Inglite aeg

Venemaal sündinud ja Ameerikasse emigreerunud helilooja Lera Auerbachi nimi pole kohalikule muusikahuvilisele enam kaugeltki võõras. 2009. aastal kõlas Tõnu Kaljuste eestvedamisel tollal veel tundmatus kontserdipaigas, Noblessneri valukojas tema suurteos „Vene reekviem”. Hiljaaegu oli võimalus kuulata Auerbachi loomingut Eesti Filharmoonia Kammerkoori esituses Paul Hillieri poolt koostatud salapärases „Öölaulude“ kavas. Seekordsel, 25. aprillil Niguliste kirikus toimunud kontserdil sai teoks aga järjekordne põnev esiettekanne Eestis. Teos „72 inglit“ on loodud segakoorile ja saksofonikvartetile. Kuigi teose tellisid Madalmaade kammerkoor, Rootsi Raadio koor, Collegium Musicale, Cracow Singers ja Vocalforum Graz ühiselt vaid paar aastat tagasi, oli taolise mastaapse teose kontseptsioon küpsenud heliloojal ligi 20 aastat, oodates oma aega. Algselt plaanis Auerbach kirjutada teose vaid koorile, kuid tänu varasemale inspireerivale koostööle Raschèr Saxophone Quartet’iga, lisandusid partituuri ka instrumentaalpartiid. Helilooja sõnul koosneb teos 72 prelüüdist-meditatsioonist ja Aamen-epiloogist, heebreakeelsed inglite nimed on tuletatud Teisest Moosese raamatust (2 Ms 14:19-21) allteksti kaudu. Kuigi teose võib tinglikult jagada kahte ossa või isegi väiksemateks üksusteks, moodustab ta siiski pigem ühe suuremõõtmelise terviku.  

„72 ingli“ maailmaesiettekande tegi Madalmaade kammerkoor 3. novembril 2016 Amsterdamis. Nüüd, pool aastat hiljem esitasid Collegium Musicale ja Raschèr Saxophone Quartet teost nii Tartus kui Tallinnas. Niguliste kirikus toimunud kontserdil seisis koor mitte altari ees, nagu tavapäraselt kombeks, vaid oreli all. Nende taga paiknes seitsmeharuline küünlajalg, mida meil nimetatakse küll Maarja lühtriks, kuid judaismis sümboliseerib seitsmeharuline menoraa Moosese nähtud põlevat põõsast ehk siis otseselt jumalikkust. Kui keegi oleks võtnud vaevaks süüdata lühtril tuled, oleks see sümbol ehk veel tugevama tähenduse omandanud.

Õhtu (taas)avastus oli kahtlemata maailmakuulus Raschèr Saxophone Quartet. Olles nendega küll varem kokku puutunud, ei väsi nad hämmastamast. Milline tooni kvaliteet, tundlikkus, mängutehniline kõrgtase ja imeline kooskõla kooriga. Läbi teose oli tunda toetavat partnerlust, ühist hingamist.

