Veljo Tormis 90. Teised tulid pärast teda..

“Tunnen kohustust vahendada rahvamuusikat ennast, selle olemust, vaimu, mõtet, vormi. Minu arusaamise järgi on runolaul (regilaul) kõigi aegade kõige silmapaistvam ja omapärasem nähtus eesti kultuuris. Pean regivärsilist laulu meie kultuurile nii tähtsaks, et tahaksin teha kõik selle laialdase kättesaadavuse ja tundmise heaks.”

Täna, 7. augustil möödub 90. aastat Veljo Tormise sünnist ning sel puhul meenutasid heliloojat mõned tema kaasteelised.

Tormise loomingut maailmas ilmselt enim esitanud Tõnu Kaljustele oli helilooja kõigepealt sõber Tõnu isa. Noormehed kuulasid Tormiste kodus kõvasti rockmuusikat ja tegid bändi nimega Underground Fire. 

“Me mõjutasime Tormist noorena ikka kõvasti “Raua needmise” suunas,” muigab dirigent. “Tõsisemalt rääkides oli Veljo aga ideaalses vanuselises distantsis olemaks õpetaja. Minu jaoks algas eesti rahvalaulu ja partituuri õppimine just nii, nagu tema seda nägi. Hiljem lisandus koostöö ideede tasandil, uute kontserdiprogrammide loomisel. Mulle tundub, et esimese üllatuse pakkusime Veljole, kui esitasime “Ingerimaa õhtud” esiettekandes lavastusena.”

Viimase tellimuse tegi Kaljuste aga siis, kui Tormis oli avalikult deklareerinud, et ei kirjuta enam midagi. “Nimelt pöörasin tähelepanu F. Tuglase teosele “Ütles Lembitu” ja sellele, et üks salm on jäänud tal viisistamata, meie aga sooviks seda kindlasti “Sünnisõnade” lavastuses kasutada. See ei andnud talle rahu ning ta tegi erandi, murdis seda mittekirjutamise “lubadust” ja teos sai ühe osa juurde.”

Aarne Saluveer meenutab 1980ndate algust, mil kammerkoor Ellerhein pääses mainekale Debreceni konkursile. “Kui Kaljuste uudisega proovi tuli, oli meil tunne, et ees ootab reis Marsile. Kavas oli loomulikult Tormis ja meelde sööbis grand prix, kus laulsime “Raua needmist” pisarad silmist purskumas. Minu jaoks oli Tormis pooleldi inimene ja pooleldi jumal, sest ta leidis näiliselt lootusetul ajal konksu rahvamuusika käsitlemiseks ning tegi selle originaalsete ja kavalate nippidega kättesaadavaks ja lauldavaks. Rahvamuusika oli piltlikult öeldes nagu ronimissein, mida mööda inimesed mustast august välja ronisid.”

Tormise looming oli kooride repertuaarides väga tähtsal kohal. RAM’i poistekoori lauljana puutus sellega esimest korda kokku ka Viljandi pärimusmuusika festivali pealik Ando Kiviberg. “Tormis oli tähtis eelkõige seetõttu, et ta jõudis üdini Eesti sügavamate juurteni. Meil pole kedagi teist, kes nii põhjalikult regilaulu kui nähtust oleks käsitlenud. Ta oskas valida koorimuusika vormi, et regilaulu propageerida ja levitada. Tormis kasutas palju kujundit, et rahvalaul on rahvuse muusikaline emakeel ning see kirjeldabki, miks regilaul on Eesti kultuuris nii tähtsal kohal.”

Helilooja Pärt Uusberg on koorilauljana Tormise lugusid palju esitanud. Kui ta verinoorena hakkas juhatama Raplas Riinimanda lastekoori, oli loomulik, et Tormise repertuaari võttis. “Tahtsin ühe noodi kohta küsida ja kirjutasin talle kirja. Üllatusena tegi ta ettepaneku kohtuda. Minu jaoks oli see ootamatu, et selline suur helilooja üht väikest lastekoori nooti isiklikult üle andma tuleb. Tagantjärele mõeldes iseloomustab see aga Tormist üldisemalt – ta oli inimlik ja loomulik.”

Aastaid hiljem elas Uusberg Tormisega samas majas ning tõi kodulinnast erinevate inimeste palvel aegajalt heliloojale mõne raamatu või meene. Viiendal korral saadetist üle andes ütles Tormis pärast hetkelist vaikust: “No mis sa seisad seal, tule astu edasi!” Järgnenud paari tunni jooksul avanes Uusbergil võimalus küsida ära kõik küsimused, mis teda algaja heliloojana huvitasid. 

