“Argipäeva segadustes tabasin end mõttelt, kas üldse suudan veel muusikat kirjutada – kogu minu loominguline energia kulus valedele asjadele. Jõudu küll ei olnud, aga muusika, mis tahtis välja saada, kõlas minu peas järjest intensiivsemalt ja ei lasknud isegi öösel magada.”
Akordionist Tuulikki Bartosik ei ole harjunud pikalt ühel kohal viibima, sest tema kodu on viimased 25 aastat olnud seal, kus kõige rohkem tema isiklikke esemeid. “Olen harjunud, et maksimaalselt kuu möödudes pean liikuma kas uude linna või riiki.”
Koroona esimene laine hoidis teda aga kuude kaupa Stockholmis kinni. “Seal pole minu jaoks isegi õiget metsa ja mere äärde tuleb minna ka üle kivide, mis minu peale karjusid.” Teise laine harjal kolis ta oma pere Tallinnasse. “Olen kohutavalt igatsenud liivaranna järele ja veetnud seetõttu väga palju aega Pirital jalutades ning ujudes.”
Mere ja mändide toel rändas ta mõtetes aega, kus sai kohtuda paljude inimestega ning koguda maailmast inspiratsiooni. “Hakkasin unes igatsusest inimeste ja reisimise järele uut maailma looma. Tundsin isegi lõhnu.”
Pilli harjutamiseks ja heliloominguks on ta endale muretsenud ehitussoojaku ehk loomingulise konteineri, mis paikneb tema kodu õuel. Kuid selles uues maailmas jõudis ta äratundmisele, et loomiseks on vaja teistmoodi vaikust ning sellist vaikust saab kogeda ainult Laulasmaal Arvo Pärdi keskuse residentuuris. See tähendab, et muusikule eraldati keskuses vaikne metsavaatega tuba, kus ta sai segamatult muusikat kirjutada.
Isegi meister peab katsetama
Kuigi kõik tingimused olid olemas, oli algus siiski väga raske. “Ma ei saanud aru, mis minuga toimub, sest helid ei tulnud minust välja.” Kohtumine samas töötava Arvo Pärdiga aitas muusikul end kokku võtta ja kirjutama hakata. “Kuulasin vaikselt ukse taga, kuidas Pärt klaverit mängis – üht kohta mitu korda ja sain aru, et isegi nii suur meister peab katsetama.”
Algatuseks hakkas Bartosik akordioni abil lahti mõtestama tundeid, mis temast väljuda soovisid. “Mõistsin, et olen puuris kinni istunud ja see on mind kohutavalt frustreerinud. Üritasin selgusele jõuda, mismoodi need tunded kõlada võiksid – esimesed helid oli väga koledad. Lisaks sain aru, et olen seni tahtnud luua muusikat, mis kõlab kindlasti helgelt ja positiivselt. Aga nii ei pea ju olema.”
Edasi hakkasid noodid justkui paisu tagant pääsema. Pärast tervet päeva loomist käis ta tühjas rannas uitamas ja ujumas. “Kergem oli olla, sest see vabastas ja tekitas avarama tunde – mul oli endaga kitsas.” Tunne oli nii hea, et Bartosik hakkas Laulasmaal regulaarselt käima. “Sõit sinna oli ka meditatiivne, kuulasin autos kõvasti igasugust muusikat ja seegi aitas loomisele kaasa. Siis muudkui kirjutasin suletud ukse taga ning õhtul sõitsin koju tagasi.”
Selle, et sundima ta ennast ei hakka, pani ta kohe paika – muusikat tuleb täpselt nii palju kui tuleb. “Esialgu arvasin, et kirjutan ehk kuus lugu, aga tuli hoopis neli.”
Teekond kahtlusest valguseni
Enne jaanipäeva ilmuski Laulasmaal loodud muusikaga lühialbum ehk EP “Fýri”. Pealkiri tähendab vana-skandinaavia keeles okaspuumetsa. “Eesti keelest ma sobivalt voolavaid sõnu ei leidnud, inglise keel kõlas minu hinnangul brutaalselt ja rootsi keel oleks jälle olnud liiga tavaline.”
