Kümmekond aastat tagasi ladus Erki Pärnoja eluks vajalikud esemed oma päevinäinud Ford Escorti ja võttis suuna Berliini poole. Reisi eesmärk oli suurlinnast üles otsida Arvo Pärt. Paraku ei teadnud noor muusik teele asudes, et maailmakuulus helilooja on vahepeal kodumaale tagasi kolinud.
“Olin Pärdi muusika sügavuti avastanud, see puudutas ja vaimustas mind. Tahtsin lihtsalt tema kõrval istuda, teed juua ja väga palju küsimusi küsida,” muigab muusik. “Ta sai mu soovist teada ning oli nõus kohtuma. Aga järele mõeldes tundusid mu küsimused lausa rumalad ning hirm sai võitu, mistõttu ei ole seda vestlust tänaseni aset leidnud.”
Mine tea, mis elul varuks, aga kevadine suurkontsert “Südaöine” võib neid Arvo Pärdiga siiski kokku viia. Nüüd julgeks ta peatuda lihtsatel, samas kõige olulisematel teemadel – mis meid, inimesi, rõõmustab, miks ja mille nimel iga päev ärkame või millest enne uinumist mõtleme.
Praegu tunneb Pärnoja lõpetatust, samas elevust, ärevust ja uue algust, sest neljas album “Leva” on trükist väljas. Neil päevil hakkab muusika, mis seni puudutanud temale lisaks vaid mõnda inimest, kuulajates elama.
“Ajaks, mil plaat trükki saadetakse, on töö tehtud ja tekib auk. Edasi ei tea iial täpselt, millal plaadid füüsiliselt sinuni jõuavad. Kui kuller nendega maja ette sõidab, tõusevad tunded pommina pinnale. Kõik tuleb meelde – tehtud töö parimas mõttes ja sellele kulunud ühine aeg muusikutest sõpradega.”
Keeruliselt lihtsuseni
Muusika loomine võib kõrvaltvaatajale tunduda äärmiselt salapärase ja romantilisena. Tegelikult on see töö nagu iga teine, kuid vabakutselised loojad ei tea midagi haiguslehtedest ega tasustatud puhkusepäevadest. “Ei saa öelda, et loomeinimeste elu on parem või halvem, see on lihtsalt täiesti teistmoodi ning seda ei saa selgitada,” ütles Nick Cave ning see on mõte, mida Pärnoja endaga kannab.
“Kindlasti on selles töös romantikat. Aga loomingulised puhangud tabavad mind absoluutselt sobimatutel hetkedel ning need sähvatused tuleb kuidagi talletada,” selgitab ta. “Tööaeg stuudios ehk tööruumides on tihti poole kaheksast hommikul poole ööni ja unes veel edasi. Siis teen sädemetega tööd valades need mingisugusesse vormi ja ehitades nende alla sambaid, et sähvatused pääseksid kuju või ruumina löögile ning saaksid särada.”
Pärnoja on õppinud teadmatust usaldama ja laseb elul end kanda. Iga päev tuletab talle loominguliselt kiiretel aegadel meelde, milline privileeg on teha just seda tööd, mis ei lõpe kindlal kellaajal, vaid kestab kogu aeg ja ongi rohkem nagu elutöö. Tööd segamini ei lähe, pea aga küll, sest paralleelselt jooksvad mõtted kurnavad. Siis tuleb sellest kõigest välja saada ja vaimse tervise eest hoolt kanda. Vanasti aitas autoga sõitmine, nüüd on suur vajadus olla üksi ja vaikuses.
“Olen võtnud kuulda soovitusi sihitult jalutada. Jalad kannavad mind reeglina mere äärde ja loodusesse, linnast ära. Ka füüsisele koormuse andmine toimib. Mulle meeldib trenni teha jõusaalis pakutava muusika taustal, mida ma muidu iial ei kuula ja inimeste keskel, kellega mujal kokku ei puutu,” räägib ta. “Vaim puhkab, keha on väsitatud, magan sügavalt ning ärkan järgmisel päeval tervemana.”
