Eesti Interpreetide Liidu 2024. aasta preemia laureaat Toomas Vavilov on tuntud Eesti klarnetist, dirigent ja muusikapedagoog. Kaks nädalat enne Interpreetide liidu galakontserti oli ta NAFO missiooniga Ukrainas. Kui annetuste abil soetatud autod ja droonid ukrainlastele kätte toimetatud, andis ta mõned meistriklassid Kiievi konservatooriumis ning õpetas videosilla abil Dnipro muusikaüliõpilasi. Ning mõtles samal ajal Mozarti klarnetikontserdist, mida ta 13. veebruaril koos sõprade orkestriga esitas.
Et tuntud muusiku aktiivse tähelepanu ja tegevuse fookuses on ka teenistus Kaitseliidus, maratonijooksmine ja atleetvõimlemine, on avalikkusele vähem teada. Kuid Vavilovi lähenemine nii muusikale kui ka elule on kantud distsipliinist, põhjalikkusest ja sihikindlusest, mis on väga olulisel kohal ka tippspordis ja sõjaväelises väljaõppes. Seetõttu on ta mitte ainult meisterlik interpreet, vaid ka mõtleja, kelle kogemused ja filosoofia avavad uusi tahke muusikamaailma mõistmisel.
Muusika – „kuidas“ või „miks“?
„Noore muusiku jaoks on esmatähtis tehniline meisterlikkus, võime pakkuda virtuoosseid ja võimsaid sooritusi. Mäletan, mul oli samuti. Vanemaks saades hakkasin järjest rohkem küsima “miks” küsimust – miks muusikat esitada, mis on selle tähendus? Suurimad heliloojad, nagu näiteks Johann Sebastian Bach, Gustav Mahler ja Dmitri Šostakovitš, ei loonud muusikat lihtsalt muusika pärast, vaid suurema eesmärgi nimel – olgu see jumala teenimine, maailma parandamine või totalitaarse režiimi all kannatavate inimeste tunnete väljendamine,“ selgitab Vavilov ja meenutab oma õpetajat Roman Matsovit, kes oli Šostakovitši lähedane tuttav: „Tema kaudu õppisin mõistma, kuidas muusika võib kanda endas sügavamaid sõnumeid ja emotsioone. Muusikuks kasvamisel on oluline, kui palju erinevaid elukogemusi inimesel on. Nii kaitseliit, sport kui ka pereelu annavad sügavust ja laiemat perspektiivi, mis teeb minust kui muusikust parema interpreedi.“
Nii dirigendi kui klartnetistina tegev Vavilov leiab, et nootide taga peituvate emotsioonide mõistmine on vähemalt sama tähtis kui tehniline täpsus: „Dirigendi tehnika ei ole nii konkreetne kui interpreedil. Pillimängus on peaaegu kõik mõõdetav, dirigeerimises on asi palju vabam. Dirigendil on olulisim emotsioone koguda ja omada, pillimängija saab paremaks ainult harjutades. Maalinäitusel või raamatut lugedes võib dirigent samal ajal ka muusikuna areneda ning väljendab seeläbi orkestriga töötades ennast kindlasti paremini, aga instrumentalistil tiksub ka näitusel olles kogu aeg peas, et oleks vaja harjutada.“
Muusika- ja teatriakadeemia puhkpillide ja löökpillide õppejuht ning klarneti ja puhkpilliorkestri dirigeerimise professor rõhutab, et interpreedi arengus on oluline pidev harjutamine. Ta meenutab, kuidas suured muusikud, nagu näiteks Liszt, Busoni ja Rahmaninov harjutasid ka küpses eas 10 tundi päevas ning soovitab noortel muusikutel uurida, kuidas oma ala tipud harjutasid ja milline oli nende päevakava.
Esimene lask tankitõrjekahurist muutis mõtlemist
Vavilov on aktiivne kaitseliitlane. Ta on läbinud tankitõrjeväljaõppe ja saanud Javelini laskuri täiskoolituse. „Esimene tankitõrjekahuri jumakas oli võimas. Ma ei teadnud, et ta NII kõva paugu teeb. Läksin kuskile võsa vahele pärast oma lasku ja tunnetasin seda energiat. Sain kohe aru, et see, mida mina muusikuna teen, mida ma olen kogenud Šostakovitši muusikat juhatades, võib sisaldada ka väga erinevat energiat. See lask muutis mind muusikuna väga palju,“ meenutab interpreet. Tänaseks on ta osalenud mitmetel õppustel ning missioonidel. Klarnet ja spordikott on tal kaasas ka Kiievis NAFO operatsioonidel, sest harjutamist ja treenimist ei jäta ta päevakski unarusse.
Tema sõnul on militaarväljaõpe ja sõjaline distsipliin õpetanud talle, kui oluline on “miks” küsimusele vastamine. Kui see on selge, muutub kõik muu lihtsamaks. Ta toob välja, et sõjaväelises planeerimises on viis põhiküsimust – kes, kus, mida, millal ja kõige tähtsamana: miks. Ka muusikas ja elus tuleb nendele küsimustele vastuseid otsida.
