21. jaanuaril saab hispaania ooperitäht ja dirigent Placido Domingo 80-aastaseks. Seoses sellega vahendame tema sügisel Jekaterina Vorobjovale/TASS antud intervjuud. Jutuajamise tõlkis eesti keelde Hele-Mai Poobus.
Olete tegutsenud aastakümneid nii laulja kui dirigendina. Kumb elukutse on teile hetkel südamelähedasem?
Mõlemad. Oma olemuselt on nad täiesti erinevad, aga täiendavad teineteist suurepäraselt. Kui ma dirigeerin, olen üdini õnnelik. Kui lähen lavale, täidab mind sügav rõõm, et mul on võimalus jätkata imelise muusika laulmist. Dirigeerida on psühholoogiliselt kergem kui laulda. Sa ei pea tekitama helisid, samuti ei muretse sa üleliia, kui oled külmetanud. Ometi on mõnes aspektis dirigeerimine ka raskem, sest sinu peal lasub tohutu vastutus, pead olema kõikide ja kõige ühenduslüli ning suutma oma kontseptsiooni tuua väga paljude erinevate inimesteni.
Kuid lauljana tajute end praegu kellena?
Olen endiselt tenor, kellel on viimasel aastakümnel olnud au laulda baritonidele mõeldud repertuaari, neid rolle, mis mulle endale väga meeldivad. Varases nooruses astusin nii mõneski zarzuelas üles baritonina, kuid minu tänases hääles pole midagi kunstlikku, see on instrumendi loomulik areng. Muutunud on vaid värvid, mis tulenevad karakterist, emotsioonidest, tegelaste hingeseisundist.
Kas ajaga on muutunud ka ettevalmistus esinemisteks?
Otse loomulikult. Mõnes mõttes on oluliselt lihtsam, sest kogemustepagas on ajaga tuntavalt täienenud. Kuid võttes arvesse vanust, pean enda eest rohkem hoolitsema. Tuleb tervislikult toituda, jätta piisavalt aega puhkuseks ja taastumiseks.
Kuidas suhtute oma vanusesse?
Rahulikult. Eksisteerib arvamus, et muusik nooreneb aastatega. Minu kirg laulmise vastu on täpselt sama suur kui karjääri alguses. Ma leian, et mul on väga vedanud. Kasvasin teatris sõna otseses mõttes üles. Nägin, kuidas mu ema-isa andsid iga nädal 5-6 etendust. Nende eeskuju näitas mulle, mida tuleks vältida ja kuidas vokaalselt end mitte ära kulutada. Ühtlasi andis see aimu, mida tähendavad tööeetika ja kohusetunne. Meenutan oma vanemaid sageli, tunnen nende kohalolust väga puudust …
Kas tähistate oma sünnipäevi?
Kui võimalik, siis ikka. Tavapäraselt pere ja lähimate sõprade ringis, kuid juba järgmisel päeval pöördun töö juurde tagasi. Proovin mitte lõhkuda režiimi, olen küllaltki distsiplineeritud inimene. Paar aastat tagasi ütlesin endale – Plácido, kui inimesed endiselt tahavad sind kuulama tulla, pead olema heas vormis! Laulmine on kohustus ja mulle tundub, et olen suutnud sellega üsna hästi hakkama saada. Ooperilaulja jaoks on oluline hinnata oma jõuvarusid adekvaatselt, end mitte kahjustada. Alustada laulmist alles siis, kui partii on „pähe” jäänud, võtta endale aega süvenemiseks. Kui töökoormus on suur, tuleb ka hästi toituda, olla füüsiliselt aktiivne ja palju magada.
Te sündisite Hispaanias, esimene edu saabus Mehhikos, maailmatuntus Ameerika Ühendriikides. Kus on teie kodu?
Olen maailmakodanik, kes on astunud üles loendamatul hulgal riikides kõikidel kontinentidel nagu paljud minu kolleegid. Sündisin tõesti Hispaanias, seal on minu juured ja oma kodumaaga olen alatiseks sügavalt seotud. Alates kaheksandast eluaastast elasin Mehhikos, kuhu minu vanemad olid emigreerunud ja on loomulik, et Mehhikol on mu elus eriline koht, seda enam, et abikaasa Marta on mehhiklanna.
Milline on teie suhe kaasaegsesse heliloomingusse?
Kaasaja ooperiga olen kokku puutunud mitmel korral – Gian Carlo Menotti „Goya”, Alberto Ginastera „Don Rodrigo”, Tan Duni „El primer emperador”, Garcia Abrili „Las divinas palabras” jm … Kuid tõele au andes ei lülita ooperiteatrid uuemat muusikat oma repertuaari just ülearu tihti.
