest lauljatar peab sõna ja sõnade taga olevat mõtestatud teksti laulmisest olulisemaks. Muusikaõpetajast ema Liivi Listra tegi talle juba lapsena selgeks, millest laul räägib. 

Foto: Rasmus Kull

Ta ise mõtleb ikka veel kohati inglise keeles, kuigi emakeelse keskkonna igatsus tõi laulja pärast aastatepikkust elu Londonis koju tagasi. See, et tänapäeval lauldakse sageli nii, et kuulajad ei saa sõnadest aru, on Listra hinnangul laulja prioriteedi küsimus. 

“Üksi olles ma ei laula, sest maailmas on niigi palju müra. Mina laulan vaid selleks, et jagada sisu ja laulmine on minu väljendusvahend. Sõnad ja nende mõte on hääle tegemisest kordades olulisemad. Kuni sõnad on oma tähelepanu saanud, olen esitusega rahul.” Ja lisab: “Vokaalid kannavad häält, kuid kaashäälikuteta pole ühtegi sõna. Mina austan sõnu ja ohverdan vokaali. Kui laulja teeb endale selgeks, miks ta laulab, on teksti võimalik selgelt edasi anda.”

Listra võiks vabalt korraldada seminare, kus laseb oma õpilastel ette laulda selleks, et öelda: “Seal, teises taktis, kolmandal noodil – ma ei uskunud sind.” Ikka selleks, et nad saaksid aru, kui oluline on teksti mõtestamine. 

Muusikali ajalugu, mu arm

Mõtestamisest, pühendumisest ja analüüsist räägib Listra palju. Neil põhjustel võttis ta ka neli aastat tagasi vastu Hanna-Liina Võsa ettepaneku tulla tema muusikalikooli muusikali ajaloo õpetajaks. Aine, mida Eestis ei ole kunagi õpetatud ning mille metoodika tuli lauljal endal välja mõelda. Aga väljakutsed, nagu me juba teame, talle meeldivad. Listra ütleb, et tal endal on olnud elus väga inspireerivad õpetajad, kellelt saadud teadmisi ta praegugi südames kannab ja inspireeriv ning vaimustust tekitav tahaks ta olla ka ise. Rääkimata sellest, et 45 minutit marker käes tahvli ees on täpselt see, mis teda köidab. 

“Naudin professori rolli, muusikaliartistiks ma ennast küll ei pea, olen ikka puhtalt klassikaline sopran,“ puhkeb Listra naerma. “Olen ju teatrikoolis käinud ja loenguained on mu lemmikud. Mind on alati laulmisest rohkem huvitanud see, mis on laulmise ümber ja taga. Muusikal on eraldiseisev, keeruline žanr, mitte kellegi vähetähtis sugulane. Muusikalid käsitlevad väga keerulisi ühiskondlikke, poliitilisi ja psühholoogilisi teemasid.”

45 minutit marker käes tahvli ees on täpselt see, mis teda köidab. Muusikali ajaloo õpetajana Hanna-Liina Võsa Muusikalikoolis.
Foto: Ingel Gretel Kuusk

Listra tegelebki muusikali ajaloolise ja kontseptuaalse ehk teoreetilise poolega. Lisaks annab lastele hääleseadet, õpetab interpretatsiooni ning räägib teatri tegemisest. Õpetajatööd vastu võttes tabas teda küll kerge paanika, aga suunas tekkinud elevuse alatooni positiivseks ja sai hakkama. See, et siinmail muusikaliteatrit ka haridusmaastikul tõsisemalt võtma hakatakse, on tema arvates vaid aja küsimus. 

“Muusikaliteater ühendab muusika ja teatri. Kui muusikal saaks eraldi tähelepanu, oleks see kasulik ooperile, popjazzile ja ka kammermuusikale. Kui võrrelda ooperit ja muusikali, siis alused on ju samad – teksti andmine, analüüs, mõtestamine ja konteksti uurimine.”

1930ndatel hakkas operett populaarsust minetama ning vürstide ja kuningate õukonnadraamad asendusid elulisemate küsimuste, – nagu näiteks majanduslangus-, tegelevate Ameerika muusikalidega. Kuigi muusikale on loodud ja luuakse edaspidigi tohututes kogustes, jõuavad Eesti lavadele paraku need kunagised kõige kuulsamad, mis tänaseks ajale jalgu jäänud. Uusimaid meie artistide esituses naljalt ei näe. 

