Sel nädalal kohtuvad ERSO ees kaks noort muusikut – Venezuela dirigent Christian Vásquez ja Londonis tegutsev Eesti pianist Kristiina Rokashevich, kes pälvis “Klassikatähtede” konkursil ERSO eripreemia. 12. mail esitavad nad koos ERSOga Tšaikovski, Bartóki ja Šostakovitši loomingut.
Bartóki kolmandas klaverikontserdis soleerib värskeima “Klassikatähtede” konkursi finalist ning ERSO eripreemia laureaat pianist Kristiina Rokashevich. Ta on võitnud esikohti mitmetel rahvusvahelistel pianistide konkurssidel, sh peapreemia ja publikupreemia 2015. aastal Birminghamis toimunud Branti pianistide konkursil. 2014. aastal jõudis ta finaali Eesti pianistide konkursil. Rokashevichi soleerimisel kõlab Ungari helilooja Béla Bartóki viimane lõpetatud teos, 1945. aastal New Yorgis valminud III klaverikontsert, mis oma helge meeleoluga erineb oluliselt helilooja varasematest samas žanris loodud teostest. “Oma viimastel elukuudel vaatab Bartók oma elule tagasi läbi 3. klaverikontserdi, mis on täis nostalgilist armastust kodumaa Ungari vastu,” jagab oma muljeid Bartóki teose kohta Rokashevich.
Noore Venezuela viiuldaja ja dirigendi Christian Vásquezi tähelend sai hoo sisse tänu tema kodumaa unikaalsele muusikaharidussüsteemile “El Sistema”, mis on maast madalast ühiselt sümfooniaorkestris musitseerides üles kasvatanud juba mitu põlvkonda suurepäraseid muusikuid, sh Los Angelese filharmoonikute peadirigent Gustavo Dudameli. Viiuldajana muusikuteed alustanud Christian Vásquez jõudis dirigeerimise juurde kümme aastat tagasi. Praeguseks on ta juhatanud paljusid Euroopa, Aasia ja Ameerika nimekaid orkestreid, nende hulgas Londoni orkester Philharmonia, Haagi Residentie-orkester, Viini Raadio SO, Camerata Salzburg, Tokyo ja Los Angelese filharmoonikud. 2016. aasta sügisel alustas ta neljandat hooaega Stavangeri sümfooniaorkestri peadirigendina, Venezuelas juhatab ta Teresa Carreño noorteorkestrit, millega on käinud edukatel turneedel nii Euroopas kui Aasias.
Kontserdi peateoseks on Dmitri Šostakovitši viies sümfoonia – 1937. aastal loodud teos, mis valmis helilooja jaoks väga keerulisel ajal, ent mis vaatamata välisele poliitkorrektsusele (pühendus oktoobrirevolutsiooni 20. aastapäevale) sisaldab tubli annuse ühiskonnakriitikat. Puškini sõnade vahendusel sümfooniasse peidetud read “barbaarsest kunstnikust” Jossif Stalinist jäid omal ajal võimul olijatel märkamata ning pärast Šostakovitši mitme teose keelustamist ja vaimset terrorit oli just viies sümfoonia see, mida saatis esiettekandest alates suur edu.