Loomingulise koormuse on ta ise tekitanud ja loonud ning tööpuuduse üle kurta ei saa. Heliloojana soovib ta piire järjest kaugemale viia, sest nii tekib elus tunne.
“Lihtsalt öeldes on probleemide lahendamine põnev ja seetõttu soovin endale suuremaid muusikalisi mõistatusi. Hääl ei ole minu instrument, aga tundsin vajadust laulda. “Leval” seda teengi. Anna (abikaasa Anna Pärnoja, artistinimega Anna Kaneelina – K.E.) julgustas mind, et kui tahad laulda, siis laula, selleks ei ole vaja paberit. Nagu ei ole paberit vaja kitarri mängimiseks – kui tahad, siis mängi.”
Heliloojana taotleb ta lihtsat kõla, milleni on keeruline jõuda. Keerulist muusikat on Pärnoja kinnitusel küll kergem luua, aga sellele ei taha jälle oma nime alla kirjutada, sest see temas lihtsalt ei helise.
“Pean muusikas tajuma nii rahu kui konflikti, aga kõik liigne tuleb kõrvaldada ja plats puhtaks lüüa. Minu loomise süsteem on aja ja võimaluste andmine. Ma ei tea kunagi, kust muusika tuleb – kitarrist, klaverist, trummidest, kõndides või ebamugavaid asju tassides. Tasub arvestada, et nii inimestes kui muusikas on väga palju kihte, millest üks viib teiseni. Tahan, et neid oleks võimalikult palju ja iga kuulamine viiks sügavamale. Kui tulemus kirjeldab minu tundeid ja kogemusi, on see õige.”
Aastate eest ei suutnud ta midagi luua. Ütleb, et oli nagu betoonist kivijurakas, kellest mitte midagi voolavat ei väljunud. Kui elu hakkas paika loksuma, tabas teda hirm, sest kõik, mis meeldis, oli loodud õnnetuna.
“Õnneliku ja empaatilisena on päevas palju hetki, mil elad midagi läbi. Ma ei saa praeguses eluetapis alluda isekale tungile olla augus ja elada oma õnnetuses. Elu pakub niigi kogu aeg madalseise ja tõstetud olekuid, mis võivad olla igas suunas pikemate kõverikega. Mulle meeldib mu elu kõigega, mis selle juurde käib. Õnnelikuna saab ka luua.”
Pärnoja märgib, et sooloplaadi termin on mõnevõrra keeruline. Ta on enda jaoks selle lahti seletanud kui initsiatiivi, loomingu ja lõppsõna liikumist ühe inimese kätte. Muusika elluviimise tööriistadeks on seevastu mitmed muusikud, nagu näiteks albumil “Saja lugu”, mis täna lausa oma väga edukat elu elab.
“See teos on elavas esituses kõlanud vaid korra ning pesitseb sellele vaatamata kuulajate kodustel plaadiriiulitel. Lisaks on pooleteise aasta jooksul “Saja lugu” digitaalsetel platvormidel kuulatud 2,5 miljonit korda,” on muusik kuuldavalt õnnelik. “Ma ei ole teost rohkem mängida saanud, millest on kahju, aga ta tuli vabaks lasta ning nüüd toimetab ta minu juhtimiseta.”
Pärnoja jutust käib korduvalt läbi Filip Leymani nimi, kes on miksinud ja produtseerinud kõik tema helikandjad. Lisaks pakkus hõivatud multiinstrumentalist pärast esimest koostööd albumiga “Himmelbjerget” end Pärnoja suureks üllatuseks ka bändi klahvpillimängijaks.
“Häbenemata on tema minu kitarrisoundi taga. Olen kujunenud selliseks nagu tema mind kunagi nägi. Filip paneb minu poolt salvestatud muusika kõlama ning seejärel õpin mina omakorda pilli tema kõla moodi mängima,” selgitab muusik. “Lisaks on ta põnev inimene ja hea psühholoog, kes tekitab pingevabalt ja kergelt eneseusku. Tema nimi ei ole avalikkuse eest läbi käinud, aga ometi on tal Eesti Muusikaauhindade kaheksa nominatsiooni ja kuus auhinda.”