“See on kalkuleeritud riski küsimus, sest muusikalid on väga kallid produktsioonid. Kui midagi teha võetakse, tuleb olla kindel, et inimesed ka teatrisse tulevad ja tulevad nad paraku väga tuntud tüki peale. Seetõttu olen eriti õnnelik, et Vanemuise teater selle riski võttis ja tõi lavale elava legendi Stephen Sondheimi muusikalise põneviku, erakordse muusikaga muusikali “Sweeney Todd: Fleet Streeti põrgulik pardur.””

Foto: Rasmus Kull

Listra on muusikalides kaasa löönud lisaks nimetatule veel kahel, õigemini kolmel korral. Kõigepealt Tallinna Linnahallis etendunud “Hüljatutes” väikese Cosette’i rollis, aastaid hiljem samas muusikalis täiskasvanud Cosette’ina (sellist võimalust vaevalt, et mõnel teisel lauljal maailmas on tekkinud) ja teinud Christine’i rolli “Ooperifantoomis”.

“Linnahallist mäletan, et ootasin igal etendusel Marko Matvere tegelaskuju Javert’i surma. Istusin seal madratsi kõrval, kuhu Marko viskus ja iga kord pärast tema sooritust sõnasin: “Ilus surm!” Sealt ei saanud ma muusikali vaimustust, vaid armusin teatri tegemisse. Teater on kõige alus ja sellest võiksimegi lähtuda. Lihtsalt mõnikord teeme teatrit läbi sõna, siis läbi muusika, aga siis hoopiski läbi tantsu.” 

Foto: Hanna-Liina Võsa

Muusikalides osaledes Listra klassikalise soprani vokaaltehnikat ei muuda, aga kostüüm ja parukas tähendavad rolli. Teatris, muide, ei ole tal vaja publikut näha, piisab tajumisest. Kontserdilaval on ta tema ise ja siis tuleb vaeva näha, kuidas olla täisvalguses iseendana kuulaja ees päriselt ja lõpuni aus. 

“Olen alles aususe juurde teel. Ma ei oleks arvanud, et see nii laiahaardeline mõiste on. Iseendaks saamiseks on vaja skulptori oskusi, aga voolimises on midagi piiritletut. Mul on tekkinud tunne, et ennast ei pea kokku pakkima ja määratlema, vaid hoopis valguma nagu puu – laiusesse, kõrgusesse, kaugusesse ja sügavusse. Et ümbritsev meid kannaks.”

Kaljuste ja Pärt 

Listrale meeldivad kirikud ja kabelid, nende ruumide haruldane geomeetria annab musitseerimiseks lõputuid võimalusi ja neis oskab ta oma hääle nüansse eriti hästi välja tuua. Kirikus, täpsemalt Jaani kirikus, jõudsid septembris Listra vokaali ja muusikalise jutustamisoskuse rikkad nüansid tõenäoliselt iga Arvo Pärdi sünnipäevakontserti külastanud muusikahuviliseni. Soprani esituses kõlas “L’Abbé Agathon”, mida ta laulis peast. 

Maria Listra, Tõnu Kaljuste ja Tallinna Kammerorkester esitavad Arvo Pärdi “L’Abbé Agathoni” helilooja sünnipäevakontserdil Tallinna Jaani kirikus, 11. septembril.
Foto: Siim Vahur / Nargenfestival

“Kaljuste käis omal ajal välja, et võiksin loo pähe õppida ja võtsin väljakutse loomulikult vastu. Ma ei eita, et tegemist on keerulise teosega ja seda paari aasta eest esimest korda esitades olin väga närvis. Nüüdseks oleme seda juba mitu korda teinud ning närvi ei ole, austus ja vaimustus aga küll.”

Kui Listra 2013. aastal Londonist tagasi Tallinnasse kolis, põles ta loominguliselt midagi põnevat teatud inimestega teha. Selle nimekirja tipus oli dirigent Tõnu Kaljuste, kellega tal puudusid igasugused kokkupuuted. Listra on alati seda meelt, et hea sõna tuleb lendu lasta, loojat peaks liigutava loomingu eest tänama ning inimestest, kes huvi pakuvad, ei tohiks aastaid mööda kõndida. 