Lisajõuna välismaalt oli seekord koori kaasatud saksa päritolu kontratenor Kaspar Kröner, kelle veatu vokaaliga selges ja puhtas tämbris kumas läbi teatud ajatus. Kontratenori soolod mõjusid objektiivse, arhailise kommentaarina, olles justkui teose algus, keskpaik kui ka lõpp. Nagu tuum, millest kõik saab alguse ja kuhu kõik tagasi suubub. Soolohääli oli selles vokaalselt nõudlikus teoses kasutatud palju, pea kõik kooriliikmed said anda oma panuse. Eriti huvitav oli aga tõdeda, et ükski soolo polnud otseselt „soolo” selle sõna tavapärases tähenduses. Neis puudus solistlik energia – eristuda püüdev, esiletungiv ja iseolemist nautiv. Pigem olid nad üks osa harmoonilisest kooslusest. Jätkuvalt imetlen kammerkoor Collegium Musicale ansamblitunnetust, vaatamata paljudele uutele lauljatele koori ridades. Kui kõlailu teema on sageli pigem maitseküsimus, siis sellist häälerühmade ühtlust pole minu hinnangul hetkel ühelgi teisel eesti kooril. Niguliste kiriku akustika aitas homogeensele, tasakaalustatud kõlale mingil määral kindlasti kaasa, olenevalt muusikalise materjali iseloomust ja tempost aga hägustas teatud lõike. Kuid üldjoontes võib öelda, et „72 ingli“ esitus Niguliste akustika keerulistes tingmustes toimis ootamatult hästi, eriliselt kaunid olid rohked, kiriku võlvide all hõljuvad piano lõigud. Liig tihti armastavad lauljad laulda lihtsalt kõvasti ja siis veel veidi kõvemini, andmata kuulaja meeltele kontserdi jooksul mingitki puhkust. Paraku kannatab selle püsivalt keskmise tugevusega laulmise juures dünaamiline rikkus ja kaovad igasugused kontrastid. Siinkohal tuleb tunnustada dirigent Endrik Üksväravat, kes mitte lihtsalt ei dirigeerinud lugu maha (ka see oleks saavutus), vaid suutis mahuka partituuri mõtestatud muusikaliseks tervikuks vormida. Eeltööle ja „peenhäälestusele“ kulunud tunde võib vaid aimata.

Auerbachi helikeel on äärmiselt põnev ja rikkalik. Rohkem kui pooleteisetunnine kontsert on omaette vaimne pingutus ka kuulajaile, kes koos esitajatega sellel vaimsel teekonnal üritavad sammu pidada. Ühiselt veedetud aega mahtus kõike – õhkõrna lootust, manamist, ülevoolavat rõõmu, tasast sahinat, nukrust, mõtisklusi ja aegumatut ilu. Teos kui stiilide kaleidoskoop. Just vaiksed ja tasased inglite nimed olid need, mis enim köitsid ja mällu sööbisid – hämmastavalt kaunis Kaliel’, meenutades oma muusikalise helikeelega veidi õigeusu traditsiooni, talle järgnes lainetava helikangaga Lavavyah, mis manas silme ette viirastuvaid, hetkelisi varje. Või sosinal välja öeldud nimi Mihaël’ ning Vehevel’, mis pani tagaigatsema kaotatud paradiisi. Neid „paare“ oli teisigi ja vahel näis, nagu oleks aeg seisma jäänud. Kuid juba järgmisel hetkel voolas muusika vääramatult edasi ning kahetsustundega tuli inglid maha jätta ja edasi liikuda.

Teoses, mille tekst koosneb vaid inglite nimedest, kujunevad need omaette pidepunktiks. Ja kuigi kõik olid erinevad, moodustasid nad ometi kokku ühe suure ja lõputu kulgemise, milles valitses teatud erapooletus. Vaatamata „erisustele“, õhkus neist kõigist midagi kummastavalt objektiivset, justkui inglitel poleks iseloomu. Teksti puudumine annabs üksikule sõnale erilise tähenduse, lisades kaalu ja sügavust. Meie ajastul, kus järjest enam kohtab hoolimatust, egoismi ja isekust, mõjub Auerbachi muusika oma igavikulisuses rahustavalt, isegi lohutavalt. Kõik on enne meid olnud ja saab ka peale meid olema. „72 inglit“ pole teos, mis kohe esimestest taktidest vallutaks või rabaks. See on ajatu teekond täis käänakuid ja pöördeid. Kuid see teekond jääb meelde, tema „vallutus” algab seespoolt, tasapisi uuristades ja süvendades, justkui otsides kuulaja hinges endale püsivat kohta…

Kammerkoorile Collegium Musicale oli see erakordne ettevõtmine nii oma mastaabilt kui vastutuselt. Väljakutsega saadi väärikalt hakkama, usutavasti tõstab vastsaadud kogemus koori uuele arengutasemele ja mitte ainult vokaalses mõttes. Aitäh müstilise
õhtu eest!

Autor: Hele-Mai Poobus

Fotol Collegium Musicale ja Rascher Saxophone Quartet pärast kontserti. Foto: Kristel Üksvärav.