“Saja loost” koorimuusikasse
Ülemöödunud aasta Jazzkaare suurprojektist “Saja lugu” sai Pärnoja suurema ja rohkem inimesi hõlmava projekti maitse suhu. Töö maht, sisuga tegelemine ja vastutus sobisid talle, avasid uued uksed ning tekitasid teistsugused soovid. “Nii manasingi endale kooriprojekti,” naerab ta. “Viimase aasta jooksul on mahtunud minu ellu vähe muusikat, mis ei ole koorimuusika.”
Kooriprojekt on Collegium Musicale tellitud ja Pärnoja esimene kooriteos, 35-minutiline “Anima Mea”, mille kuue osa maailmaesiettekanne toimub 11. aprilli südaöösel Jaani kirikus. Juba mainitud kontserdi “Südaöine” esimeses osas kõlavad Pärdi “Für Alina” ja “Stabat Mater”.
“Loomisel anti mulle vabad käed, aga kuna tegemist on usumaailma kõige suurema pühaga, siis kõige vabamad need käed ei ole, mingisugused raamid on siiski ees. Kõige esimesed kuud ei olnud mu peas üldse helisid, otsisin sisu, mida heli väljendaks.”
Metsiku lugemise ja otsimise järel jõudis Pärnoja uuestisünni, lihtsalt ja inimlikult inimese uueks saamise, uuele teadvusele ärkamise ja selle võimalikkuseni.
“Tahtsin kaevuda sügavamalt väljendite “pärast seda ei olnud ma enam endine” või “pärast seda olin kui uuestisündinud” taha. Saada teada, kui suur see muudatus on, mis meist alles jääb ja kus on hing hetkel, mil eelnev hüljatakse ning algab uue elu loomine. Kesköö on lõpp ja algus korraga ning minu teos on pühendus inimese hingele, keskendudes inimeseks olemisele ja elamisele laiemalt.”
Kooriteos oli heliloojale keeruline väljakutse. Kõigepealt uus žanr ning lisaks veel noodistamine ja arranžeerimine. Lühikese ajaga õnnestus leida meetodid ja tehnika, et saavutada otsitud kõla. Sellele eelnesid lühilood, mida ta ise nimetab korrektselt tehtud, kuid tühjalt kõlavateks koolietüüdideks ja mis avalikkuse ette ei jõua.
“Tegelesin siis veel tehnilise poolega ning ei suutnud muusikasse panna ennast. Lõplikus versioonis tunnen ära iseenda, oma kõla ning orgaanilise heli. Kuu tagasi pakkusin end proovi klaverisaatjaks. See oli erakordselt võimas, kui kuulsin koori esituses esimesi helisid ning muusika kasvamist,” meenutab Pärnoja. “Meeleliigutus oli nii suur, et klaverimängust sai üks puterdamine.”
Kuueosalisest teosest viis on koorile üle antud. Kuuenda lõpetas ta sümboolselt siis, kui võttis paari nädala eest stuudiouksel vastu “Leva” vinüülidega euroaluse. Vaatas heldimusega vinüüle ning lõi arvutikaane kinni. Parandusi võib ta siiski veel sisse viia, suuri muudatusi aga enam mitte.
“Elu muutub kogu aeg ning iga päev tekivad uued ideed. Teose lõppeesmärk on kontsert, mis toimub 11. aprillil. Tundes ennast, parandan asju sinnamaani. Kontserdipäeva heliproovis ma seda stressi enam tekitada ei saa.”
Loomisprotsessi alguses ei planeerinud ta ise lavale minna. Üsna pea sai selgeks, et sel juhul jääb ta millestki väga olulisest ilma. Edevusega ei ole siin aga mingisugust pistmist.
