Kümnendi muusikasündmusena väljareklaamitud Eesti Kontserti avakontsert tõi 20. septembri õhtul saali publikut pilgeni täis. Ja õigustatult, sest kultuurimekadest kaugel asuvat pisikest Eestit külastavad sellise suurusjärgu tähed, nagu seda on legendaarne Zubin Mehta, ikka erakordselt harva.
Iisraeli Filharmoonikute kunstiliseks juhiks valiti ta juba 1977. aastal. Erinevaid kuulsusi, kellega parsi päritolu dirigent koostööd teinud, võiks siia üles lugema jäädagi. Sarmikas ja emotsionaalne Mehta, kes vaid parimaist parimate orkestrite dirigendipuldis seisnud, jõudis suurte massideni tänu esimesele Kolme tenori – Luciano Pavarotti, Plácido Domingo ja José Carreras kontserdile, mis toimus Roomas Caracalla termides 1990. aastal. Sündinud Indias, asus ta 18-aastaselt õppima Viini, jättes pooleli eelnevad meditsiiniõpingud. Muuseas, samaaegselt Mehtaga tudeerisid Viini Muusikaakadeemias ka Daniel Barenboim ning Claudio Abbado. Viimasega sidus Mehtat aastatepikkune lähedane sõprus, kooliajal käidi tihti koos kontsertidel, et õppida oma aja suurtelt meistritelt, Herbert von Karajanilt ja Bruno Walterilt. Nüüdseks paljude orkestrite audirigent Mehta on ka ooperimaailmas hinnatud tegija ning uusaastakontsertidel Viini Musikvereini kuldses saalis hoidnud taktikeppi käes suisa neljal korral.
Kuid tuleme tagasi Eestisse, kus õhk on ärevusest ja publiku rohkusest raske, päris neutraalsena ei ole kontserdimaja uksest sisse astunud vist ükski külastaja. Kõik teavad, miks ja keda nad kuulama on tulnud. Iga hetkega kerib ootus tuure üles. Vähemaga kui ime ei tahaks täna leppida, ometi pole õnneks vaja ju muud, kui lasta muusikal endast lihtsalt läbi voolata, tajuda seda üürikest erilist hetke ajas. Ehk just seetõttu tundub algus olevat…liiga tavaline? Suurepärase kõlaga orkester mängib ühtlaselt, kõik töötab nagu õlitatud masinal. Treenitud ja distsiplineeritud. Peast juhatava maestro puhul jääb silma ökonoomne, napp dirigeerimisstiil. See on mõneti üllatav, olles harjunud teda videosalvestustel nägema energeetiliselt jõulisena. Ootamatult tekib tunne, nagu viibiksin muuseumis. Säravalt uhke väljanäitus, aga hingus puudub. Tagantjärele mõeldes võib minu pretensioonikuse panna ka selle arvele, et oman esimeses pooles esitatava Tšaikovski 6. sümfooniaga ehk liig isiklikku suhet, konkreetset nägemust.
Tšaikovski muusika ei tööta iseenesest, neid pisikesi tihedaid niidivõrgustikke kokku saada pole nii lihtne, kui esmapilgul tundub. Paar nädalat tagasi toimus ERSO hooaja avakontsert, kus Mikko Francki dirigeerimisel esitati samuti helilooja 6. sümfooniat. Julgen öelda, et ERSO esitus ei jäänud maailmaorkestrist kaugele maha, kuigi nende interpretatsioon oli hoopis teine, värske ja omamoodi karge. Iisraeli Filharmoonikute mängust kumas läbi teatud rangust, traditsiooni. Kuid siis juhtus midagi kummalist kolmanda osa lõpus, järsku hakkas jää raginal liikuma, nagu kork oleks šampusepudelilt lennanud. Ning kätte jõudis viimane, neljas osa. Sümfoonia raskeim osa. Võibolla raskeim peatükk kogu Tšaikovski loomingus. Nii ehe, nii aus, habras ja tundlik. Selle teema meenutab 1. osa teemat, kuid hoopis teises tonaalsuses. Laul jääb lõpuni laulmata, sest jõudu enam ei jätku. Ta nõuab süvenemist, iseendaga üksijäämist ja minekut nii sügavale, et paljud ei julge seda retke isegi ette võtta. See viimane meeleheitlik soov elada, tunda ja olla… Lõpuks jäi järele vaid vaikus, suubudes olematusse. Viis, kuidas Mehta ja Iisraeli Filharmoonikud viimast osa mõtestasid ja esitasid, on kirjeldatav vaid ühe sõnaga – geniaalne.
Kontserdi teises pooles esitamisele tulnud Richard Straussi sümfooniline poeem “Kangelase elu” on helilooja viimane teos selles žanris. Pea tunniajane programmiline teos koosneb 6 episoodist ja kangelaseks on Strauss ise, öeldes, et ei pea end igavamaks kui Napoleon või Makedoonia Aleksander. Programmi kohta vastas helilooja aga järgmist: “Pole vajadust seda lugeda. Piisab teadmisest, et siin on kujutatud kangelast võitluses oma vaenlastega. Läbi võitluse jõuab ta sisemise täiuslikkuseni, saavutuse hinnaks kibe loobumine.” See on erakordne teos, hämmastav lahing muusikas, kus läbisegi ülev ja alatu. Poeem algas säravalt kangelase energilise portreteeringuga, millele vastandus järsk kontrast – lamedad ja itsitavad puupuhkpillid. Suur osa on teoses kanda sooloviiulil, Ilja Konovalovi pehmelt laulev ja koketeeriv toon maalis kapriisse naiskuju värvikalt esile. Teose lõpus adub kangelane, et tema võitlus oli asjatu, inimesed jäävad inimesteks kõigi oma rumaluste ja vigadega. Põlglikult leppides, pöördub ta ära, jäädes endale truuks. Mehta pälvis oma karjääri algusaastatel kiidusõnu just hilisromantikute loomingu, nagu seda on Mahler, Strauss, Bruckner, dünaamilise esituse eest. Energeetiline nihe, mis tekkis esimese poole lõpus, kandis kontserdi tervet teist osa. Straussi “Kangelase elu” polnud lihtsalt õnnestumine, vaid midagi hoopis enamat. Sõnulseletamatu ja kaunis. Keelpillide täidlaselt soe toon ning toretsevad vased sööbisid mällu, jälitades helipiltidena veel päevi hiljem. Siin oli see võimas elamus, mille järele olid inimesed tulnud. Siin oli suur dirigent. Nüüd võivad kõik kontserdikülastajad rahulolevalt öelda, et on 78-aastast maestro Zubin Mehtat, kes 1. jaanuaril 2015 juhatab viiendat korda uusaastakontserdil Viini Filharmoonikuid, lõpuks oma ihusilmaga näinud.
Autor: Hele-Mai Poobus
Foto: Kristel Üksvärav
