Ooperilaulja Kai Rüütel saadab taevastesse kõrgustesse vabanduse, sest kunagi ammu ei suutnud ta ära imestada, miks keegi daam laulus “Barcelona” lihtsalt kireb. Aga mida muud saabki poplaulja karjäärist unistav metsik teismeline Montserrat Caballést arvata?
“Inimesed, kes ei ole ooperiga kokku puutunud, ei pea seda sageli millekski ja mis siis. Igale kõrvale ooper ei sobigi ja kõigile meist on oma muusika. Ma ei olnud klassikalise muusika austaja ning ei osanud klassikalise laulu ilu hinnata,” räägib Rüütel. “Soovitaksin siiski kasvõi korra elus füüsiliselt ooperit vaatama minna. Alles saalis helivõngete sees istudes tekib arusaam, kuidas võimenduseta inimhääl suudab täita mitmetuhandelise publikuga saali ning millise võimsa heliansambli hääl ja orkester tekitavad.”
Rüütli professionaalne karjäär on kulgenud tasapisi tõusvas joones. Algas see kümme aastat tagasi Covent Gardeni juures tegutsevast Jette Parkeri noorte artistide programmist. Edasi on tulnud väiksed, aga olulised rollid maailma tähtsates ooperimajades. Möödunud aasta viimaseks tööks jäi Waltraute osa Richard Wagneri “Valküürides”. Pierre Audi ikooniline lavastus Amsterdami Rahvusooperis oli unustusse langenud, kuid viimast hooaega dirigeeriva Marc Albrechti palvel äratati see ellu. Ooper on viidud publikusse ning tegevus toimub lavale asetatud orkestri ümber.
“Lava on tugevalt kaldu, koreograafia hästi täpne ja jooksmist palju. Meil olid küll kiivrid peas ja tiivadki külge kinnitatud, kuid lavalolekut võib võrrelda pooletunnise korraliku füüsilise trenniga,” kirjeldab Rüütel. “Waltraute istub mu häälele hästi, saan nautida laulmist ning närveerima ja muretsema ei pea.”
Kunagine lausa paaniline lavahirm on nüüdseks küll kadunud, kuid ettelaulmised tekitavad ärevust. Rüütlil neid õnneks enam väga palju teha ei tule, aga rivist välja löövad üksikud korrad siiski. Tema sõnul pidavat enamus lauljaid ettelaulmisi lausa vihkama, sest sellises kunstlikus situatsioonis lauldakse tühja ja energiavahetust publikuga ei teki.
“Hiljuti laulsin ette Zürichis. Rollid olid selged ja materjal väga hästi teada, hääl korras. Teatergi oli loonud ideaalsed tingimused, et minna parimas vormis lavale – anti isegi garderoob ja eraldi ruum lahtilaulmiseks ning proov pianistiga,” meenutab Rüütel. “Ja siis tulid ei tea kust meeletu pabin ja paanika, et ma pole piisavalt hea. Kui veel “ülekuulajad” omavahel rääkima hakkasid, ununes seegi, et mind on sinna ju kutsutud ja minust ollakse huvitatud.”
Sellistel puhkudel on elu- ja lavakogemus õpetanud peituma võimalikult palju rolli, mängima pabin tugevuseks ja sulanduma karakterisse. Ideaalis ongi laval lauljal karakteri mõtted. “Etendust kujundavad lauljad, orkester ja publik ehk nende inimeste energia, kes on saalis ja see tekib isegi siis, kui publik on sinu vastu.”
Publiku vastuseisu ei ole ta ise otseselt tajunud, aga näinud, kui raske on asendada väga kuulsat lauljat. Piletid tippteatritesse on kallid ja tihti kättesaamatudki, inimesed üle maailma teevad pikaajalisi plaane ning suuri rahalisi ja ajalisi kulutusi.