“Tahan olla kohal, tahan, et mu käed oleksid küljes ja oleksin nende inimeste energiamullis.”
Õpipoisiks ja laulupeole
Pärnoja ei tee saladust, et sooviks kord heliloojana laulupeole pääseda. Aga sellest on veel vara rääkida. Praegu tahab ta hoopis õppida. Minna mõne meistri juurde selliks, aga piisavalt lühikeseks ajaks, et mitte lasta ennast liigselt mõjutada.
“Tahan kogu aeg õppida ja tunda, et ma ei tea mitte midagi, aga õpin ja varsti tean. Tahaksin vaadata sügavamale orkestrimuusikasse ja heliloomingusse, õppida arranžeerimist. Klassikamaailm minu näol heliloojat juurde ei vaja, kuid sooviksin jätta enda loomingusse alles, mis seal on ning võtta juurde seda, mida mul veel ei ole.”
Oma neljanda sooloalbumiga seoses hüppab Pärnoja lähiajal tundmatus kohas vette, sest astub väikestes saalides lavale täiesti üksinda. “Ülejäänud koosseisud ainult suurenevad ja seetõttu on paras kontrast olla laval üksinda, saatjaks mõni pill ning kanda ette uue albumi lood kujul, milles nad sündisid ehk viia väikestes saalides inimesteni seda sündimise intiimsuse puhtust.”
Stuudiotöö, teisisõnu koopas tegutsemine, on selleks korraks läbi ja kevad toob muusiku lavadele. “Igatsen lava ja seda, mis seal juhtuma hakkab. Aga kui suvi lõpeb, tunnen taas vajadust oma ruumidesse taanduda ja edasisi plaane pidada. Ootan sedagi väga.”
**
Erki Pärnoja (24.01.1984)
Kitarrist ja helilooja
Õppinud Georg Otsa nimelises Tallinna Muusikakoolis, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias ning Rootsi Skurups Folkhögskolas
Ansamblid: Erki Pärnoja : EFTERGLOW, Ewert and The Two Dragons, MaiNekk, Anna Kaneelina
Eesti Muusikauhinnad 2018 aasta meesartist ja alternatiiv-/indiealbum
Albumid:
“Himmelbjerget” (2015)
“Efterglow” (2017)
“Saja lugu” (2018)
“Leva” (2020)
**
Albumi “Leva” soolotuur
19.02 Vana-Vigala Rahvamaja, Raplamaa
22.02 Konguta Rahvamaja, Tartumaa
23.02 Kunda Linna Klubi, Lääne-Virumaa
25.02 Pajusti Klubi, Lääne-Virumaa
26.02 Palamuse Rahvamaja, Jõgevamaa
03.03 Kärla Rahvamaja, Saaremaa
06.03 Haanja Rahvamaja, Võrumaa
10.03 Saku Mõis, Harjumaa
11.03 Imavere Rahvamaja, Järvamaa
13.03 Toila Seltsimaja, Ida-Virumaa
14.03 Lüllemäe Kultuurimaja, Valgamaa
18.03 Philly Joe’s Narva, Ida-Virumaa
**
Suurkontsert “Südaöine”
11.04.2020
Jaani kirik, Tallinn
Kavas:
Arvo Pärt „Für Alina“
Arvo Pärt „Stabat Mater“
Erki Pärnoja “Anima Mea” (esiettekanne)
Tekstina on kasutatud fraase psalmidest, teadmata autorite / munkade ladinakeelseid palveid, keldi palvet, Anna Haava luulet. Tekstide koostajad: Erki Pärnoja, Anu Lamp, Jaan Tammsalu, Eero Epner. Teose tellija on Eesti esinduskoor Collegium Musicale
Esitajad: Robert Traksmann (viiul), Laur Eensalu (vioola), Leho Karin (tšello), Erki Pärnoja (kitarrid), Filip Leyman (klahvpillid, Rootsi), Ulrik Ording (löökpillid, Taani)
Kammerkoor Collegium Musicale
Dirigent Endrik Üksvärav