“Ka tema vastused ja kogu olek kinnistasid mu taju temast kui ehedast, kuigi sissepoole elavast ja tõsisest inimesest. Heliloojaks kasvamise teel on Tormis olnud justkui kaitseingliks, sest sattus olema olulistel hetkedel mu lähedal – kas siis mõnes žüriis või autoriõhtul publiku seast toetavat tagasisidet andmas. Kui inimest enam ei ole, saad paremini aru, mis on tegelikult kadunud. Täna arutaksin temaga paljudel teemadel, aga kahjuks ei ole see enam võimalik.”

Aus, otsekohene, äkiline

Kaljuste iseloomustab Tormist ausa ja küllaltki äkilisena, kes prahvatas kõik kohe välja ja ütles väga karmilt, aga tegi seejärel ka kiiresti lepitava telefonikõne. 

“Kui dirigent võtab partituuri, siis tekib tal oma informatsioon. Kui aga helilooja tuleb ise partituuriga dirigendi juurde, siis tutvustab ta juba oma maailma ja annab teada, mismoodi see partituur tema meelest peaks kõlama. Seejärel toimub sisemine loominguline võitlus. Küsimus, kuidas autor soovib, on Eestis püha. Juhul, kui sa autorit väga hästi tunned, võib ta elu jooksul väga erinevat ja mõnikord ka endale vasturääkivat tahta. Siis tekivad suured küsimärgid ja neis disskussioonides läksid me vaidlused tuliseks. ” 

Näiteks soovis Tormis ühel hetkel, et ka välismaised koorid tema loomingu sisulisest poolest täpsemalt aru saaksid ning tegi Kaljustele ettepaneku, et maailma noortekoor võiks Barcelonas “Ingerimaa õhtuid” ja “Raua needmist” esitada inglise keeles. 

“Mina ei hakanud talle loomulikult vastu vaidlema, aga 40 riigi esindajast koosnev koor palus juba pärast esimest lugu, et laulaksime ikka originaalkeeles. See näitab kui väga vajab maailm puhast originaali ja kellelgi ei ole enam probleem laulda võõras keeles. Keel on muusika ning keel ja meloodia on üks. Ometi tehti väga korralike tõlgetega tänuväärne töö.” 

Reet Remmel, kes töötas aastatel 2005-2012 Eesti kultuuridiplomaadina Londonis, oli Tormisele korralduspoolel abiks, kui helilooja käis Ühendkuningriigis festivalidel ning  autorikontsertidel. Proovides sai helilooja oma loomingut lihvida, lisaks viibis ta albumite salvestamisel, sest nii oli võimalik kontrollida kvaliteeti.

“Sellest kõigest üle olid aga Tormise töötoad heliloojatele Londoni Kuninglikus Muusikaakadeemias ning Yorki ülikoolis. Ta ei rääkinud neil lihtsalt muusikast või sellest, mis sel hetkel huvitav tundus, vaid oli oma ettekanded ülima põhjalikkusega ette valmistanud – võttis kokku ida-euroopa rahvaste kujunemise aastatuhanded. Ta tõesti hoomas rahvaste liikumisi. Näitas, kust regilaul pärit on ja milleni tema rahvalaulus jõudnud on. Sellest tulenebki Tormise lause, et rahvalaul kasutab mind, mitte mina ei kasuta rahvalaulu. Ta väärtustas rahvalaulu ja pidas seda ürgliikumiseks, mille laines tema käib.”

Remmel mäletab, et heliloojad kribasid kirjutada ja kuulasid suu ammuli. “Ei ole lihtne hinnata kui paljusid välisheliloojaid ta mõjutanud on. Aga neid kindlasti on. Koorimuusikas on ta kindlasti omaette suurus üle maailma.”

Põhjalikkus meenub Remmelile ka seigaga rongis, mil Orthodox Singersi dirigendi Valeri Petroviga arutati noot noodi haaval läbi kogu partituur. “Tavaliselt annavad heliloojad dirigentidele märksõnu või juhivad tähelepanu üksikutele detailidele. Selline põhjalikkuse aste oli fenomenaalne.” 

Kaljuste on teinud kõik endast oleneva, et Tormise muusika maailmas leviks ning ECMi juhi Manfred Eicheri õnnistusel ning Paul Hillieri produtseerimisel salvestati Soomes ammustel aegadel algatuseks väikerahvaste tsüklid. 