“Kui oled seda kõike teinud, oletame, Anna Netrebko nimel, aga saad asendaja, kes võib olla küll erakordne, siis tekib pettumus ja “teatud hoiak”. Osa loodetud elamusest on ju rikutud ja siis on ooperirahval raske etendust käima saada.”
Sellist “hoiakut” kartis aastaid vaikselt maailmas oma asja ajanud Rüütel isegi Estonia teatri debüüdi puhul. Roll polnud sugugi väike, vaid otse loomulikult Carmen. “Tegemist oli taaslavastusega. Kõik teised lauljad olid seda mitmeid kordi teinud, minule oli see aga esimene täispikkuses “Carmen”. Päris hullumeelne ettevõtmine,” naerab Rüütel. “Päev enne esietendust toimus vaid üks läbimäng. Lavale astudes nägin endisi koolikaaslasi ja vanu tuttavaid ning tekkis soe tunne, et mu siinoleku üle on hea meel.”
Õnn ja salapärane miski
Maailmas on väga palju suurepäraseid lauljaid, kes päris tippu ei jõuagi, sest konkurents on tohutu. Ometi on need inimesed õnnelikud, sest elavad armastatud erialast ära, mis sellest, et neist väga palju avalikult ei räägita. Rüütel arvab, et esimeste sekka jõudmisel on suur osa õnnel ja sellel “salapärasel miskil”.
“Tunnen üht väga hea teatri fantastilist sopranit, kes on vokaalsete võimete poolest maailma suurimatega samaväärne ja teeb ka suuri rolle, aga ei ole jõudnud esikolmikusse. Ta lihtsalt ei sattunud õigel ajal õigesse kohta ja on nüüd ainuüksi vanuse tõttu hiljaks jäänud,” mõtiskleb Rüütel. “Juhus mängib suurt rolli. Sind peavad ka õiged inimesed märkama.”
Metsosopran tunnistab, et mõned aastad tagasi tabas tedagi kriis, mil tundus, et kõik on võtnud liiga palju aega, ta ei ole lauljana kõrgust saavutanud ning tema rong on läinud.
Tõuke suurteks muudatusteks andis ränk läbielamine iisraeli helilooja Chaya Czernowini uudisteosega “Infinite Now”, mille helikeel ja lavastus olid nii ängistavad, et põhjustasid lauljale laval paanikahooge.
“Saal oli kottpime. Teoses on meeletul hulgal veerandtoone, väga täpselt komponeeritud sosistamist mikrofoni, palju elektroonikat ja madalaid sagedusi. Ühel hetkel tuli mul seista 45 minutit järjest liikumatult ühel kohal. Ma ei saanud aru, kus on põrand, kus lagi ning tekkis vaakumis hõljumise tunne, mis põhjustas paanika,” meenutab ta karmi kogemust. “Kaks ja pool tundi vaheajata oli väljakutse ka publikule. Teatud sageduste tõttu hakkas paljudel füüsiliselt halb ning iga kord lahkus saalist poole pealt suur hulk inimesi. Mina aga lahistasin pärast iga etendust nutta, miks pean midagi sellist läbi elama. Ma ei tea siiani, kuidas suutsin end sundida. Ilmselt päästsid mind mõned muusikalised kohad, mil sain laulda. Järgmisel korral tean, kuidas end hoida.”
Huvitava maailmaga helilooja oli Rüütli panusest vaimustuses ja soovis teda osalema ka oma järgmises projektis, kuid laulja teiste tööde tõttu jäi koostöö ära. Selline kogemus on ka kaugel ooperist, mida ta ise teha tahab ning milliseks tema hääl sobivaim on. Läbielatu oli aga nii traumaatiline, et hakkas segama uusi ettevõtmisi, mistõttu tuli abi otsida teraapiast. Paanikahoogude ja ärevushäirete põhjused leiti lapsepõlves juhtunud episoodist, mil väike Kai pääses napilt uppumissurmast.
