“Üle 2,3 miljoni sammu ja peaaegu 1700 kilomeetrit – pole paha,” muheleb Tõnu Kõrvits. “Kõndimist on sel aastal tõesti hästi palju olnud. On tekkinud ka omamoodi hasart, et 10 000 sammu võiks ikka päevas ära tulla. Kõndimine on väga mõnus, kogun siis mõtteid. Enamasti on mul klapid peas ja kuulan muusikat, aga kevadel tahan hoopis loodushäältest osa saada.”
Muusikavalik sõltub meeleolust: kui on vaja mõtteid korrastada, kõlab kõrvus üks tema lemmikuid – Bachi “Goldbergi variatsioonid”, vahel kuulab meloodilisuse tõttu Schubertit. Teinekord avastab aga Spotifyst mõne 1980ndate new wave ansambli, millest polnud kuulnudki, aga mis vaimustab.
“Kuulan väga erinevaid ja veidraid asju. Tegelen sellega iga päev ja uue muusika avastamiseks on mul ka aega, see on ju minu eriala ning nii saan ka oma loominguks ideid.”
Viimase aja avastused, mida teistelegi soovitab, on näiteks Suurbritannia laulja ja laulukirjutaja Natasha Khan ehk Bat for Lashes, tundlik vokalist Rhiannon Giddens või õdede duo Larkin Poe. Äsja leidis ta ühest plaadipoest Los Angeleses kuldsetel kaheksakümnendatel tegutsenud ansambli Missing Persons vinüülplaadi.
“Nende saateansambel koosneb Frank Zappa bändi muusikutest. Laheda energiaga positiivne kooslus, mille kolmest välja antud vinüülist sain kaks kätte. Lisaks õnnestus sealt poest osta veel Van Morrisoni uus album ja Miles Davise varased salvestused.”
Kõigi aegade lemmikute osas jääb Kõrvits korraks mõttesse: “Human League’i “Together in Electric Dreams” meeldib mulle juba väga pikka aega ja lasen seda iga kord, kui plaate keerutan, see on nii positiivne ja armas. Kindlasti ka Duran Durani “Hungry Like a Wolf” või The Bugglesi “Video Killed the Radio Star”.”
Kõrvitsa armastus vinüülplaatide vastu ei ole saladus – tänaseks on helikandjaid tema kollektsioonis pea 2000. “Kõik kohad on täpsemalt öeldes neid täis.” Kallis hobi, mis iga investeeritud eurot väärt. Pealegi on helilooja noorem tütar vinüüli-hulluse üle võtnud ning annab kohati muusikalistes teadmistes isale silmad ette. “Küsimust, kellele vinüülid pärandada, ei teki.”
Kõrvitsa enda looming pole vinüülplaadile jõudnud. Kunagi võiks, sest selles osas mõtteid on, aga nende realiseerimine võtab aega. Küll leiab tänaseks rariteetseks muutunud kandjalt, kassetilt tema 1992. aastal loodud Kitarrikontserdi.
“See anti välja 1990ndate keskel ja üks kassett on mul olemas. Seda vaadates mõtlen, kas ma tõesti olen nii vana” muigab helilooja. “Polegi ammu kuulanud. Mul on seal kardina taga isegi kassetimängija, kvaliteedi osas peaks katsetama – eks seal on kassetile iseloomulikud teatavad sagedused.”
Kvaliteedi lihvimine
Olgu selle kassetiga kuidas on, aga oktoobri alguses andis plaadifirma Ondine välja albumi Kõrvitsa teosega “You Are Light and Morning (Sei la luce e il mattino)”, mis salvestati aasta tagasi Risto Joosti dirigeerimisel Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja Tallinna Kammerorkestriga ning mille helikvaliteeti lihviti pikalt ja põhjalikult.
“Salvestamise puhul tuleb ikka anda endast kõik, et ajapuudust ei tekiks. Tavaliselt kuulab igaüks eraldi salvestatud materjali läbi ja saadab seejärel oma tähelepanekud teistele. Sel korral läks aga ajalises mõttes kuidagi väga hästi – kõigil klappis. Veetsime Risto Joosti ja helirežissöör Tanel Klesmentiga mitu pikka päeva stuudios ja kuulasime koos iga detaili, nii peakski olema. Me oleme tulemuse üle õnnelikud, kuidas plaadil minema hakkab, selgub muidugi hiljem.”