Albumil on neli lugu: Synja, Efni, Sigra ja Lysa. Synja tähendab Bartosiki selgituste kohaselt muu hulgas kahtlust, efni eset või asja, aga ka põgenemist, sigra on võit ning lysa valgustus või helendus. “Need sõnad tähendavad minu jaoks omakorda emotsiooni ja iseloomustavad albumi tegemise protsessi ehk teekonda – kahtlusest valguseni.”
Plaadi tahtis ta salvestada loomulikult metsas, aga millises, polnud aimugi. Võrumaale ta minna ei saanud, sest viiruse ajal tuli suguseltsist eemale hoida. Ei jäänudki üle muud, kui võtta ette kaart ja üritada selle abil välja selgitada, kus põhjaranniku paksemad metsad asuvad. Sõrm jäi ühele kohale pidama ja kõigepealt tehti koos assistent Kristel Kolkaneniga väljasõit sobivuse selgitamiseks. “Salvestamisel läheb vaja päris palju kola ja pidime seetõttu leidma koha, kuhu autoga lähedale pääseb.”
Kaardilt leitud paik osutus ideaalseks – ühel pool meri ja teisel ootamatult tihe männimets, kuhu lainte mühin kuulda. “Tavaliselt käin salvestamas öösel, sest päeval on müra. Võrumaal töötab isegi siis harvester, kuigi ei tohiks. Aga selles metsas oli täielik vaikus.”
Metsas salvestamine käib nii, et kõigepealt ehitatakse sinna stuudio ja seejärel hakkab muusik mängima. Kuna linnud alustavad ka koheselt kaasalaulmist, ei saa looduses lugusid katkestada, sest helifoon muutub. “Seetõttu mängin üht lugu mitu korda ja seejärel asun järgmise kallale. Metsahääled tuleb ikka tervikuna peale saada. Võrumaal on linnud aktiivsemad lauljad, siin oli neid siristajaid vist ainult kaks.”
Laulasmaal loodud muusikat ta noodistama ei hakanud, sest klassikaline noodijoonestik kipub teda piirama. “Klassikalist muusikat võin noodist mängida, muus osas peab muusika minust läbi voolama, pealegi kaob noodist mängides improviseerimise rõõm. Muusikuna sain õnnelikuks siis, kui sain aru, et mul on vabadus reageerida muusikas millele ja kellele iganes ning reaktsioon kohe muusikalisse keelde panna.”
Küll aga olid suurele paberile värviliste viltpliiatsitega kirja pandud muusikalised vormid, mida Bartosik ise nimetab kuuldeliseks partituuriks. “Esiteks otsustad, kui palju on teoses osi ja mis neist on korduses ning kirjutad selle endale ette. Umbes panin paika ka osade pikkuse. Lisaks märkisin üles, millistes kohtades on ruumi improvisatsioonile. Täiuslikkust ma taga ei ajanud.” Veel otsustas Bartosik analüüsida, mida ta enda loodud muusika puhul tunneb. “Seda selleks, et päriselt aru saada, mis minu sees toimub.”
Mina olengi helilooja
Bartosiki viimane täispikk sooloalbum “Torm veeklaasis”, mis ilmus 2019. aasta sügisel, sai nii rahvusvaheliste muusikakriitikute kui fännide tunnustuse osaliseks. Plaat valiti maailmamuusika ühe tähtsama ajakirja Songlines muusikavaliku hulka.
BBC saatejuht ja briti ajakirjanik Fiona Talkington kirjutas albumi kohta: “Tahaksin minna Tuulikki Bartosikiga pikale, pikale jalutuskäigule, kuulda, kuidas lehed jalge all krudisevad ja linnud samal ajal kõrgel puu otsas laulavad. See album on midagi sellist – alguses kuuleme armsat linnulaulu, mille järel akordionihelid hakkavad meid jalutuskäigul edasi juhatama. Eesti maastik ja loodus on voolinud muusiku mõtlemist nii muusikaliselt kui isiklikult. Kuigi Tuulikki on võimeline ka põnevalt hulludeks ja julgeteks koostöödeks, on tema enda muusikas tõeline intiimsus, mis on ka uue albumi suur tugevus.”
