Kontratenor Andreas Scholl andis tänavu 4. veebruaril oma esimese soolokontserdi Venemaal. Kontsert toimus Peterburi Filharmoonia Suures saalis festivali “Ooper a priori” raames.
Kas vastab tõele, et sõitsite Venemaale esmakordselt? Paljud teie kolleegid – kontratenorid on Moskvas ja Peterburis üles astunud rohkem kui üks kord.
Viibisin Peterburis 2003. aastal koos Philippe Herreweghe’ga, kes tõi “Valgete ööde” festivalile kaasa oma kaks kollektiivi. Esitasime koos Collegium Vocale Gentiga J. S. Bachi Missa h-molli. Mäletan, et kontsert toimus suures kaunis kirikus (Smolnõi katedraal – J.B.), kuid aega kasvõi pisikeseks “turismiks” ei jätkunud. Ülesastumised Peterburis toimusid Herreweghe maailmaturnee raames. Me lendasime otsa Ameerikast, palju aega kulus lennujaama peale, siis hotell, proov, kontsert ja jälle lennujaam. Ainuke, mida mäletan, oli kontserdipaiga suurepärane kõla. Mulle on alati meeldinud rohkem laulda kirikus, ükskõik, kus ma siis ka ei viibiks.
Miks just kirikus?
Tõenäoliselt harjumus lapsepõlvest. Alustasin seitsmeaastaselt laulmist Kiedrichi kiriku lastekooris.
Meie vestluse ajal näitab Skype teie asukohaks Kiedrich, Saksamaa. Kas te ei ela mitte Baselis?
Enam mitte. Peale lahutust tulin tagasi Kiedrichisse. Ükskõik, kus ma parasjagu ei elaks või pikemalt töötaks – Baselis, New Yorgis, Kopenhaagenis, San Franciscos, oma mõtteis tulen alati tagasi Hessenisse, siia Wiesbadeni väikesesse piirkonda, kus sündisid minu esivanemad ja kus ma ise kasvasin ning kujunesin. Kiedrichis on kõik suurepärane – Frankfurdi lennujaamast vaid 20 minuti autosõidu kaugusel, maja kõrval kasvavad viinamarjad, istutatud minu vanaisa poolt, kodune riesling voolab jõena. Siin on lapsepõlvesõbrad, pere ja mis kõige olulisem, armsaim gooti kirik St. Valentin
Kiedrichi poistekoor on Saksamaal üks vanimaid, rääkiga palun tema traditsioonidest.
Meeleldi. Eelkõige valisevad siin katoliikluse traditsioonid. Koor on tegutsenud kiriku juures 1333. aastast alates. Sarnaselt isale ja vanaisale alustasin seitsmeaastaselt, lauldes igapäevase teenistuse ajal “kiedrichi koraale”, aga pühapäeviti osalesin missal. Kiriku, kus lebavad Püha Valentini säilmed, olles palverändurite sihtkohaks üle terve maailma, traditsioonid püsivad muutumatutena juba sajandeid. Kui mitte võtta arvesse seda, et minu õde Elisabethi puhul tehti erand – temast sai ajaloos esimene tüdruk, kes võeti sinna koori laulma
On tuntud tõde, et kontratenor pole hääleliik, millega laulja oma karjääri alustab. Näiteks David Daniels läks kontratenorile üle tenorilt, Iestyn Davies bassilt, enamuses läheb baritonilt. Milline hääleliik olite teie varemalt ning mis mõjutas teid valima just kontratenori kasuks?
Tõsi ta on, et kõige sagedamini sünnivad kontratenorid baritonidest. Umbes 13- aastaselt tekkis mul kõnelemisel häälemurre, kuid hääl, millega laulsin, ei muutunud. Need kaks häält eksisteerisid paralleelselt kuni 17. eluaastani ja mu õpetaja soovitas mul jätkata laulmist kontratenorina. Nii võib öelda, et mu tänane tööhääl on lapsehääle järeltulija. Juba 30 aastat see töötab. Üleminek lapsepõlve aldist kontratenorile polnud kergete killast, kuid selle jaoks ongi vajalik õpetaja ja korralik treening.
Aga kui midagi teie süsteemis “läheks katki”, kas suudaksite ümber orienteeruda, kasutades oma häält teisel viisil? Või on teil tagavaraks hoopis mõni alternatiivne amet?
On. Lisaks kontratenorile tahtsin kunagi saada terrorismivastaseks võitlejaks (sõnademäng: countertenor – counter terrorist), selliseks ÜRO piirivalvuriks, kes kaitseb Saksamaa piire nõukogude terroristide eest. Vaevalt ma midagi sellest taipasin, kuid see foneetiline sõnade sarnasus vaimustas mind. Need mõtted kadusid aga iseenesest, kui mind võeti vastu Baseli lauljatekooli. Aga laulda teise häälega? Vaevalt, ma ei usu, et ma tahaks. Siis saaks minust hoopis helirežissöör. Tegelen sellega praegugi, kuid põhiliselt enda tarbeks ja vabal ajal.
Teid on nimetatud erakuks, mungaks kloostrikongis. Miks?
