Pianistide konkursist on 11 ja klassikatähtede võidust saab kohe 10 aastat mööda. Mida tänane Sten ütleks tookordsele Stenile nii umbes pool aastat enne neid konkursse?
Ma vist ei ütleks midagi teistmoodi, mida ma tollal endale ütlesin! Mulle tundub, et seal läks kõik täpselt nii hästi nagu minna sai ja kui ma midagi muutnud oleksin, siis ehk poleks nii õnneks läinud.
Mil määral on edasine elu pärast neid võite läinud nii, nagu tookord õnnitlusi vastu võttes unistasid? Mis teoks on saanud? Mis pettumust on valmistanud või muidu teistmoodi, kui siis unistustes?
Ma ütleks, et elu on olnud täiesti üle ootuste äge, igas mõttes. Mul on olnud väga suur õnn tegeleda iga päev ainult muusikaga, mille kõrvalt ei ole ma pidanud tegelema nii öelda raha teenimisega mingil muul ametil, et enda muusikukarjääri toetada. See on tänapäeval väga suur privileeg ja tunnen selle üle tänulikkust iga päev. Ega ma tollal poleks ka arvanud, et ma isegi 30selt saan endiselt iga päev hommikul võtta oma kohvitassi ja lihtsalt kõndida klaveri juurde ja päev läbi mängida – uskumatu!
Üks Unistus oli palju reisida ja muusikat teha, see sai samuti teoks, suuresti tänu Londonis elatud ajale. See sai küll covidi algusega väga järsu lõpu, kuid need 4-5 aastat olid siiski tõesti lahedad!! Ja ma olen tegelikult pikalt tundnud, et olen muusikuna kõik asjad ära saanud teha, millest kunagi unistanud olen, seetõttu otsingi praegu ehk natuke uut suunda või unistusi, mille poole liikuda.
Kirjutad doktoritööd, mis teemal töö tuleb ja kuidas edeneb?
Doktoritöö tuleb teemal Mart Saare klaveriprelüüdide tervikkäsitlus, kus uurin nende prelüüdide mängimisega seotud probleemistikku. Töö on umbes poole peal, palju on veel vaja kirjutada ja mõelda, aga usun, et saan lähima paari aastaga ikkagi tehtud.
Tänapäeva käsitluse järgi oled noor mees, vanasti oleks ehk öeldud, et „parimais aastais“ või „loome-ea tipus“. Kuidas ise senist teekonda hindad? Mis saavutatud, mis juba töös ja praktiliselt tehtud ja millest täna unistad?
Tunnen praegu, et noore pianisti staatus on läbi saanud ja vaikselt on algamas selline küpsem faas. Umbes kolm aastat tagasi kartsin seda hetke päris palju, kuid praegu olen sellega rahu teinud ja tegelikult väga ootan, et milleni see kõik viia võib.
Eks see muidugi on raske ka, kuna nüüd ma konkureeringi kõikide muusikutega, enne olin see särav noor pianist, keda vanemate meistritega eriti ei saanud võrrelda. Nüüd on see aeg läbi, aga olen siiski väga elevil tuleviku osas. Ees ootavad ka suured muutused, kolin sügisest Eestist ära, et anda natuke rohkem hoogu oma rahvusvahelisele karjäärile.
Oled palju reisinud ja mänginud erinevatele publikutele. Mis on erinevate kultuuride publikute peamised erinevused? Kus kõige parem mängida on ja miks?
See on naljakas, aga mulle meeldib Ameerika publik väga. Nad võtavad väga suursuguselt vastu ja mulle on see alati tundnud nii võimas. Ja see on huvitav, alati öeldakse, et ameeriklased on kuidagi pinnapealsed, aga mina seda üldse sellisena ei taju. Nende huvi on alati suur ja tuleb väga siiralt esile.
Natuke veider publik on Hiinas, seal on vist kombeks, et tullakse kontserdisaali sööma/jooma ja filmima. Nad vahel teevad nii, et filmivad mingist lõigust video ja siis hakkavad seda kohe samal hetkel häälega järgi vaatama (mul juhtus nii Hiinas ükskord, kus saalist hakkas kostuma muusika, mida ma u 30 sekundit tagasi ise just mänginud olin). Kusjuures selle sama Hiina tuuri ajal oli ühes kontserdisaalis veel ka esimeses reas laud ja keegi oli ostnud McDonaldsi eine endaga kaasa ja sõi seda, mul oli terve mängimise aja juustuburgeri lõhn ninas.
Aga kõige parem on ikka kodupublik, meie oma Eesti inimesed. Selle vastu ei saa mitte miski, kui saad oma kaasmaalastele mängida ja ma arvan, et see jääbki ilmselt karjääri lõpuni parimaks. Aga samas omamoodi kõige vastutusrikkamaks, kuna alati on soov omadele kõige paremini teha.
Kuidas Eesti klassikalisel muusikal läheb? Kas publikut on ja kuidas noored klassikasse suhtuvad?
Eesti klassikal on praegu päris okeid ajad. Eriti kui vaadata saalide täituvusi, siis võib öelda isegi, et suurepärased ajad! Näiteks nendest kolmest kontserdist, mis me praegu Marceliga teeme, olid kaks juba nädal aega enne toimumist välja müüdud.
Samuti on ERSO kontserdid ju peaaegu alati täissaalidele ja ka EMTA uues kontserdisaalis käib palju rahvast. Ma arvan, et meil on praegu klassikalises muusikas väga hästi, palju annavad juurde kindlasti erinevad kultuurisaated, mis tõstavad teadlikkust ja loomulikult ka meie ühine pingutus selle nimel, et inimesed ikkagi tuleksid meie kontsertidele.
Sind saab kuulata festivalil Klassika on Moes. Mis ettekandele tuleb ja miks selline valik?
Moe festivalil tuleb meil Marceliga ettekandele väga klassikaline kava: Beethoven, Brahms ja Bach, kolm suurt B-d klassikalises muusikas. See on natukene sissejuhatus ka meie uue aasta projektile, kus esitame ühel kontserdil kõik Beethoveni tšellosonaadid. Nii Brahms kui ka Beethoven kirjutasid need sonaadid umbes sama vanalt, kui meie Marceliga praegu oleme, seega seal on meie jaoks huvitav ühendus. Kava on hästi kompaktne ja super ilus, tasub kindlasti tulla kuulama!
Kas ja mis on Moe festivalis niisugust erilist või lummavat, mille pärast inimesed selle teekonna võiks ette võtta?
See koht on väga kaunis ja kuigi ma ise seal kunagi veel mänginud ega ka käinud ei ole, olen oma kolleegidelt kuulnud, et tegemist on tõeliselt toreda festivaliga, mida tasuks kindlasti külastada nii kuulaja kui ka esinejana.