Kõrvitsa eelmine koostöö samade interpreetide ja Ondine´ga albumil “Moorland Elegies” (“Lageda laulud”) sai rahvusvahelises muusikaajakirjanduses palju tähelepanu ja positiivseid hinnanguid. Plaat oli Amazoni klassikalise muusika number üks ehk enimmüüdud plaat ning jõudis NPR Music (National Public Radio, USA) 2017. aasta parima kümne klassikalise muusika albumi edetabelis kolmandale kohale. Helilooja pälvis teose eest ka 2016. aasta riikliku kultuuripreemia. Aasta pärast on loota samadele kollektiividele uut teost. Selle “käimasaamisega” helilooja praegu tegelebki, ainus vihje – see saab olema eestikeelne.
“Salvestusel ma ei sekku, vaid annan muusikutele vabaduse, sest usaldan neid. Enne esiettekannet käin siiski igas proovis. Kui midagi ei meeldi, on selge, et see tuleb välja öelda, aga küsimus on, millal. Kui midagi häirib, ei tee ma sellest juttu kõigi ees, vaid püüan isiklikult paluda, et äkki proovime pisut teistmoodi. Kuri ei ole ma kunagi, pigem leebe ja seda, et kellegagi oleksime esituse pärast tülli läinud, ei mäleta.”
Oma tee
Et heliloojatel on oma lugusid raske vabaks lasta, ta muidugi mõistab. Kipub isegi mõnikord liialt parandama ja parandusi tagasi parandama. Need ongi talle endale tegelikult märgid, et lugu on valmis.
“Looming elab mingist hetkest alates oma elu ja läheb ringlema. Siis ei ole heliloojal enam midagi öelda ning kätt ette panna ei saa. Samamoodi on kriitikaga – tagasisidet on vaja, aga mis teha, kui keegi saab teistmoodi aru kui mina mõelnud olen. Sa pead oma asjas kindel olema ega saa teiste arvamusega iga kell arvestada. Sul on ju oma tee ja tead, miks seda käid. Mina teenin muusikat.”
Kõrvits kirjutab muusikat absoluutselt iga päev. Lükkab telefoni hilishommikul mõneks tunniks välja, istub verandal klaveri taha ja hakkab tööle. “Arvutist saadan kirju ja maksan arveid.” Ta teab, millised on tema võimed ja teab ka tempot, milles hea kulgeda. “Kiirustada mulle ei meeldi. Need hetked on lahedad, kui kõrgepinge laes ja lendad, aga niimoodi pikalt ei saa.”
Ajast tingitult tuleb teha ka loomingulisi valikuid, sest kogu maailma muusikat ta ju luua ei saa, nagu ka ainult sellist muusikat, millest unistab ja mis talle kusagilt ülemistest sfääridest saadetakse. “Looda sa. Aga alati jääb väike puhvertsoon, et kui tuleb mingisugune asi, mida hirmsasti tahan teha, ei peaks ära ütlema. Ma ei tea, kas ma kirjutan palju või vähe, pigem keskmiselt. On kindlasti heliloojaid, kes kirjutavad rohkem ja kiiremini.”
Härra Kuu
Viimasel ajal on saanud muusikas tema kinnisideeks kuu. “Kuu-teema on mu loomingusse millegipärast tulnud ja huvitab mind. Lähtekohta ma ei tea ja mõne asjaga on nii, et ma ei tahagi vaeva näha selle sõnastamisega. Kui tunnen ära, siis sellest piisab. Ma ei tea, kas nii on õige, aga mulle sobib.”
Kuust puudutatuna sündis ka täna Tartus, homme Tallinnas, ülehomme Pärnus ja reedel Jõhvis maailmaesiettekande saav kolmeosaline “Kuu triptühhon”, mis kirjutatud Eesti Rahvusmeeskoori 75. sünnipäevaks ja mille tekstide autor on Doris Kareva.