Loodan, et seda enam ei tehta. Ma ei varja, et mind rõhub gastroleeriva artisti elu. Elada võõras kohas, pakkida järjekordselt asju lahti kusagil üürikorteris, harjuda uute inimestega, olla kuuda kaupa eemal perest… Ja selliselt on su elu ning sõidud planeeritud kaks aastat ette. Tihtilugu jäävad mul vahele kõik sugulaste ja sõprade olulised elusündmused, kuna nad ei saa ju planeerida ristseid või pulmi kaks aastat ette. Kui ma olen ooperietenduste ja kontsertidevahelisel ajal kodus, siis vajan üksiolemist – et keskenduda, vaadata filme, kuulata plaate, lindistusi. Kontratenor kui hääl selline, funktsioneerib ekstremaalsetes tingimustes, ta pole iseseisev. Seda on keeruline seletada, kuid et täielikult kõlada, peab hääl ületama palju takistusi – ta võitleb orkestriga, oreliga, erinevate tehniliste sahinatega nagu sõrmelöögid klavessiinil, poognajõhvide vihin. Peale rida kammerkontserte, kus oled üks-ühele pilliga vastamisi, näiteks lautoga, pean ma iseenda instrumenti täielikus vaikuses häälestama.
Naabrid peavad sind erakuks, imelikuks inimestevaenulikuks olendiks. Ma ei saa öelda, et erakuelu mulle meeldiks, tahan inimestega suhelda, minna sõpradega välja ja nii edasi. Nüüd, kus ma ooperiproduktsioonides teen harvem kaasa, on minu elu muutunud palju huvitavamaks. Tundub, et siin, Kiedrichis, olen iseenda ja harmoonia jälle üles leidnud.
Kontratenor – hääl, mis alates Alfred Delleri ajast on elanud üle märkimisväärse evolutsiooni. Tänased lauljad nagu Philippe Jaroussky, Franco Fagioli, Max Emanuel Cenčić on tehnilisest aspektist vaadatuna tõenäoliselt möödunud kontratenori kui hääleliigi esimestest pioneeridest. Kas nõustute, et eksisteerivad erinevad suunad, erinevad koolkonnad; ühelt poolt oma aja inglise kuulsad kontratenorid Deller, Esswood, Bowman, Chance, teisalt Jaroussky, Fagioli, Cenčić, Daniels? Kuhu edasi?
Formaalselt võib küll öelda, et hääl areneb. Ma nimetaksin seda igaveseks püüdlemiseks universaalsuse poole. Tulevane kontratenor tahab laulda kõike – Dowlandi lüürikast kaelamurdvate koloratuuridega ooperiteni, mida esitasid omal ajal kastraadid. Kuid me peame aru saama, et kõike korraga ei saa, millestki tuleb loobuda, teatud kaotusi taluda.
Jaroussky areneb hetkel sopranisti suunas, sellel kursil jätkates pole tal kontratenori tulevikuga enam suurt ühist. Teisalt, miski ei keela laulda mul Händeli “Julius Caesaris” ja tulla seejärel tagasi Bachi, Vivaldi ja Pärdi vaimuliku muusika juurde…
Kas esitate Pärti sageli?
Alati kui kutsutakse. Tema muusika sobib minu häälele ideaalselt.
Teie eeloleva hooaja kavades on palju põnevat, sisaldades kaasaegsete heliloojate loomingu kõrval ka Schubertit. Kas tõesti võime näha sellist postrit: Andreas Scholl, kontratenor, laulab Schubertit? Kas esitate terveid tsükleid?
Postrid asuvad mul kodus, vaadake! Olen nõus, et kedagi võib see naerma ajada, ettevaatlikuks teha. Schubert ja Scholl… Kuid taolist asja, nagu muusikapolitsei, ei eksisteeri. Ma transponeerin Schuberti laulud enda hääle jaoks ümber ja laulan. Mitte küll terve tsükli, vaid valikuliselt neid laule, mis mulle meeldivad.
Ma saan aru, et teid on kasvatatud katoliku traditsiooni kohaselt ja olete üsna kirikukeskne. Bachi, teie lemmiku, heliteosed kuuluvad aga luteri traditsiooni. Kuivõrd on sel tänapäeval üldse tähtsust?
Ma elan oma ringkonnas, mida seovad ühised harjumused ja kasvatus, kuid ma pole fanaatiliselt religioosne inimene. Mul on raske rääkida inimestest, kes tulevad laulma Bachi või Buxtehudet, tundmata ajalugu, sest ma pole taolisi veel kohanud. Selleks, et anda kuulajatele edasi helilooja, näiteks Bachi, muusikalist sõnumit, ei pea olema tingimata usklik. Oleme vaid meediumid, vahendajad. Ma pean esinema nii, et kuulaja tunneb, mõistab, mida Bach või Pärt oma muusikaga öelda tahab.
Mõttest veel. Kas teile on oluline rääkida vabalt keeles, milles laulate?
Nüüdseks valdan neid keeli, milles põhiliselt laulan, vabalt. Nooruses kasutasin sageli poeetiliste tekstide sõna-sõnalisel tõlkimisel abi, eriti mis puudutas anglosaksi või itaalia keelt. Ka see variant töötab. Oluline on teada, mida iga sõna tähendab. Olen selle poolt, et kuulaja, vaataja, kes ei ole ju kohustatud keelt tundma ja kellele me lugu esitame, suudaks mõista iga minut, millest sa laulad. Ka oma õpilastega on mul häälduse ja intonatsiooni teema põhiline. Iga liebe, hasse, lacrimae peavad olema arusaadavad ilma sõnaraamatuta.
Kui mitu kontserti te aastas annate?
Ligikaudu nelikümmend.
Miks just nelikümmend? Kas see pole vähevõitu?
Jaa, seda on oluliselt vähem kui varasemal ajal. Kuid ma soovin, et mu hääl elaks ja et mina elaksin. Neljakümne kontserdiga teenib hääl mulle palju rohkem kui elamiseks vajalik miinimum ning ta ei kulu. Samuti soovin ma rohkem salvestada. Pakkumisi on palju ja see on huvitav uurimislaadne töö.
Autor: Jekaterina Beljajeva – Muzõkalnaja zižn 12 / 2014
Tõlkis: Hele-Mai Poobus