Sportlaste treeningpõhimõtted kehtivad ka muusikas
Vavilov on läbinud 11 täispikka maratoni. Ta on tegelenud murdmaasuusatamise ja jõutreeninguga ning usub, et regulaarne füüsiline aktiivsus toetab ka muusikalist arengut. Mõlemal alal on edu aluseks järjepidev ja metoodiline treening.
Ta usub, et ka muusikaõpingud peaksid põhinema teadlikul treeningul, täpselt nagu spordis. Ta näeb sportlaste ja muusikute ettevalmistuse vahel selgeid paralleele: „Ei muusikas ega spordis ei saa õnnestuda juhuslikult. Õnnestumiseks peab olema süsteemne treeningkava ning seda tuleb järgida. Küll aga võib ka hästi ette valmistunud interpreet või atleet juhuslikult ebaõnnestuda. Sellisel juhul tuleb fiasko õppetunniks pöörata ning analüüsida kuni viimaste detailideni, mis võis olla etteaste nurjumise põhjuseks ning kuidas järgmisel korral neid vigu vältida.“
„Maratonijooks on andnud palju olulisi õppetunde, mis kehtivad ka muusikas. Näiteks olen õppinud, et ilma mahu- ja kiirustreeninguta ei ole võimalik maratone rahuldava tulemusega läbida. Northug õpetas, et kui tahad treenida 50 kilomeetri sõidu lõpus kiirendamist, siis ainus võimalus seda harjutada on nii, et sõidad 90 % distantsist nii kiiresti kui suudad ja siis kiirendad. Sama kehtib ka muusika puhul – et vastu pidada, tuleb ka kontserdiks tihti mahu- ja kiiruspõhiselt harjutada. Ja kui tahad spetsiaalselt harjutada instrumentaalkontserdi viimase lehekülje virtuoosseid passaaže, pead enne seda kogu pooletunnise loo täie jõuga läbi mängima. Siis tunnetad sügavuti, kuidas huuled ja sõrmed on väsinud, kuidas hingamine ja meel ei taha enam tahtele alluda ning õhupuudus on väljakannatamatuks muutumas. Alles seejärel saad päriselt hakata enese seest otsima seda jõuvaru, millega kõige viimased leheküljed niiviisi lõpuni viia, nagu muusika seda nõuab. Kui teha seda pika ajaperioodi jooksul mitu korda päevas, jõuad lõpuks sellise tasemeni, et kuulajale tundub kõik kerge ja elegantne ning et jõudu jaguks vajadusel veel palju enamaks. See ilmselt ongi mängutehnilises mõttes interpretatsiooni tipp aga loomulikult pole see veel kõik.“
Ilma harjutamiseta ei saa saavutada head tulemust
Tema sõnul kehtivad harjutamise ja ettevalmistuse põhimõtted mitte ainult sportlase ja interpreedi võrdluses, vaid ka kaitseväelase ja dirigendi kõrvutamisel. Viidates oma kogemusele dirigendina – kui tahad näiteks mõnd Mahleri sümfooniat juhatada, tuleb selleks korralikult ette valmistuda, täpselt nagu õppuseks või spordivõistluseks: „Kusjuures, kompanii õppust maastikul läbi viia on kindlasti keerulisem, kui Mahleri sümfooniat juhatada.“
Galakontserdil kõlas lihvitud Mozart
Vavilov ütles, et kui ta esmakordselt Mozarti klarnetikontserti mängis, keskendus ta peamiselt tehnilisele täiuslikkusele.
„Mozart’i muusika koosneb paljuski heliredelitest. Muusikapedagoog Olavi Sild ütleb, et Mozarti heliredel on kuidagi teistsugune kui päris heliredel ja sa pead sellele pihta saama. Kuidas mängida heliredeleid nii, et nad ei oleks heliredelid? See on meeletult raske. Aga läks veel raskemaks. Arvasin, et Mozarti mängimiseks peab iga noodi ja fraasi lihvima filigraanseks briljandiks, mis sätendab ja kiiskab ja et kui teed seda peent tööd pühendunult, tuleb ülejäänu iseenesest kusagilt kõrgemalt sulle kätte. Aga kui ei tule? Ja see kuulsa viiuliprofessri Igor Bezrodnõi raamatust loetud mõte pani mind teistmoodi lähenema, otsima midagi muud. Arvan, et tänu sellele olen taas leidnud midagi uut ja suudan seda laval näidata,“ mõtiskleb Vavilov ja lisab, et interpretatsiooni sügavus tuleb hoopis sellest, kuidas muusik mõtestab iga fraasi ja loob selles tähenduse.
See on põhimõte, mida ta soovib edasi anda ka noortele muusikutele, kelle õpetamisele ta on pühendunud. Ning sama põhimõtte najal valmistus ta ka 13. veebruaril toimunud interpreetide galakontserdil Mozarti klarnetikontserdi ettekandeks, püüdes kuulajatele avada selle muusika eripära ja sügavust.