“Need lõpevad ju hääbumisega ehk väikerahvaste kadumisega maa pealt. Meil oli vaja albumile kokkuvõtvat pealkirja ja nii sündis “Unustatud rahvad”. Eicherile tundus see kohmakas, tema soovis olla poeetilisem, aga sai siis aru, et Tormisel on nende unustatud rahvastega tõsi taga. Kui inimesel on sügavam sisu, tuleb nõusse jääda. Ta jäi selle plaadiga väga rahule.”

See on ju minu lugu

Heliloojate Liidus produtsendina töötanud ja praegu Arvo Pärdi Keskuse programmijuhi ametit pidava Riin Eensalu hinnangul oli Tormis väga eriline inimene, kuid ei teinud end iial suuremaks ja tähtsamaks, oli ergas, jutukas ja vahel resoluutne. Tema rutakas kõne ja väga iseteadlik hääl eriti vastuvaidlemiseks või järelemõtlemiseks võimalusi ei andnud ning sellega tuleb meelde lustakas lugu.

“Traditsioonilisel Heliloojate Liidu uusaastapeol toimus viktoriin, mille üks osa oli ka kuulamisseminar. Olime ühes võistkonnas ja kui hakkas kõlama esimene teos, hüüdis Tormis kõva häälega: “See on ju minu lugu!” Meie seltskonna pealik, muusikateadlane Maia Lilje ja mõni teinegi tundsid küll ära Ester Mägi “Bukoolika”, aga Tormisele keegi vastu vaidlema ei hakanud. Kaotasime seetõttu ühe otsustava punkti.”

Eensalu nendib, et tegelikult oli Tormis oma loomingu ja asjade osas vägagi teadlik ning armastas korda, talle olid olulised nii plaatide pealkirjad kui teoste järjekord mõnedes kogumikes. Tema noodid, raamatud, kassetid ja muud materjalid olid riiulitel pea arhiivi tasemel korralikkusega. Vahel ta rääkis, kellele täpsemalt mida tahab ära kinkida ja kellel neist tema asjadest kõige rohkem kasu võiks olla.

“Selle korraliku arhiivi paiskas kahjuks segi üks suuremat sorti uputus, mil katusest läbi voolanud vesi osaliselt ka tema töötuppa tungis. See kurvastas teda sügavalt. Pärast oli tunda, et ta ei jaksa nii suurt tööd enam uuesti ette võtta ja ütles, et jäägu see teistele korrastada.”

Austas noori kolleege

Tormis oli helilooja Tõnu Kõrvitsa eksamikomisjoni esimees Muusikaakadeemia lõpetamisel. Küsis tulevaselt ametivennalt teravaid ja asjalikke küsimusi. Kõrvits märgib, et Tormis eriti ei kritiseerinud, teinekord ütles ehk midagi krutskiga, aga enamasti ikka tunnustas ja austas oma nooremaid kolleege. 

“Meil oli usalduslik suhe ning olulistel hetkedel tähtsate loominguliste otsuste eel ma helistasin talle ja arutasime need läbi.”

Kõrvitsa arvates oli Tormis iseloomuga kutt, vintske ja tugev, vaheli isegi raske tüüp. Vaatamata sellele oli nende läbisaamine hea. Nii hea, et mõnikord võttis ta vanameistri oma auto peale ning siis sõitsid nad tundide kaupa Tormise sünnikoha maadel ringi. 

“Mõnikord rääkis ta mulle lugusid ning usaldas mõne asja, mis talle elus ja loomingus hingele jäid. Helilooja elukutsega käivad kaasas deemonid, vead ja rasked otsused. Loomine pole ju teadus, vaid kunst ja selles on palju emotsioone. Nende juttude täpsem sisu läheb minuga koos heliloojate Valhallasse.”

2014. aasta laulupeo proovi ei tahtnud Tormis minna, oli lõpuks nõus vaid juhul, kui Kõrvits ta kohale viib, teda lauluväljakul saadab ja pärast ka koju sõidutab. “Loomulikult olin ma nõus.” Kõrvits lisab naerdes: “Tormisega lauluväljakul laulupeo proovis ajaveetmine on umbes sama, kui minna Elvisega Las Vegasesse ringkäigule.”

Tõnu Kaljustel tekkis aastate eest idee, et Kõrvits võiks Nargenfestivali ja Von Krahli teatri etenduse “Meeste laulud” jaoks teha seaded lugudele “Tasase maa laul” ja “Viimane laev”. Kõrvits võttis ettepaneku muidugi vastu, sest heliloojale on vägev väljakutse originaalis väga võimsate kompositsioonide kallale oma nägemusega asuda.

