Neljapäeval, 6. novembril kell 19 toimub Tallinnas Estonia kontserdisaalis kontsert „Heimar Ilves 100“, millega tähistame helilooja 100. sünniaastapäeva. Publiku ette astub Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia Sümfooniaorkester. Solist on Gatis Gorkuša (trompet, Läti), dirigent Toomas Vavilov.
Kontserdil kõlab:
André Jolivet (1905 – 1974) Trompetikontsert nr 2
Heimar Ilves (1914 – 2002) Sümfoonia nr 2, II Largo
Ludvig van Beethoven (1770-1827) Sümfoonia nr 5, op. 67, c-moll
Heimar Ilves sündis 15. septembril 1914 aastal Venemaal Orjoli kubermangus. 1916. a. asus ta pere Eestisse. Ta õppis 1932-1937 Tallinna Konservatooriumis klaverit Theodor Lemba klassis ning aastast 1937 kompositsiooni Artur Kapi juures, lõpetas kooli aga Heino Elleri juhendusel 1949. aastal. Heimar Ilves järgnes 1945. aastal oma saksa rahvuse tõttu represseeritud emale Uuralitesse, töötades 1948. aastani Permi oblastis metsatöölisena. Konservatooriumi lõputööna esitatud Esimese keelpillikvarteti kohta kirjutas ajaleht „Noorte hääl” 25. septembril 1949 järgmised read: „Vaatamata reale puuduseile teose vormis ja sisulises arenduses, on esitatav teos noore autori hinnatavaks saavutuseks, mille värske helikeel ja isikupärane käsituslaad eeldavad edasist loomingulist kasvu.” 1948 alanud „formalismivastane kampaania” Nõukogude kultuuris polnud veel täit hoogu sisse saanud, kuid peagi jõudis see ka Ilveseni, ning tema looming vaikiti maha. Teise sümfoonia (1964) valmimise järel kirjutas muusikateadlane Avo Hirvesoo sellest ajalehes positiivse artikli pealkirja all „Igaveste mõte sümfoonia”. Roman Matsov juhatas seda teost edukalt ka mitmel pool Nõukogude Liidus ja Saksa Demokraatlikus Vabariigis, ning pidas Ilvest üheks eesti suurimaks sümfonistiks. Teise sümfoonia teine osa Largo on Ilvese seni enim kõlanud teos. Ilves luges Tallinna Konservatooriumis muusikaajaloo loenguid ning oli tudengite seas väga populaarne. Kui Ilves 1965. aastal, vaatamata üliõpilaste protestidele, Konservatooriumist vallandati, hakkasid paljud ärksamad tudengid käima Ilvese juures kodus Niguliste tänaval ja neist tihti öötundideni kestvatest koosviibimistest sai paljudeks aastateks traditsioon. Ilvese juures ei käinud ainult tudengid, vaid ka paljud professionaalsed muusikud ja erinevate eluvaldkondadega seotud inimesed, nagu näiteks orientalist ja tõlkija Haljand Udam, astroloog Igor Mang, geoloog Rein Einasto. Koosviibimistel osalesid tihti ka Jaan Rääts, Arvo Pärt ja Andres Mustonen ning ka kunstnike ja kirjanike ringkondadega oli Ilvesel tihe kontakt. Pikemaajaliseim sõprus oli tal dirigent Roman Matsoviga (1917-2001), kes oli ka peamine Ilvese sümfoonilise muusika propageerija. Matsovi juures tutvus Ilvese sümfooniatega ka Dmitri Šostakovitš, kes olevat tunnistanud, et nende näol on tegemist väljapaistva nähtusega 20. sajandi sümfonismis. Muusikas hindas Ilves üle kõige toona põlu all olnud vanamuusikat ning gregooriuse koraali ning tema kodus toimunud „ööülikoolides” oli neist asjust palju juttu. Heimar Ilves suri 2. veebruaril 2002 Tallinnas.
Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia sümfooniaorkester on Eesti professionaalsete orkestrantide kasvulava, mida on läbi aegade juhatanud peaaegu kõik tuntud Eesti dirigendid: Roman Matsov, Peeter Lilje, Eri Klas, Vello Pähn, Paul Mägi, Jüri Alperten, Arvo Volmer, Andres Mustonen, Toomas Kapten, Toomas Vavilov, Risto Joost ja Erki Pehk. Musitseeritud on ka mitmete välisdirigentide käe all, sh Michel Tabachnik (Šveits), Jin Wang (Austria), Colin Metters (Inglismaa), Cecilia Rydinger Alin (Rootsi) ja Lutz Köhler (Saksamaa). Igal aastal toimub orkestril üks kontsert koostöös ERSOga, iga kahe aasta tagant tehakse ühisprojekt EMTA ooperistuudioga, mille käigus tuuakse lavale kas vokaalsümfooniline suurvorm või ooper. Keskmiselt viis kava aastas publiku ette toov kollektiiv on saavutanud tunnustust ka välismaal. Mitmel korral on esinetud Berliinis toimuval festivalil young.euro.classic, kus näiteks 2005. aastal esitati Ülo Krigulile alla 30-aastaste heliloojate kategoorias peapreemia toonud teost “JenZeits”, dirigeeris Paul Mägi. Kontserdireisid on viinud orkestri ka Rootsi ja Soome. Septembris 2009 oli EMTA SO baasorkestriks ABAMi (Association of Baltic Academies of Music) rahvusvahelisel orkestriakadeemial. 2010 aasta märtsis toodi Eestis esmakordselt ettekandele Krzysztof Penderecki teosed “Concerto grosso” ja “Ciaccona”, neist viimane helilooja enda dirigeerimisel. Toomas Vavilov on EMTA puhkpilliosakonna juhataja, sümfooniaorkestri dirigent ja klarnetiõppejõud. Vavilov oli Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri liige ning aastatel 2004-2006 teine dirigent. Aastatel 2006 kuni 2008 oli Vavilov Vanemuise muusikajuht ja peadirigent. Klarnetistina debüteeris Vavilov 1988. aastal Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri ees Peeter Lilje juhatamisel. Lisaks on ta soleerinud Tallinna Kammerorkestri, Pärnu Linnaorkestri, Vanemuise Sümfoonikute, Eesti Kaitseväeorkestri, Tartu Keelpilliorkestri, Hortus Musicuse, Läti Riikliku Kammerorkestri ja Läti Rahvusliku Sümfooniaorkestri ees, eriliseks sündmuseks oli 1999. aastal Eino Tambergi Klarnetikontserdi esitus Saksamaal orkestriga Norddeutsche Rundfunkorchester. Toomas Vavilov on saanud 2001. aastal Eesti Kultuurkapitali sihtkapitali aastapreemia ja 2005 aastal interpreedi aastastipendiumi.
