“Alati on eriline tunne, kui uus partituur esimest korda kõlama hakkab. Just praegu teadvustasin endale, et see on tõesti esimene esmaettekanne, mis toimub minu sünnilinnakeses Kärdlas ja see on äärmiselt südamlik fakt,” nendib helilooja Erkki-Sven Tüür.
Helilooja uus kooriteos “Canticum Canticorum Caritatis” on pühendatud Pühalepa muusikafestivali kunstilisele juhile Endrik Üksväravale ja kammerkoorile Collegium Musicale ning kantakse ette laupäeval, 8. augustil Kärdla kirikus.
“Praegune aeg andis mulle kauni Hiiumaa kevade jälgimise aja – kuidas loodus vaikselt avaneb ja seda ei katkestanud sel aastal ükski sõit mujale. Ühtlasi sai minust mõneks ajaks a capella koorimuusika looja.”
Tüür kirjutas XVII rahvusvahelise koorikonkursi “Tallinn 2021” kunstilise juhi Ingrid Kõrvitsa palvel selleks puhuks kohustusliku laulu “Omnia mutantur…” kaasaegse muusika kategoorias ja ühtlasi täitis Üksväravale antud lubaduse 12-minutilise loo näol. Teos põhineb Pauluse esimesel kirjal korintlastele ja selle kolmeteistkümnendal peatükil, mida tuntakse ka “Armastuse ülemlauluna”.
“Armastus on eesti keeles armastus. Muistsed kreeklased on armastuse aga laias laastus jaganud neljaks: agape, eros, philia ja storge. Kui armastus saab otsa, räägitakse enamasti eros’est. See peatükk räägib hoopis agape’st ehk tingimusteta armastusest. Praegu on sobiv aeg just sellise armastuse ülistamisele tähelepanu pöörata ja sellest mõttest kantuna teos ka sündis.”
Foto: Kristel Üksvärav
Tüür ütleb, et tekstile muusikat luues on helilooja eest üks väga oluline vormi organiseeriv samm ära tehtud ja oma mõtlemisega on ta siis sõnade teenistuses. Paindlikkus peaks kuuluma tema hinnangul helilooja professionaalsuse juurde ja seetõttu on Tüür lauljaid silmas pidades püüdnud olla pigem vastutulelik. Helilooja ei peaks end piirama mõtteviisiga, et teda ei huvita, kust koor hääle saab ja kuidas end paljuhäälses akordis tajub ning las lauljad istuvad pingeregistris.
“See teos on küll selgelt mulle omase harmoonilise mõtlemise ja häälte juhtimise printsiipe silmas pidades kirjutatud. Aga häälele luues püüan ka ise laulda ja ette kujutada. Ümisesingi omaette kõik partiid läbi ja jälgisin hoolega, et eri rühmadel oleks võimalik uue häälega sisse tulles millelegi toetuda. Orkestriga on muidugi teistmoodi. Kuid ka siis, kui kirjutan näiteks materjali, millel on kandvam roll sellises horisontaalses mõttes, mida võiks nimetada meloodiliseks või temaatiliseks, ei ole see kunagi abstraktne nootide kombinatsioon, vaid alati seotud konkreetse instrumendi karakteri, kõlavärvi ja mängutehnika spetsiifiliste parameetritega.”
Foto: Kristel Üksvärav
Hilissügisest märtsikuuni oli Tüüril nagu ikka, Hiiumaal oma stuudios töötamise periood. Kevadel pidi vastukaaluks algama kontsertide ja suhtlemise aeg, kuid läks teisiti. Eriolukorra tõttu jäi ära kolmanda viiulikontserdi “Kõnelused Tundmatuga” esiettekanne Vadim Gluzmani ja Frankfurdi Raadio Sümfooniaorkestriga ning hilissügisesse lükati ka Glasgows maailmaesiettekande saama pidanud keelpilliorkestrile kirjutatud “Deep Dark Shine”.
Ta ise sellest suurt numbrit ei tee, ütleb, et on vaid tilgake suures veekogus, kus kõigil muusikaloojatel tuleb leppida sarnase paratamatusega. Küll aga ütleb naljaga pooleks, et tal on kõrini elutubades antavatest kontsertidest arvatavatele kuulajatele ja muusika nautlejatele, sest see ei ole mingisugune väljund ega lahendus, vaid ajutine meede.
“Kogesin paar päeva tagasi, milline allikale jõudmise tunne oli üle nelja kuu olla päris kontserdil, kus kammerorkester mängis muusikat, dirigent dirigeeris, solist soleeris ja inimesed istusid ning kuulasid. Seda elementaarset kontserdisaali keemiat ei tekita ükski ekraan.”
