Eesti Muusikanõukogu algatus ViruLaul24 toob 18.-20. augustil kolmel kontserdil Ida-Virumaa lavadele üle 200 muusiku. Sündmuse kunstilise juht Hirvo Surva rääkis Muusikaelule lähemalt kogu ettevalmistusprotsessist, samuti Olav Ehala muusikast.
Kui palju Kohtla-Järve päritolu on muusikalisel karjääriteel kaasa aidanud?
See piirkond on mulle südamelähedane. Kui tulevad ettepanekud Ida-Virumaal midagi teha, siis võtan väljakutsed hea meelega vastu. Olen püüdnud Ida-Virumaal nii palju kui võimalik esineda. Näiteks Iisaku on mu oma kodukirik, olen seal käinud kõikide oma kooridega. Viimati osalesin Iisaku Ida-Viru noorte laulupäeval nii kohalike kui oma kooridega. Kokku kõlas see eesti keeles ja päris hästi. Aga õpinguid jätkasin pärast Kohtla-Järve muusikakooli isa soovitusel siiski Tallinnas Otsa koolis, kust sai alguse ka kõik edasine. Oma kaheksanda klassi poisi tarkusega oleksin ehk tahtnud minna hoopis merekooli, aga siin ma täna olen.
Mis seekordse muusikalise lõimumisprojekti puhul on tavapäraste koorikontsertide ja laulupidudega võrreldes teisiti või eriline – just selles mõttes, et suur osa lauljaid esitavad mitte-emakeelset teksti?
Alustasime ettevalmistustega tegelikult juba sügisel ja esimesed proovid olid keerulised. Rääkisime eesti keeles. Lauljad küll noogutasid, et saavad kõigest aru, aga tegelikult vist ikka ei saanud. Mu Kohtla-Järve lapsepõlve tõttu räägin vene keelt ning saan aru, kui vestluspartner ei saa aru. Seletasime siis lihtsas ja rahulikus eesti keeles, kohati aitasin neid vene keelega.
Aga osalejad olid õpihimulised, kui sai neile laulude sisud lahti räägitud, hakkasid nad laule hoopis teistmoodi võtma. Ja siis hakkas see ka teistmoodi kõlama. Nende jaoks oli laulu sisse pandud kohanimedes palju äratundmisrõõmu, oli tore äratundmine, et me oleme ka Eestimaa osa. Algus väga kerge ei olnud, aga proov-proovilt hakkas asi sujuma.
Kui Tallinnas EMTA-s kõik koorid üheks suureks prooviks kokku saime, siis oli meeleolu juba päris ülev. Paljudele oli see suur võimalus EMTA saalis laulda ja akadeemia majas ekskursioonil käia. Siis nägin, et osalejad on selles projektis olemise üle tõeliselt rõõmsad.
Kui keeruline oli need igas mõttes väga erinevad muusikud kokku kõlama panna?
Eks see oligi ju kogu selle asja mõte. Selle projekti käigus tekkis omavaheline suhtlus. Narvast oli mõnest koolist ainult 3-4 õpilast, aga positiivne on, et tekkisid mingidki rakukesed, kus võibolla koorilauluga jätkatakse. Noorte generatsioonil ei ole omavaheline suhtlus keelebarjääri tõttu enam kuigi suur probleem. Varem võis olla, aga nüüd on soov suhelda olemas ja kui jutt eesti ja vene keeles ei suju, kasutatakse hoopis inglise keelt.
Meie koormeister Kirill Gorjušin on hea näide. Kui ta esimesi kordi meiega töötas, oli ta eesti keel napp. Kuid töö käigus õppis ta eesti keele kiiresti ära ja suudab nüüd Eesti kooridega töötada. Ta ise on öelnud, et tänu sellele, et ta seal kooris hakkas laulma, saigi ta oma keeleoskuse kätte, keelebarjäär kadus. Ja kadus loomulikult. Mitte et teda oleks sunnitud, vaid see läks nii, et et lihtsalt hakkaski rääkima. Ja eestlased sõbralikult toetasid, parandasid, kui mõni väike asi valesti läks. Nüüd unistab Kirill saada laulupeo dirigendiks ja minna Narva tööle, et teha seal Eesti koorimuusikat.
Selleks on niisugused projektid väga head, ei sa pea tegema erilist programmi lõimumiseks, vaid me teeme arusaadavat ja konkreetset asja, mis iseenesest viibki koostöö ja lõimumiseni.
Olav Ehala laulud kõlavad justkui lihtsalt, aga õppimisel selgub, et nii lihtne see kõik ei olegi. Kui suurt väljakutset on lisaks eestikeelsete laulutekstide omandamisele Ehala helikeel pakkunud?
Ega Ehala ei ole kergete killast jah. Aga Leelo tekstid on väärtus omaette. Ja Ehala oskus on panna tema tekstid õigesse rütmikasse, tekst aitab nii õppimisele rohkem kaasa.
Muidugi on esmalt keeruline, kui inimene eesti keelt üldse ei valda. Aga kui sisu selgeks teha, siis ühel hetkel õnnestub küll. Tore on tõdeda, et meil ei olnud selliseid käega lööjaid, kes oleksid raskuste tõttu loobunud. Esialgu suutsid nad oma muusikaliste oskuste baasilt hakkama saada, hiljem koos eesti kooridega, kes neid toetasid, said nad julgust ja tuge juurde ning lõpptulemus kõlab väga hästi.
Mis on sellel kontserdil Sinu lemmiklugu? Miks?
See on keeruline küsimus. Minu lemmikute hulgas on palju Olav Ehala ja Leelo Tungla laule. Aga kui juba nii küsiti, siis ütlen, et selle kontserdikavast meeldib mulle väga hoopis solistilaul „Põlev puu“, mida esitab Alika koos orkestriga. Seal on lihtsalt nii ilus tekst, mis on nii ilusti muusikasse pandud, et see puudutab väga sügavalt.
