Intervjuu Vene dirigendi ja viiuldaja Vladimir Spivakoviga. Autor Jossi Tavor, Muzõkalnaja žizn 9/2014, intervjuu avaldatud lühendatud kujul.
Vladimir Teodorovitš, kas on jõudnud kätte aeg teha juubelikokkuvõtteid?
Ma ei tee kokkuvõtteid. Paljud kuupäevadki püsivad halvasti meeles ning tagasi ei vaata ma kunagi. Kui rääkida augustikuus ilmunud Solomon Volkovi raamatust “Dialoogid Vladimir Spivakoviga”, siis see sai teoks praktiliselt ilma minuta. Telekanal “Kultura” tellis meie vestluste seeria Solomoniga juba siis, kui Volkovil oli veel käsil vestlused Jevgeni Jevtušenkoga. Õppisime Volkoviga koos Leningradi muusikakoolis, olime kaasõpilased professor Venjamin Borissovitš Šeri viiuliklassis, tunneme üksteist hästi. Sellelt pinnalt idee alguse saigi. Kui olime juba viiendat õhtut vestelnud, luges minu abikaasa Sati meie dialoogide kokkuvõtet ja ütles: “See on ju valmis raamat!” Peale mida otsustas Jelena Šubina kirjastus materjali avaldada.
Ausalt öeldes, ma ei põe nartsissismi, ei kogu enda kohta käivaid arvustusi ega fotosid. Mind ei huvita, kuidas välja näen, mida minust räägitakse. Võtsin vastu otsuse, et võin Solomoniga avameelselt rääkida, midagi ilustamata. Solomon on lapsest saadik paistnud silma terava mõistusega, kirjutanud suurepäraseid kirjanduslikke teoseid, valdab hiilgavalt saksa, nüüd aastaid Ameerikas elanuna ka inglise keelt. Tema sulest on ilmunud võrratud raamatud Nathan Milsteinist, George Balanchine’ist, vaimustavad vestlused Jossif Brodskiga ja ülevaatlik teos “Peterburi kultuuri lugu”. Muide, oma raamatule Šostakovitšist ja Stalinist palus ta mul kirjutada eessõna. Piinlesin kaks aastat, kuna ei oska maha istuda ja lihtsalt kirjutada. Pakkusin talle välja variandi saata kedagi ajakirjanikest minu juurde, et räägiksin mikrofoni. Nõnda sündiski: tulid kaks noort neidu ja kõik, mis ma neile vestsin, kaasaarvatud mälu järgi tsiteeritud luule, läks eessõnas kasutusele. Kui Solomon seda luges, helistas ta mulle veelkord ja ütles midagi väga liigutavat- nüüd pole vaja raamatut lugeda, piisab sellest, kui lugeda minu eessõna ja kõik saab selgeks. Muidugi mõista pole see nii, raamat on suurepärane. Keegi ju ei rääkinud varem tõeliselt, täiel häälel sellest, milles peitub Šostakovitši muusika olemus. Tema sisemisest võitlusest iseendaga, kuna oma kujutluses nägi ta inimese ideaalolemust, reaalsuses asus aga täiesti teises koordinaatide süsteemis, allkirjastades vahel isegi kirju, millesse ta ei uskunud.
Kuivõrd me tänapäeval püüame uuesti interpreteerida Šostakovitši öeldut või kirjutatut selles valguses, mida teame temast ja ajastust, mil ta elas?
Salajased koodid, arvud muusikas ning tema interpreteeringus – see on üks huvitavaimaid teemasid. Kui võtta Bachi nimetähed – BACH – si bemoll, la, do, si – ja tõmmata noodisüsteemis nende vahele jooned, projitseerides seda puhtal paberilehel või seinal, saame ristikujutise. Samamoodi moodustub Šostakovitši nimest – DSCH – rist. See ebatavaline sümboolika ühendab neid. Šostakovitši 5. sümfoonias on teema, mõneti varjatuna, Bizet “Carmenist”. Armastuse teema. Kui ma sümfooniaga tegeledes selle avastasin, helistasin Volkovile ja ütlesin: mulle tundub, et Šostakovitš samastub siin Jeesus Kristusega, kelle peale sülitati, kuigi ta tõi endaga siia maailma kaasa armastuse. Volkov kinnitas minu mõtet, öeldes, et helilooja ise rääkis sellest mitmeid kordi.