Tüür on neil kuudel kodusel Hiiumaal mõelnud, et ajutised sulgemised võivad muutuda mingiks ajaks regulaarseks ning võib juhtuda, et oleme pikaks ajaks sunnitud loobuma kontserdielust, kus inimesed sadade või tuhandete kaupa viibivad ühes ruumis.
“Kui pragmaatilised poliitikud, kellele kultuur eriti korda ei lähe, leiavad, et nii on palju lihtsam hakkama saada, võib see kaasa tuua täiesti ennustamatuid tagajärgi. Näen ehk liialt musti stsenaariume, aga kartus on see, et eesootav hooaeg jääb väga suures plaanis vahele.”
Maailma lukku minekus näeb ta muidugi ka häid külgi. “Olgem ausad – tippmuusikud tegutsevad sageli üle töötamise piiril. Kuna mina ei ela nagu orav rattas, siis minul sel perioodil suurt vahet ei ole olnud, aga minu head sõbrad, Paavo Järvi näiteks, on saanud nädalaid olla rahulikult oma kodus. Temale on see aeg olnud nagu taeva kingitus ja tegi küllap ka tervisele palju head.”
Lähituleviku töised plaanid on Tüüril üsna suurejoonelised, neist räägib ta aga siis, kui õige aeg. Poetab, et esiettekanded on planeeritud 2022. aastasse, esimene koostöö on aasta alguses Berliini Konzerthaus orkestriga, teine aga praeguste plaanide kohaselt mais Berliini filharmoonikutega. Helilooja loodab, et selleks ajaks on normaalne elurütm taastunud. Praegu piisab talle elust kodusaarel.
“Sellist mõtet ei ole, et võtaks jalad selga ja asuks mõne suurlinna poole teele. Hetkel ei taha ma olla mitte kusagil mujal kui Hiiumaal. Kui külmaks ja pimedaks läheb ning ma vaheldust vajan, eks siis vaatame.”
**
Dirigent Endrik Üksvärav:
Erkki-Sven Tüür on üle ilma väga tuntud orkestrimuusika looja, kuid kooriheliloojana teatakse teda vähem. Collegium Musicale on tema koorimuusikat üsna palju esitanud. Et tema erakordselt kõlavat kooriloomingut maailmas levitada, hakkasime seda salvestama ja albumilt oli täpselt üks lugu puudu. Õnnelike juhuste kokkulangevusena leidis Erkki-Sven õige teksti, mida iseloomustab soojus ja õpetlikkus, muusika on ülimalt teksti jälgiv. On tunda, et tekst on harmooniat suurel määral mõjutanud – harmoonia ning rütm on tekstiga nii seotud, et sulanduvad täiuslikult ühte.
Helilooja tunneb koori 2011. aastast ja teab seetõttu väga täpselt, kuidas koor kõlab ja kellele ta kirjutab. Selles loos on Tüür väga täpselt jälginud, kuidas lauljal oleks võimalikult kerge laulda. See ei tähenda, et teos oleks lihtne, aga see on kirjutatud orkestraalse mõtteviisiga võrreldes nii kergeks kui vähegi võimalik.
Koorile on “Canticum Canticorum Caritatis” algusest peale meeldinud. Olgugi, et oleme Tüüri suurvorme palju esitanud, nende seas ka üht keerulisemat teost “Meditatio”, olin siiski üllatunud, et see komplitseeritud meloodia nii kiiresti omandatud sai. Aga koor on selliseks teoseks aastaid valmistunud. Huvitav oli ka see, et kui mõni lauljatest proovist korraks ära käis, siis tagasi tulles oli mitmel neist laulmise asemel soov hoopis lugu kuulata, sest see on lihtsalt nii ilus.
Enamik Tüüri teoseid tellitakse välismaalt ja seetõttu toimuvad ka nende esiettekanded Eestist väljaspool. 7. augusti kontsert on just seetõttu eriline hetk Eesti muusikaajaloos, et uue kooriteose maailmaesiettekanne toimub helilooja kodumaal ja veel tema sünnilinnas Kärdlas.
**
Erkki-Sven Tüür “Canticum Canticorum Caritatis”
Maailmaesiettekanne 8. augustil kell 18.00 Kärdla kirikus
Kavas veel: Veljo Tormis “Raua needmine”, Erkki-Sven Tüür “The Path and The Traces”, Arvo Pärt “Aadama itk”
Esinejad: kammerkoor Collegium Musicale, solistid Toomas Tohert ja Allan Vurma, Hiiumaa Kammerorkester
Dirigent: Endrik Üksvärav