Tekstid kuidagi jõuavad heliloojani. Mõnikord poetab keegi mõne vihje, siis komistab ta ise näiteks raamatukogus sobiva otsa. See on sisetunde küsimus, millal lamp põlema läheb ja äratundmine tekib. Aga teksti kõla ja vorm peavad olema head, sisust rääkimata. Sõnade ülesanne on muusika loomise käivitamine, nii lihtne see ongi.
“Doris oli üksinda paadiga merel ning vaatas terve öö kuud. Mälestuspildi valas ta poeesiasse. Tema tsükkel kandis nime “Täiskuubluus”. See on väga kaunis ja romantiline tekst. Saime just täna kokku ja käisime koos Eesti Rahvusmeeskoori proovis. Meil on temaga veidi sarnane side nagu Elton Johnil ja Bernie Taupinil. Oleme teinud palju koostööd.”
Püha esiettekanne
Esiettekande kontserte on kogunenud aja jooksul nii palju, et Kõrvits peab endale mõnikord meelde tuletama, kui eriline on kontsert, kus tema looming esimest korda kuulajateni jõuab.
“Ennast tuleb veidi kõrvalt vaadata, sest mõnikord võtad kontserti lihtsalt kui kontserti ja mõtled, et 45-minuti pärast võib vist sõitma hakata. Aga iga kontsert on tegelikkuses ju ainulaadne, esiettekanne eriti. Selleks valmistumiseks tuleb varuda aega, triikida särk ja viksida kingad. See on püha sündmus.”
Kõrvits on kontsertsaalides tihe külaline. Ikka selleks, et saada elamust ning olla muusikaeluga kursis. Eestis on palju maailmatasemel heliloojaid, aga tema hinnangul mahuvad kõik siia ära ja ruumi jääb ülegi.
“Heliloojad on väga kokkuhoidvad. Minu kolleegid on minu sõbrad, kellega meil on ühine tore ajalugu, olevik ja tulevik. Suhtleme omavahel tihedalt – saadame üksteisele lugusid, salvestusi ja linke. Käime esiettekannetel, tunnustame, õnnitleme ja mõnikord tuleb ette ka sõbralikku kriitikat, see on loomulik.”
Tulevaste kolleegidega tegeleb ta ka, sest õpetab noori heliloojaid nii Vanalinna Hariduskolleegiumis kui Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias, viimases pea 20 aastat. Õpetajatööd võtab Kõrvits kui puhkust loomingust ja võimalust olla koos teiste inimestega. “Töötan ju muidu üksinduses. Jagan teadmisi ja loodan, et sellest on abi. Sellel erialal on väga palju tundlikke tüüpe, mis on loomulik. Seega peab hoolikalt mõtlema, kuidas õpetamisel mõnikord suunata, reeglina pooldan vabadust.”
Epideemia tõttu jäi sel aastal ära mitu Kõrvitsa esiettekannet maailmas, millest on küll kahju, kuid paratamatusega ei ole mõtet võidelda. Palju reisiva helilooja arvates ei juhtu otseselt midagi, kui aasta vahele jääb. Lõksus ta ennast ei tunne, sest inimene saab soovi korral rännata ka oma peas.
“Mina laulan ikka oma laulu ja mingis mõttes isolatsioon ning üksindus mulle isegi meeldisid. Viibisin palju oma maakodus ka kevadel, normaalsel ajal ei oleks seda endale lubada saanud. Mulle meeldib edasi liikuda – elan nüüd ja tulevikule. Kuigi unistustega tasub praegusel ajal olla tagasihoidlik, loodan, et saan ikka mõned oma suured ellu viia. Nendest ma avalikult ei räägi, las need hullud ajad lähevad mööda.”
**
Foto: Jaan Krivel
Tõnu Kõrvitsa ja Doris Kareva “Kuu triptühhon” maailmaesiettekanded Eesti Rahvusmeeskoori kontserdil „Tormis. Kalevala 17. runo“ toimuvad 13. oktoobril Tartus Vanemuise kontserdimajas, 14. oktoobril Estonia kontserdisaalis, 15. oktoobril Pärnu kontserdimajas ja 16. oktoobril Jõhvi kontserdimajas.