Leiduvad veel nii mõnedki salajased etteütlused, mida peab nägema ja kuulma. Näiteks sümfoonia viimases osas leiame muusikalise teema, mida helilooja on kord juba kasutanud ühes varemloodud romansis Puškini luuleridadele “Suurteose värvidega katab barbaarne kunstnik, pintsel peos” (“Uuestisünd”, tlk. Betti Alver) – kohe saab selgeks, millest käib jutt. Mõnede inimeste jaoks on sümfoonia finaal otsekui mingi erakordselt elujaatava optimismi kehastus, aga mina näen seal 1. mai demonstratsiooni, mis kannab heliloojat enda tahte vastaselt kaasa nii, et tal puudub võimalus kätt või jalga liigutada. Sattusin ükskord Rio de Jaineros jalgpallimatšil sarnasesse situatsiooni. Ühel hetkel tundsin, kuidas mind maast lahti kisti ja inimlaine viis mind endaga lihtsalt ühes. Sellisena näib mulle ka see hirmus optimism muusikas.
Kas taolised assotsiatsioonid, valgustushetked tulevad ootamatult või on see siiski pika mõttetöö vili?
Romain Rolland’il on uurimustöö Beethoveni viimaste kvartettide kohta. Seal ta kirjutab, kuidas Beethoven ütles, et kõigepealt tuleb tunda, siis armastada ja lõpuks mõista. Kui ma esmakordselt, palju aastaid tagasi, hakkasin tegelema Šostakovitši Kammersümfooniaga op.110 b (tema kuulsa 8. keelpillikvarteti töötlus, tehtud Rudolf Baršai poolt), siis süvenedes muusikasse mõistsin, et lõpus, enne viimast osa, tundis Šostakovitš end juba lahkununa. Ta vaatab meie maailma, nagu vaatasid Shakespeare või Mozart, juba ülevalt. Mäletan seda hetke, kui see mõte minuni jõudis. Kell oli viis hommikul, äratasin Sati üles sõnadega: “Lõpuks ometi ma sain aru, milles asi on, vajan kiiresti sümfoonia partituuri! Dmitri Dmitrijevitš kirjutas ju iseendale reekviemi.”
“Sa oled hull,- vastas Sati, – kell on viis hommikul! Partituur on kõrvaltoas klaveri peal.” Kuid tol ajal oli partituuris kirjas ju vaid alapealkiri – pühendus Teise Maailmasõja ohvritele…
Alles kolmandas variandis nimetas ta selle reekviemiks iseendale, kirjutades 8. keelpillikvarteti peale maatasa pommitatud Dresdeni külastamist…
Jah, tervelt 15 aastat hiljem, kui anti välja raamat “Kirjad sõbrale”, mis põhines Dmitri Šostakovitši ja Isaak Glikmani kirjavahetusel, lugesin sealt helilooja ütlust, et ta kirjutas selle kvarteti kui reekviemi iseendale, kuna kellelgi teisel pole mahti talle epitaafi kirjutada. 15 aastat pidi mööduma. Aga siis sai see teose muusikalise idee olemuse lähtepunktiks.