“Neist oli vaja tekitada uus värving. Ma isegi ei mõelnud, et teen midagi, millega Veljo jääks rahule, vaid tegin seda, mida ma sel hetkel teha tahtsin ja see oli äärmiselt huvitav töö. “Viimases laevas” tõin isegi bluusielemendid sisse, mis Tormisele väga meeldis. Natuke ta midagi küll tahtis muuta, aga jäin temalikult endale kindlaks, mispeale ta muigas ja ütles, et hea küll, las olla siis nii. Ma tegin ju seda, mida Veljo ise on rahvamuusikaga teinud – pööranud teistpidi, näidanud kõverpeeglis ja toonud mingid uued tehnikad sisse.”

Eensalu puutus Tormisega tihedamalt kokku 2000ndate keskel Heliloojate Liidus, mil helilooja oli juba mitu aastat pensionil ning uhke otsuse üle rohkem mitte uut muusikat kirjutada. “Aga kui kellelgi tuli seoses tema muusikaga mõni idee, siis võis ta sellest algse näilise ükskõiksuse järel üsna kiiresti põlema minna ja jälgis huviga, kuidas regilaul uues maailmas edasi elab.” 

Eensalu arvates suhtus Tormis oma loomingusse, milles ta nii eesti regilaulu kui teiste väikeste rahvaste muusika oma muusikaga kokku kudus ja nö maailmakaardile tõstis, justkui kahte moodi. 

“Ühest küljest oli see tema väga isiklik töö ja ta oli selle “õige” esitamise osas nõudlik ja kirglik, teisest küljest oli ta eriti hilisemal ajal lausa lapselikult elevil, kui keegi tema muusikaga midagi uut ette võttis. Midagi šamaanlikku – üheaegselt õpetavat ja vaatlevat –oli tema hoiakus ja ellusuhtumises nii kooriproovides, laval trummi tagudes või selles, kuidas ta regilaulu kui iga eestlase elutunnetuse alglätteid meile, loomulikust elust kaugenenuile kirglikult taas kätte juhatas, tekstide tähendust avas või lugusid juurde jutustas.” 

Lausa Tormise sümbolina on tal meeles ka helilooja isiklikud karvase otsaga trummipulgad, millega ta kontsertidel näiteks “Raua needmise” šamaanitrummi tagus. Kord andis ta selle pühale maale Iisraeli reisile kaasa ja kirglikul kontserdil õnnestus dirigendil pulgast lausa kild välja lüüa.

“Tagasi tulles proovisime parandada üht ja teistmoodi, lõpuks ei aidanud muu kui Lauteri maja kõrvalpoe kingsepa kuum liim. Ilmselt ei olnud tol kingsepal varem ega hiljem tulnud sellist asja parandada, seetõttu ei olnud tal ka šamaanitrummi pulga parandamist hinnakirjas ja küsis tasuks põsemusi.”

Rokenroll ja impressionism

Kõrvits ei salga, et Tormis on teda palju mõjutanud, nagu ka Kreek, kes omakorda Tormiselegi mõju avaldanud. Kõrvits jõudis tänu Tormisele vanade laulude juurde, liikus sealt edasi ning on tulnud jälle tagasi. 

“Me kõik oleme muusikas isiksused, aga looduse tunnetus ja sageli loodusetundlikud regilaulud on meis sarnased. Tormis pigistas põhjatust rahvamuusika allikast välja kõik, mida oli võimalik. Kuigi tema elu tuum oli kirjutada vokaali, on tema instrumentaalmuusikas palju huvitavat ja suurel hulgal avastamist. Ooper “Luigelend” on ääretult kaunis impressionistlik ja koloriiditundlik, Avamängus nr 2 on aga vunki ja head energiat, noore mehe rokenrolli.”

Kivibergile meenuvad mitmed seigad folgifestivalilt – Tormis oli lahkelt nõus 1996. aasta avamisel koos rahvaga “Laulu algust” laulma ning mõned aastad hiljem nõustus korraldama avaliku õpitoa. Rahvas oli juba kohal, peakorraldaja sai aga vahetult enne saali sisenemist telefonikõne, milles teatati, et president Lennart Meri on Viljandi poole teel ning paluti ta vastu võtta. 