“Kui vees põhi alt kadus, hakkasin rabelema, saamata aru, kuhu, ja kuigi mul õnnestus välja saada, siis midagi selles teoses viis mind sinna uppumissituatsiooni tagasi. See on nüüd lahendatud ja paanikahood raugenud. Stressirohkes töös tuleb suhtlemine terapeudiga kasuks, nad oskavad anda nippe, kuidas toime tulla,” soovitab Rüütel.
Sellesse aega jääb ka tervise ülesütlemine ja hääle väsimine, mistõttu tuli esimest korda karjääri jooksul ära jätta tähtis esinemine ning kalendrisse tekkisid murettekitavad augud. Selle asemel, et ühendust võtta oma lauluõpetajaga, muigab Rüütel, hakkas ta ise sasipundart lahti harutama. Lisaks tööle terapeudiga võttis käsile füüsilise tervise, lasi teha kõik terviseuuringud, muutis kardinaalselt oma toitumist ja olemine hakkas imeväel paranema.
“Meie hääl on meie psüühikaga väga seotud. Vaimne tasakaalutus põhjustas keelepinge, mis otseselt mõjutas häält. Seda leevendades hakkas kõik paika loksuma ja töid ka jälle tulema. Täna võin kindlalt öelda, et universum toob alati seda, mida mul vaja on, mitte tingimata seda, mida ma tahan. Kõik on selleks, et areneksin ja õpiksin. Kui ma oma teel püsida ei taha, hakkab ta mind pitsitama,” räägib Rüütel. “Olen tundliku inimesena iseendaga alati pahuksis olnud ega ole osanud rahu sõlmida. Õppida endaga elama on minu arengu kõige pikem protsess ja suurim osa. Nüüdseks olen leidnud tasakaalu ja tunnen end turvaliselt. See rahu on mõjunud ka häälele, mis on nii minu enda kui teiste arvates nüüd n-ö paika loksunud.”
Rüütel rõhutab, et tema hing vajab ooperit. Ooper võimaldab temas peituvad eredad tunded välja elada ja publikule edasi anda. Kui töögraafik võimaldab, viibib ta Eestis. Kodused hommikud on õppimise ja harjutamise päralt, suurem osa ajast möödub siiski vaikuses, sest müra on kõikjal niigi palju.
Laulja laeb end elukaaslase lillesalongis lilli puhastades või käsitöökaarte tehes. “Samal ajal tegeleb alateadvus õppimisprotsessiga ja omandatu laagerdub. See on ideaalne tasakaal.”
Ikka klassika poole
Legendaarse Eve Viilupi eestvedamisel ETV lastekoori laulma sattunud Rüütlit hakkas dirigent Aarne Saluveer kohe klassikalise muusika poole suunama. Tüdruk puikles küll vastu, aga miski temas lausa sundis sellele südant avama ja vokaaltehnika arendamise eesmärgil valiski ta Otsa kooli klassikalise laulu eriala. Tänu toonasele õpetajale sattus kolmandal kursusel Haagi Kuningliku Konservatooriumi õpetaja Maria Acda-Maasi meistrikursusele.
“Sain tema jutule viimasena ja 40 minuti asemel oli mul aega 20. Suutsin Acda-Maasi näpunäidetest enamuse teostada ja tundsin, et tema juhendamisel arenen ning ta on minu jaoks õige,” meenutab Rüütel õnnelikku kohtumist. “Meistrikursus toimus sügisel ja kuigi tahtsin minna Sibeliuse akadeemiasse, siis varakevadel tegin juba Haagi sisseastumiseksamid, sain sisse ning ei näinudki põhjust Otsa kooli lõpetada. Tahtsin Eestist välja.”
Rüütel ei salga, et lahkumise peamiseks põhjuseks oli rahulolematus siinse õppetasemega.