Vaatamata oma aastatepikkusele sõprusele ja vastastikusele austusele, vaidlete te Solomoniga raamatus “Dialoogid Vladimir Spivakoviga” üsna sageli. Ütlete välja vastandlikke arvamusi. Üks neist eriarvamustest puudutab Tihhon Hrennikovi…
Charlie Chaplin märkis oma 70. sünnipäeva kõne viimases osas, et vaidlused on väga vajalikud, sest “isegi tähed põrkuvad üksteisega, moodustades uusi maailmu.” See on tõsi. Me tõepoolest vaidlesime Solomoniga sel teemal. Mul oli teine seisukoht, ma tundsin Tihhon Nikolajevitši lähedalt, olin külaline tema kodus, teadsin nii tema mõtteid ja kui väljaütlemisi Šostakovitši aadressil. Ta tundis hästi seda aega, kui Stalin võis helistada ja öelda: “Aga te mõelge veel, mõelge, Dmitri Dmitrijevitš…” Ärgem unustagem, et nendest Heliloojate Liidu heliloojatest, kes töötasid Tihhon Hrennikovi alluvuses, ei kannatanud ükski repressioonide tõttu…
Ühte nendest, Mieczyslaw Weinbergi, õnnestus Hrennikovil Šostakovitšiga isegi päästa, kui ta oli arreteeritud kui Solomon Mihhoelsi väimees. Mulle jutustas sellest Natalja Mihhoels, Weinbergi esimene naine…
Weinberg oli Šostakovitši lähedane sõber, samuti andekas pianist. Nad mängisid sageli neljal käel, esitades uusi teoseid kriitikute ja sõprade ees (kusjuures “sõprade” ka jutumärkides)…
Kas teie hämmastav eruditsioon ja kolossaalne teadmiste hulk ei sega teid teose lahtimõtestamisel? Kas arvukad assotsiatsioonid ei aja ummikusse?
Ei, pigem see aitab mind, kuna helilooja loomingut või teatud teose ajastut kirjeldava kõrvaliste seletuste asemel piisab sageli vaid ühest poeetilisest fraasist, kirjanduslikust väljendist – kõigil on kohe selge, mida ma tahan ja millist karakterit ootan. Näiteks, ma ütlen: “Vett vahupallidega koos lõi mühav Neeva üle kalda, kui tõbine, kes valuhoos maas vaikselt lamada ei malda…” (“Vaskratsanik” tlk. B. Alver)
“Vaskratsanik”…
Ja koheselt tekib teistlaadne tunnetus. Või teine näide, Šostakovitši 9. sümfoonias on üks lamentatsiooni käik, mis meenutab mulle Marina Tsvetajeva köieltantsija kuju… Mitte juhuslikult ei loonud Aleksei Ratmanski, Moskva Suure teatri möödunud aegade hiilgav peaballettmeister, Ameerikas balletti sellele muusikale. Seal on tõepoolest mingi klouni-köialkõndja tantsulisus, kes balansseerib elu ja surma piiril. Palun, siin on teile assotsiatsioonid.
Te astute endiselt üles solistina, kuigi lõviosa oma ajast pühendate dirigeerimisele. Tean, et harjutate igapäevaselt viiulit. Kui te seisate dirigendipuldis, aga solist pakub oma tõlgendust, oma temposid, milline tunne teid valdab?
Olen korduvalt tundnud end vangistatuna ja dirigentide poolt käeraudu aheldatuna, dirigent ei kuula passaaži lõpuni, pean ette ruttama, mängima “dirigendi järgi”. Seetõttu kohtun enne kontseri alati solistidega, et nad mängiksid mulle, seletaksid, kuidas nemad teost näevad, väljendaksid oma soove ja ootusi. Kui ma millegagi nõus pole, näiteks Bartóki, Rahmaninovi, Chopini, Šostakovitši või Schnittke kontserdis, siis püüan selgitada. Oli selline juhus Schnittke kontserdiga, kus inglasest solist ei teadnud, et ühes kohas kõlab õigeusu palve Господи, помилуй мя грешного… Nüüd teab.
Tahaksin teile meelde tuletada ühte mõtet. Ütlesite selle välja Solomon Volkovi raamatus ja ta sööbis oma kujundlikkusega mu mällu. Te rääkisite keskmistest häältest. Sellest, et me pöörame tähelepanu ülemisele häälele, juhtivale meloodiale ja alumisele, millele ehitub harmoonia. Kuid me ei märka keskmisi hääli. Seal te tsiteerisite näitena Tšehhovi repliike “Kolmest õest”, väites, et just need loovad meeleolu ja tunde.