“Lennart oli arvestanud, et tuleb Tormist, kelle 70. sünnipäevani olid jäänud loetud päevad, tervitama. Meri viibis, nagu talle kombeks oli ja minul ei jäänud muud üle kui oodata. Läksime siis hilinemisega puupüsti saali. Meri vaatas vasakule ja paremale ning marssis lava ette ja istus rätsepistmes maha. Siis hakkasid nagu pudelitelt korgid lendama kui inimesed püsti tõusid ning presidendile istet pakkusid. Meri aga keeldus. Tormis ei lasknud end üldse häirida ja tegi oma õpitoa ära. Pärast toimus laval muidugi suurte sõprade kohtumine.”

Kivibergi hinnangul oli Tormis kange, otsekohene ja range, aga hästi heatahtlik mees, kes teadis väga täpselt, mida ja milleks. Nii tekkis tal ühel hetkel ka idee, et Viljandis võiks festivali ajal olla koht, kus inimesed saaksid kogu aeg regilaulu laulda. Nii sündis Regilaulu pesa, mis aastaid edukalt tegutses.  

Tormise tuules

Kaljuste arvates on Tormis olnud kogu rahvale õpetaja, näidanud meie muusikalisi juuri ja seda visalt läbi oma loomingu ellu viinud. 

“Tema sätitud rahvaviisid on mu pealuu sees – Tormiseta neid seal poleks. Jonnakalt pea kultuuri pistmine on väga tähtis, sest ainult nii on loota tulemust. Kesk-Euroopas on kontakt paraku oma vana folklooriga täiesti kadunud.”

Kiviberg on veendunud, et Tormiseta oleks regivärsiline rahvalaul ääremaine ja nišiasi. “Et regilaulu olemise mõiste on jõudnud nii paljude inimesteni, kes saanud ühise regilaulu kogemuse, on kõik Tormise teene. Ta on teinud seda läbi koorilaulu- ja laulupeoliikumise süsteemi. Kasutanud efektiivset vahendit, millest paremat ei ole võimalik Eestis rakendada. Seetõttu tunneb nii suur osa muusikamaailmas orienteeruvaid ja muusikat armastavaid inimesi end regilauluga koduselt ning on tahes või tahtmata traditsiooni kandjad.”

Kõrvits nimetab Tormist Eesti saadikuks muusikas, kes võttis ette põhjatu allika ja tegi sellest oma elutöö. “Ja tegi väga meisterlikult, huvitavalt, oma tooniga ja omapäraselt. Välismaal võid astuda suvalise koori proovi ja öelda, et tuled samast kohast, kust Tormis ja kõik on selge.”

Remmel seostab Tormist järjepidevusega, millel on juurteni ulatuv süvenemisväärtus, mis rullub ja kestab. “Kogu rahvakultuuri igapäevaelus arusaadavaks tegemine on muutunud iseenesestmõistetavaks, aegu tagasi see ju nii ei olnud. Tormis võttis rahvalaulu oma elu ülesandeks ja hakkas seda ka õpetama – see on tema kõige suurem teene. Teised tulid pärast teda.”

Saluveer võrdleb Tormist aga “Sõrmuste isanda” Gandalfiga. “Kogu elu on musta ja valge võitlus. Kui see pika habemega Gandalf ei annaks vajalikul hetkel impulssi, siis kääbikud ei võitleks orkidega. See oli Tormise võluritemp, et need, kel polnud alguses üldse tunnet, et urust välja ronida, julgesid seda teha. Õnnelikud peame olema kõik, kes oleme temaga ühel ajal elanud.”

**

Kontsert “Tormise tuules”

Täna, 7. augustil, Veljo Tormise 90. sünniaastapäeval on Noblessneri valukoda Tormise muusika päralt. Koos Eesti Filharmoonia Kammerkoori, Tallinna Kammerorkestri ja solistidega teeb Tõnu Kaljuste tagasivaate Veljo Tormise loomingule. 

See pilguheit seljataha on antud justkui läbi Tormise enda silmade – kava teljeks on 2009. aastal valminud varasemate vokaalteoste seaded keelpilliorkestrile pealkirjaga „Reminiscentia“, mida helilooja on ise kirjeldanud kui „meenutust, unistust, mälestust möödunust, hüvastijättu oma loominguga, tagasivaadet elule“. 

Kavas põimuvad Tormise loomingu erinevad tahud: koori-, soolo- ja orkestrimuusika ning luuletekstidel ja rahvaluulel põhinev looming.

Kontsert on välja müüdud, aga sellest teeb kell 20.00 otseülekande Klassikaraadio ning ETV2 näitab kontserdi salvestust kell 21.30.

**