“Ja siis ma nägingi Kaljustet Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia fuajees ning sain aru, et tuleb tegutseda. Astusin tema juurde, tutvustasin end arglikult, tänasin tehtud töö eest ning poetasin, et võiksin talle ehk kunagi mõnes projektis kasulik olla. Möödus mõni aasta ja ta pakkuski Agathoni.”

See on üks moment tema elust, mis tähtis. Teine, mis sellega seoses meenub, on vahetult enne Arvo Pärdi kontserti “Peegel peeglis” 2018. veebruaris, mil proovi saabus lauljale ootamatult helilooja ise. 

Foto: Siim Vahur / Nargenfestival

“Eks ta nägi näost ära, et mu süda jäi korraks seisma ning ütles mulle hästi rahulikult “Lapseke, kõik on hästi!” Siinkohal mõtlen alati, et lauljad, palun õppige partituuri lugema, sest helilooja on sinna kõik kirja pannud, sealse info hulk on meeletu. Pärast kontserti  seisis ta tagaruumis käed avali. Tundsin suurt kergendust pärast tema kallistust.”

Enne õpinguid Suurbritannias teadis ta, et teda huvitab kultuur. Elu suurlinnas andis teadmise, et tegelikult on ta kunstnik, selle sõna kõige mitmekülgsemas tähenduses. Keskkonnavahetust, kasvõi lühikest ja ajutist, soovitab ta kõigile, sest see annab olmele perspektiivi ja toob ellu uue värkuse – piisab kasvõi Tallinnast Tartusse sõitmisest. 

Listra on olemuselt vaatleja, armastab väga dokumentaalfilme ja võiks enda hinnangul olla kunagi ehk ka dokumentaalfilmide tegija. Siis muidugi, kui ta otsustaks enam mitte laulda. Praegu sellist plaani ei ole. 

“Mind huvitab muusikali kui žanri õpetamine. Aga minu kirg, rõõm ja joovastus on klassikaline muusika ja ma olen klassikalisele muusikale täielikult pühendunud.”

**

Maria Listra (1.03.1989)
Sopran

Lõpetas 2008. aastal Chigwell School’i Londonis, mis on spetsialiseerunud muusika, teatri ja kunstide õpetusele. 2011 omandas bakalaureuse kraadi Royal Holloway kolledžis Londoni Ülikoolis draama- ja teatriõppe erialal. Täiendanud end korduvalt meistrikursusel Abingdon Summer School for Singers’is. 2020. aastast õpib Monika Hauswalteri juures.
Listra on teinud koostööd Tallinna Kammerorkestriga, Corelli Barokkorkestriga, Soome-Eesti Barokkorkestriga, keelpillikvartetiga Prezioso, Ensemble Voces Musicalesega, Nargen Consortiga.
Lähiaja ülesastumised:
1.10 Muusikapäev: “Ooperifantoomi” avatud proov  Vanemuise teatris
2-4.10 “Ooperifantoom” Vanemuise teatris
**
Valik töödest:
2001 C-M. Schönberg “Hüljatud” Väike Cosette (Linnahall)
2014 A.L. Webber “Ooperifantoom” Christine (Teater Vanemuine)
2016 W.A. Mozart “Teatridirektor” Preili Silberklang (Teater Vanemuine)
2017 M-M. Lill “Tulleminek” Halastajaõde/Oraakel (Teater Vanemuine)
2017 C-M. Schönberg “Hüljatud” Cosette (Teater Vanemuine)
2018 J. Strauss “Viini Veri” Franziska Cagliari (Teater Vanemuine)
2018 S. Sondheim “Sweeney Todd” Johanna (Teater Vanemuine)
2018 G.F. Händel “Ustav süda, sa loodad tühja” Clori (Nargen Festival)
2019 A. Põldmäe “Emajõe ööbikud” Lydia Koidula (Tartu Uus Teater)
**
Maria Listra ettekandes kõlab Arvo Pärdi “L’Abbé Agathon” alates 00.36.57