Tuletan meelde, et Tšehhovi isa oli koorijuht Taganrogi kooris, aga Anton Pavlovitš ise laulis nooruses selles kooris alti. Sealt ka see keskmiste häälte, mis on tavatult tähtsad, tajumine. Kui te jääte teraselt Mozarti teoste loomingulist kangast kuulama, mõistate, mis seal sünnib! Kõige olulisem liikumine on just keskmistes häältes, mis nagu molekulid põrkuvad omavahel, asetuvad ümber, ühinevad, kujundades midagi hoopis teistlaadset. Seetõttu pole mul kunagi võimalik taolistest nähtustest lihtsalt mööda kõndida. Muidugi pole see kõige tähtsam, kuid arvesse võtta tuleb igal juhul.
Te tähistate juubelit, mis algab tähendusrikka arvuga 7. Selle aja jooksul olete loonud, rajanud, korda saatnud niivõrd palju, et sellest jaguks mitmeks eluks. Mis edasi?
Oli üks suurepärane jaapani kunstnik Hokusai. Ta elas kõrge vanuseni, surres vaid aasta enne 90-seks saamist. Kui tal täitus 70. eluaasta, ütles ta: “Alles nüüd olen õppinud joonistama puu oksa. Loodan, et 80-selt õpin joonistama lehekest. Võib-olla 100-aastaseks saades õpin joonistama tervet puud.” Tähtis on mitte seisma jääda, töötada, teenida… Ma teenin, ei midagi enamat. Meie vestlustes Solomoniga ma püüdsin mitte kedagi riivata, solvata. Selline on minu positsioon ka elus. Muidugi on olnud nii pettumusi kui ka reetmist… Pole inimest, kes ei kogeks elu jooksul midagi taolist. Ja kahjuks on seda mälust kustutada võimatu, see pole sms-sõnum telefonis, mille võib ekraanilt pühkida ja unustada, see jääb sinuga. Nii solvamistest, pealekaebustest, reetmisest oleks võinud raamatus rääkida, aga ma ei soovinud kõige sellega tegeleda. Nii palju on inimesi, eriti loomingu valdkonnas, kes on haavatavad, keda uksed võivad ootamatult enda vahele pressida. Aga meil juhtub seda sageli, et inimesi hakatakse tallama. Ka meie kaasaegseid.
Kuivõrd kahetsete, et elate 20.-21. sajandil, aga mitte näiteks 19. sajandil? Meist ei jää järele isegi e-posti, rääkimata memuaaridest, päevikutest, kirjadest sõpradele ja armsamatele.
On suur õnn, et meil on võimalus lugeda Tšaikovski, Flaubert’i, Thomas Manni või Rahmaninovi kirju… Kui tol ajal oleks olnud internet, ei teaks me neist midagi – ei nende eludest, unistustest, lootustest, arutlustest, kahtlustest, soovidest… Me ei suudaks isegi oletada, milline isiksus oli Pjotr Ilijtš Tšaikovski. 14 köidet kirju! Me ei teaks, millega see inimene tegeles, mida luges – Chateaubriand’ist Madame de Savigny’ni, prantsuse valgustusaja kirjanikest inglasteni, keda ta armastas sedavõrd, et hakkas 40-aastaselt õppima inglise keelt. Armastas Shakespeare’i, Byronit, ilma kelleta poleks sündinud “Manfred” sümfoonia… Kuid kahetseda, et elan meie ajastul, seda kindlasti mitte. See on ettemääratus.
Tulen tagasi raamatu juurde, millest alustasime. Seda läbib punase niidina Jossif Brodski luule, mida väga armastan ja kelle elu ning loomingut on Solomon Volkov põhjalikult käsitlenud. Tema “Vestlused Jossif Brodskiga” said bestselleriks, olles käsiraamatuks paljudele. Brodskil on üks väga varajane luuletus “Pilgrimid”, mida lugesin juba noorpõlves, õppides Leningradis. Seal toob Brodski sisse mõtte, et me kõik oleme siin maakeral rändajad, pilgrimid, me rändame, aga maailm ei muutu. See luuletus lõpeb nii:
И быть над землей закатам.
И быть над землей рассветам…
Удобрит ее солдатам.
Одобрит ее поетам.
Tõlkis: Hele-Mai Poobus
.