Bartosik ütleb, et kriitik sai täpselt aru, mida ta muusikuna mõelnud oli. Lisaks jõudis akordionist arusaamale, et on võimeline looma albumitäie muusikat täiesti üksinda, rääkimata sellest, et mängida ka erinevaid pille. “Eelnevalt oli mul ilmselt rahvamuusika ajast kaasas arusaam, et keegi peab veel kaasas olema.”
Ta on enda sõnul saanud ka lahti soovist esitada muusikat, mis mõnele konkreetsele inimgrupile meele järele on. “Ma teen muusikat ainult endale, mitte kellelegi teisele. Kui muusikal on vaja tulla, siis tema tuleb. See on iseendaga kontaktis olemise küsimus ja elujõud ning selle energia pealt ma loon. Seda järgides toob elu minuni ka inimesed, kellele minu muusika meeldib ning koostööpartnerid, kellega sobin. Kui see kaob, ma enam luua ei saa.”
Kuigi koroona tõttu jäid ära mitukümmend väliskontserti, siis Bartosik ei kurvasta. “Hakkasin alles nüüd omaette olles mõtlema, et ma polegi pelgalt akordionimängija, vaid ka helilooja. Mulle jõudis kohale, et olen terve elu ise muusikat loonud ja seda ka esitanud. Kummaline, et see mul varem märkamata on jäänud.”
Söön vähem, aga alla ei anna
Tänavu möödub tema esimesest kontserdist, ja selleks loeb ta seda, millel oli pilet, 25 aastat. “Kuigi olen mitu korda mõelnud, et loobun, loodan siiski, et vean ikka välja ja ei pea praeguses raskes olukorras võtma endale uut, nn päristööd. Söön vähem, aga alla ei anna.”
Bartosik on ka otsustanud, et enam ei osale ta üheski projektis, mis teda ei kõneta või mis talle ei meeldi. Elu on talle ka õpetanud, et koostöö on edukas ja loomingulist rahuldust pakkuv vaid nende muusikutega, kellega on päriselt kohtunud või kellest vähemalt midagi teab.
“Ma olen igasuguseid asju pidanud laval tegema, ka taluma süüdistusi, mil valesti mängiv muusik mind selles süüdistas. Aga kokku lepitud asjad tuleb ära teha, sest sõna ma pean. Nüüdsest aga tahan teha ainult südameprojekte, mis kõnetavad minu elujõudu või sisemist last.”
Üks sellistest on ka reedel, 9. juulil Duo Telluuriga Padise mõisas toimuv kontsert “Õhtumosaiik”. Duoga kohtus ta praktilistel kaalutlustel mõned aastad tagasi, kui oldi teel samale festivalile Itaalias. “Kuna kitarrile oli ostetud lennukis istekoht, jagasime akordioni pooleks ning temagi mahtus istuma. Inglissarv ja oboe reisisid aga omaette ridikülis.”
Heli Ernitsa ja Kirill Ogorodnikoviga oli aga nii lõbus, et muusikutel tekkis mõte midagi koos teha ning üsna pea tuligi Eesti Kontsert ettepanekuga ühine kontsertkava kokku panna. “Mina panin ette, et see projekt oleks meile kõigile muusikaliselt väljakutse ja loobuda ei tohi. Panime eesmärgid paika ja tänaseks oleme need täitnud. Nii ongi minu isiklik väljakutse esitada klassikalist muusikat, millele ma tõsi küll, olen teinud ise seaded.”
Lisaks kõlavad kontserdil soolod ja duod, klassikalised teosed ning uued seaded Bartosiki lugudele albumitelt “Storied Sounds“ ja “Torm veeklaasis“ ning Duo Telluuri albumilt “Õhtumosaiik“.
“Kontserdi jooksul muutub kõlapilt kogu aeg. Tahan, et minu muusika saaks sellise vormi, et keegi teine ka seda mängida saab. See, mida teised on endast sinna pannud, meeldib mulle väga. See, et saaksin oma muusikat koos teistega vormida, on üks minu unistustest.”
