“Kui õpitakse midagi katse ja eksituse meetodil, siis eksitus võib olla teinekord mõnevõrra piinarikas ja teatud juhtudel ka sedavõrra tõhus. Seal oli minu olematust tarkusest kokku kirjutatud kraami, mis ei saanudki suurepäraselt kõlada,” muigab helilooja Erkki-Sven Tüür oma 1. sümfooniast rääkides.
“Sain siiski kiiresti kätte suure hulga informatsiooni, mis aitas mind väga pika hüppega järgmisele tasandile reaalses arusaamises, kuidas orkestri kooslus üldse kõlab, mis teemad on gruppide omavaheline tasakaal ja erinevate instrumentide eri registrite kõla parameetrid.”
Helilooja kirjutas 1. sümfoonia konservatooriumi lõputööks. Esimene versioon sai valmis 1984. aasta kevadel ning selle salvestas Eesti Raadio estraadiorkester Vello Pähna dirigeerimisel. Juba siis ei olnud noor Tüür looduga rahul ja sügisel toimunud esiettekandele valmis uus esimene osa. Teos esitati omaaegsel populaarsel tele- ja raadiokontserdil „ERSO stuudiotund“ Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri poolt ja dirigent Pähna juhtimisel.
Veel enne esimest salvestust palus Tüür helilooja Lepo Sumeral lõputöö läbi vaadata. Tulemuseks suur patakas väikseid märkmepabereid kõiksugu küsimuste ja kommentaaridega.
“Sumera suunas mu tähelepanu elementaarsetele orkestratsiooni vigadele ning sellele, kuidas detailidega tööd teha. See oli maru huvitav. Õppisin sellest kõigest tuleviku ehk oma järgmiste teoste jaoks. Sellest hetkest tekkis meil väga tugev sõbrasuhe, mis kestis tema maiste päevade lõpuni,” räägib Tüür, lisades, et kahjuks on need unikaalsed märkmed kadunud. “Praegu oleks olnud väga huvitav vaadata, mida ta kirjutas.”
Tüür oli sümfoonia suhtes nii kriitiline, et aastaid ei kuulunud see isegi tema loomenimistusse. See oli ka üks põhjustest, miks ta kaks aastat tagasi seda uuendama hakkas. “Alusmaterjal ja muusikalised ideed ei olnud sugugi mitte halvad. Mu oskus neid orkestrisse kirjutada oli lihtsalt puudulik,” meenutab ta. “Seda ise kuuldes ja omal nahal kogedes oli see hästi kõva õppetund.
Uuendamise protsessi juures oli tal huvitav võimalus mängida ajarännu mängu kui tema vanem mina tuli noorema mina juurde tagasi, nad kohtusid ja üks rääkis teisele, mida ta teha tahab. “Teine ütles esimesele, et nii need asjad sul tööle ei lähe, aga tuleks teha hoopis nii ja nii,” selgitab Tüür. “Selliseid dialooge pidasin ma oma noorema minaga kui vaatasin, mida olin kirjutanud. Õnneks tuli mul väga hästi meelde, mida toona mõtlesin ja tahtsin.”
Suuremad orkestraalsed muudatused ja materjali tihendamine on tehtud sümfoonia esimeses ja kolmandas osas, teine on parandatud sujuvamaks. Kaht partituuri vaadates on helilooja kinnitusel siiski oluline vahe.
Tüüri 1. sümfoonia 2018. aastal kirjutatud uusversiooni esiettekanne toimub 21. veebruaril “Kõrvaringi” sarja teisel kontserdil Tallinna Kammerorkestri ja dirigent Tõnu Kaljuste esituses.