“Praegusega ei ole ma kursis ning ajad on ehk muutunud, aga minu ajal oli probleem isegi teksti esituses. Kui sa ei suuda teksti korralikult välja hääldada ja mõtestada, siis vokaaltehniline baas sind ei aita. Vanasti oli võõrkeel probleem, rääkimata laulmise sisust. Maailmalavadel sellise ettevalmistusega ei tee midagi,” on Rüütel kriitiline. “Eestis oli aga juba siis ja on siiani väga kõrgel tasemel nii muusikateadused kui dirigentide õpe.”
Varuplaanita välismaale
Haagi asukohta lauljahakatis küll täpselt ei teadnud, aga varuplaani ka ei olnud. Riigilt õnnestus saada paar tagasihoidlikku summat, mis ei katnud isegi õppemaksu. Õnneks oli isal võimalik tütre õpinguid toetada.
“Kohta ooperimajadesse endale osta ei saa. Jala võid küll raha abil ukse vahele lükata, aga püsivat tippkarjääri nii ei tee. Õpingutega on teine lugu – neid rahata saada ei ole võimalik.”
Pärast paari aastat Acda-Maasi juures tuli kokku puutuda ka teistmoodi õpetajaga, kel õnnestus noore laulja hääl tuksi keerata. Alles siis leidis ta Jon Thorsteinssoni, keda peab oma “päris õpetajaks” ja kellega koostöö kestab tänaseni.
Rüütlil on taskus magistrikraad, mis võimaldab tal õpetajaametit pidada, kuid õpetajana ta ennast ei näe. Pigem arvab, et tema ooperilaulja karjäär alles algab, sest hääl on leidnud stabiilsuse ning tulekul on suured rollid. Esimene tõsine proovilepanek on Rüütli hinnangul keerulise muusikaga Franz Schrekeri “Der Schmied von Gent” Flaami Ooperis.
“Mulle meeldib põhjalikult ette valmistada, seetõttu alustasin Schrekeri omandamisega aasta tagasi ja sügiseks oli see mul peas. Tahan anda endast maksimumi, et roll ja muusika oleksid väga hästi selged, siis on väljakutseid kergem vastu võtta. Tont teab, mida lavastaja ja dirigent tahavad. See roll mind ei hirmuta. Lisaks on väga hea võimalus lõpuks näidata, kuidas saan suuremate rollidega hakkama. Schrekeri viimane ooper pakub huvi mitmetele teatritele, sest seda ei ole väga palju lavastatud. Ma loodan, et see on millegi suurema algus.”
Kai Rüütel astub Rahvusooper Estonia lavale Ljubaša rollis Nikolai Rimski-Korsakovi ooperis “Tsaari mõrsja” 7. ja 12. märtsil.
***
Kai Rüütel (5.09.1981)
Õppinud G. Otsa nimelises Tallinna muusikakoolis
2003-2007 Haagi Kuninglik Konservatoorium
2007-2009 Hollandi Rahvuslik Ooperiakadeemia, magistriõpingud
2009-2011 Jette Parkeri noorte artistide programm
2001, 2002, 2003 vabariikliku noorte lauljate konkursi võitja
Tähtsamad esinemiskohad:
Londoni Covent Garden, Hollandi Rahvusooper, Flaami Ooper, Dallase ooper, Šoti ooper, Madriidi Teatro Real, Barcelona Gran Teatre del Liceu, Tokyo Kanagawa Kenmin Hall ja Bunka Kaikan, Théâtre du Capitole Toulouse, Theater an der Wien ning Rahvusooper Estonia
Tähtsamad rollid:
Fricka ja Waltraute (“Niebelungide sõrmus”), Charlotte (“Werther”), Carmen (“Carmen”), Hansuke (“Hansuke ja Greeteke”), Kate (“Owen Wingrave”), Ljubaša (“Tsaari mõrsja”)
2020/2021 hooaja kõrghetk on Fricka ja Waltraute rollid Wagneri tsüklis “Niebelungide sõrmus” Royal Festival Hallis Londoni Filharmoonia Orkestriga Vladimir Jurowski käe all.
Autor: Kirke Ert