Lava on muusiku elu osa
Bartosik tunnistab, et igatseb lavale. Mõnel korral on seda pärast pikka pausi saanud juba teha ja tunne oli, nagu õpiks uuesti kõndima. Et aga puudus lavale järele nii suur on, ei osanud ta arvatagi, sest vahepeal on õpetajatöö või emaks saamise tõttu regulaarses kontserditegevuses pause olnud küll.
“Eks ma olin peaaegu hulluks minemas. Lava on see, kus saan jagada minu sees olnud emotsiooni. Kui lood ainult kasti, siis ei jõua see sinust välja, aga see tunne peab läbi publikuga toimuva energiavahetuse elama hakkama. See uutmoodi energia annab impulsi, mille võtad järgmisel korral kaasa. Laval olemine on ikka muusiku elu osa, kui see ära võetakse, ei ole hea tunne.”
Hetkel on tal käsil ka koostööprojekt Sander Mölderiga, kellega luuaks muusikat Wood Works projekti raames tänavu märtsis toimuma pidanud Eesti – Iiri arhitektide ühisnäitusele “Mu maja pole puudest, mis kasvavad kodu taga metsas”. Näitus avatakse 2022. aasta jaanuaris Iirimaal Solstice Art keskuses.
“Sander Mölder on minu meelest nii helilooja kui ka produtsendina alati uue kõlapildi otsinguil ning olen ammu soovinud temaga koostööd teha.”
Lisaks tuleb muusikust heliloojal tegeleda ka arusaamisega uuest korrast muusikamaailmas. Selleks on ta osalenud lugematutel digikonverentsidel, sest muutunud maailmas on vaja teadmisi, eriti kui suund on aegade algusest olnud rahvusvaheline ning Suurbritannia, Jaapani, Saksamaa, aga ka Soome, Rootsi ja Norra lavad ootamas.
“Loodetavasti Womex (Maailmamuusika olulisim festival – K.E.) oktoobris Portugalis ikka toimub. Igatahes oleme kõik sinna teel. Seal ehk selgub, kuivõrd on võimalik vana moodi elada ja mida uut tuleb selgeks õppida. Varem oli aega esineda, nüüd on aega luua. Lisaks vajavad lihvimist minu miksimise ja produtseerimise oskused ning seda saan ma oma konteineris teha küll.”
**
Tuulikki Bartosik (24.08.1976)
1997–2004 Master in Music, Sibeliuse akadeemia
1999–2002 Bachelor in Fine Arts, Stockholmi kuninglik muusikakõrgkool
1996–1997 Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia
1991–1995 Tallinna G. Otsa nimeline muusikakool
1984–1990 Lasnamäe muusikakool
1983–1994 Laagna gümnaasium
Tunnustused
Nomineering Eesti pärimusmuusika auhinnale Etnokulp
Parim uusfolkartist 2020
Parim muusik 2015
Parim uusfolkartist 2016
Parim artist Upa-upa trio koosseisus 2016
Parim album EFO Imemaa 2014
Kultuurkapitali Võrumaa ekspertgrupi aastapreemia Upa-upa trio koosseisus 2016
Kultuurikapitali Ela ja sära stipendium 2017
**
Kontsert “Õhtumosaiik”
9.07 Padise mõisas
15.7 Kadrioru Kunstimuuseumis
24.7 Paide linna välilaval
Tuulikki Bartosik (meloodiabassidega akordion)
Duo Telluur koosseisus Heli Ernits (inglissarv / oboe) ja Kirill Ogorodnikov (klassikaline kitarr)
Kolm mitmekülgset eesti muusikut, kelle instrumendid on pärit eri ajastutest – akordioni, inglissarve ja kitarri kooslus on üsna haruldane. Kavas on muusikat Tuulikki Bartosiki albumitelt „Storied Sounds“ ja „Torm veeklaasis“ ning Duo Telluuri albumilt „Õhtumosaiik“.
**
Tuulikki Bartosiki uue lühialbumi “Fýri” materjali saab kuulata muusika- ja sõnasündmuse “Aigu om!” raames 29. juulil kell 18.00 Rõuge vallas, Võrumaal.
