18.-20. augustil toimuva ViruLaul24 kontsertidel kõlavad esiettekandena ühtlasi kolm uut lugu maestro Olav Ehala sulest. Suursündmuse eel ajasime heliloojaga juttu ja rääkisime loomulikult peamiselt tema muusikast.
Kas muusika keel on tingimusteta universaalne ja rahvusvaheline või peab mõningaid asju siiski tõlkima?
Muusika keel on loomulikult universaalne, eriti mis puudutab instrumentaalmuusikat. Kuid tekstiga muusika puhul on hea, kui on olemas tõlge, isegi kui lauldakse originaalkeeles, nagu ooperis sageli tehakse. Tõlgitud teksti ei pea tingimata laulma, aga kui on võimalik see muusikale lisaks esitada kas nagu ooperis – subtiitritena – või siis on tõlge kavalehel, see lihtsustab muusikast aru saamist.
Kas muusika rakendamine lõimumise edendamise tööriistaks on unikaalne lähenemine või oskad tuua näiteid, kus sellist lähenemist on ka varem rakendatud?
Ma ei tea, kas sarnast lõimumismuusikat ametlikult on kuskil veel rakendatud. Aga ma usun, et see toimib. Mul on üks isiklik kogemus. Ühe tuttava muusiku hispaanlannast abikaasa tuli kord minu juurde ja ütles, et ta õpib eesti keelt ühe minu CD plaadi laulude põhjal. See oli Kiigelaulukuuiku „KinoTeaterMuusika“. Selline lähenemine keele õppimisele aitab kindlasti. Eriti kui on tegemist sellise eesti keelega, nagu on Leelo Tungla tekstid.
Millal said kirjutatud need 3 lugu, mida keegi veel kuulnud ei ole? Mis emotsiooni need kannavad ja kellele ning mida need võiksid öelda?
Need on selle projekti jaoks tehtud lood, kirjutasin need siis, kui Leelolt tekstid tulid. Kooriversioonid said valmis eelmise aasta lõpul, et lauljad saaksid neid õppima hakata, orkestriosad tegime sel aastal. Neis lauludes kõlab mõte, et kõige olulisemad on isamaa ja emakeel ja see kajastub mingil määral ka neis tekstides. Näiteks loos „Laul leiab sõpru“ on sees mitmed Virumaa kohanimed, mis seostab loo otseselt selle kandiga. Teised kaks on „Tere kõik see koolipere“ ja „Emakeelepäevaks“.
Kas Sinu muusikal on olemas mingi läbiv sõnum või teade kuulajatele, mingi emotsioon või arusaam, mida tahad tekitada? Missugune?
Olen teinud igasugust muusikat, varem kirjutasin palju ka sõnateatri muusikat ja filmimuusikat, suur osa mu loomingust on olnud ka instrumentaalmuusika. Mis puudutab vokaalmuusikat, siis on mu põhimõte olnud, et muusika lähtub tekstist. Kõigepealt peab olema tekst. Kas olemasolev luuletus või keegi kirjutab spetsiaalselt laulu jaoks teksti. Siis ma leian selle teksti põhjal rütmika ja loon muusika. Leelo tekstid võtan tihti ette ja loen kõva häälega, et seda rütmi tajuda. Üritan teha laulu nii eestikeele päraseks kui see võimalik on. Lähtun eesti keelest, tahan, et mu muusika oleks kooskõlas Eesti keele loogikaga. Püüan vältida teksti moonutamist, näiteks vokaalide venitamist. Kusjuures huvitaval kombel võib ka Eesti keeles leida huvitavaid rütme, see ei ole ainult ühetaoline umpa-umpa. Inglise keelseid laule ma pole loonud.
Sinu muusika kõlab lihtsalt, aga õppimisel/esitamisel selgub, et on täis keerukusi. Kas Sul on heliloojana mingi oma süsteem või kood vms mida järgid?
Vastus sellele on teataval määral seotud eelmise teemaga. Kuna lähtun Eesti keelest ja otsin eesti keele huvitavamaid rütmikaid, siis sealt tulevad teksti ja rütmi kombinatsioonid.
Kui rääkida harmooniast ja meloodiakäikudest, siis jah, tihtipeale ma rändan helistike vahel. Mul on vähe asju, mis püsivad terve laulu vältel ühes kindlas helistikus, on modulatsioone. Ma ei ole neid välja mõelnud kellegi kiusamiseks, vaid olen ise niimoodi tunnetanud, et oleks hea kuskile areneda ja muuta põhihelistikku. Ja hiljem ehk sinna tagasi tulla. See tuleb kuidagi iseenesest, spontaanselt.
Milline lugu Sulle oma lauludest kõige enam meeldib või kuidagi eriline on? Miks?
Seda küsitakse palju. Siin on mu vastus selline, et kui küsida paljulapselise pere ema käest, et kes on kõige armsam laps, siis vaevalt sealt ühest vastust tuleb. Mina ei saa ka öelda, et just see konkreetne laul oleks kõige-kõige olulisem. Selge, et mind teatakse kõige rohkem Nukitsamehe filmi kaudu, kuid ei saa öelda, et see on mu enda teostest lemmik, on teisi ka. Olen teinud filmi- ja teatrimuusikat, mis on olnud hoopis teistsugune, instrumentaalne ja täiesti teises stiilis, näiteks mitmed täiskasvanutele mõeldud animafilmid. Olen öelnud, et kes teab mind Nukitsamehe laulude põhjal, ei oska eales arvata, et mõne animafilmi muusika on sama inimese tehtud. Mulle väga meeldis neile filmidele muusikat teha.
Koos Leeloga oleme 4 muusikali teinud ja kõik nad on mu lemmikud, kõigist on mingid laulud jäänud eraldi oma elu elama.
Kas Leelo tekstidele on lihtne muusikat kirjutada? Miks?
Leelo eesti keel on lihtsalt vaimustav, tema tekstid on inspireerivad. Võin tuua näiteks filmi Karoliine Hõbelõng laulud, kus oli erinevate poeetide tekste. Näki laulu algne versioon oli ühe teise luuletaja tehtud. See tekst oli mul pikka aega klaveri peal küll ma vaatasin ja kuidas ka ei ponnistanud, aga no ei inspireerinud. Helistasin Leelole ja palusin tal teha uue lauluteksti. Ja kui ma tema teksti kätte sain, siis oli laul vähem kui tunni ajaga valmis.
Meil on olnud temaga palju koostööd ja see on sujunud väga eriilmeliste tellimuste täitmisel. Näiteks, kui Keila linn tellis minult Keila linna laulu, siis ma ütlesin, et Keila linnale kõige lähemal elav poeet on Leelo Tungal ja tema peab tegema selle laulu teksti. Ja sellest sai ei saanudki tavapärast ametlikku linnahümni, vaid laul „Kaunim kui kunagi“.