Kas olete kursis ka tänapäeva popmuusikaga?
Uutest moevooludest popmuusikas olen teadlikuks saanud ja neid hindama õppinud
eelkõige tänu oma lastelastele. Nad on mind tagant torkinud, et kuulaksin muusikat, mis neile meeldib. Nende kaudu olen avastanud ka erinevaid põnevaid kooslusi, nagu seda on näiteks „Il Volo”.
Millised on teie armastatuimad rollid nii tenori kui baritonina? Ja kas on ka mõni selline osa, mida olete väga soovinud laulda, aga mingil põhjusel pole õnnestunud?
Mulle meeldib portreteerida isiksusi, kes oma põhiolemuselt on head, näiteks Cavaradossi (Puccini „Tosca“) ja Don José (Bizet’ „Carmen“). Palju vähemal määral on seda Mantua hertsog Verdi ooperist „Rigoletto”. Baritonide repertuaaris tõuseb teiste seast esile Simon Boccanegra Verdi samanimelisest ooperist, krahv di Luna „Trubaduurist” on aga otsekui tema vastand. Kuid tegelikult pole otseselt vahet, kas tegu on hea või halva karakteriga, kui muusika on erakordne, siis esitada on seda igal juhul ääretu nauding. Olen alati tundnud tõmmet Wagneri kangelaste poole, mõningaid neist, nagu Lohengrini, Siegmundi, Parsifali on õnnestunud laval laulda, samas kui Siegfried, Tannhäuser ja Tristan on jäänud kättesaamatuks unistuseks, neid rolle olen vaid stuudios salvestanud. Üritanuks ma neid laval esitada, oleksin riskinud oma häälest ilmajäämisega. Mida tahaksin veel proovida? Kindlasti teatud zarzuelasid – „Black, el Payaso”, „La leyenda del beso”, „La del Soto del Parral” – need on mulle väga lähedased. Kuna minu vanemad olid mõlemad zarzuela-lauljad, armastan seda nõudlikku žanri väga. Ooperitest on lähiajal plaanis Donizetti „Belisario”, see on minu esimene kokkupuude Donizetti baritoni partiiga. Kui
õnnestub, prooviksin kätt Don Carlose osaga Verdi ooperis „Saatuse jõud”. Mõningaid
mõtteid on ka prantsuse repertuaarist.
Milline on olnud kõige kurvem üleelamine seoses oma rollide või ebaõnnestumistega laval?
Paljude aastate jooksul lauldud erinevate rollide seas aitasid mu karjäärile enim kaasa Otello ja Cavaradossi. Aga on ette tulnud ka selliseid osi, mida olen esitanud mingil erilisel sündmusel ja seejärel pole nende juurde enam kunagi tagasi pöördunud. Samas ei kahetse ma midagi. Kõik on olnud millegi jaoks vajalik. Enne, kui annan nõusoleku teatud rolli esitamiseks, pean olema veendunud, et osa sobib mulle ja olen suuteline seda laval edasi andma.
Milline on teie suhe lavastajatesse, kes muudavad kardinaalselt lavastuse kontseptsiooni – Simon Stone, Christoph Marthaler, Romeo Castellucci?
Mulle isiklikult sümpatiseerib režii, mis ei vastanda end ei muusikale ega libretole.
Tänapäeval eksisteerib suurel hulgal kaasaegseid lavastusi, kuid vähesed neist on usutavad. Sageli raskendab see karakterite arengu jälgimist, üldine tegevus mõjub kunstlikuna, orgaanilisuse ja veenvuse nimel tuleb palju rohkem vaeva näha. Mulle meeldib laval olles tunnetada seda aega, mil ooper on kirjutatud. Samas leian, et igal lavastajal on õigus oma nägemusele. Nagu ka publik ja kriitikud on oma väljenduses vabad hindamaks lavastajate tegevust.
Alates 2003. aastast olite üheaegselt kahe teatri – Washingtoni rahvusliku ooperi ja Los Angelesi ooperi pikaaegne kunstiline juht. Kas tunnete sellest tööst puudust ja kas miski valmistas selle ameti juures ka raskusi?
Töötasin pikki aastaid lähedase ja ühtse meeskonnaga selle nimel, et aidata nende teatrite arengule kaasa, tuua neid üldises ooperimaailmas rohkem esile. Seetõttu on loomulik, et tunnen teatud igatsust … Kõige keerulisemaks osutus oma füüsilise kohalolu ühildamine kõikide teiste kohustustega maailma eri otstes. Minu jaoks oli tavapärane olukord, kus pärast etendust New Yorgi Metropolitan Operas lendasin esimese võimaliku lennuga Los Angelesse, et osaleda esietendusel, nõukogu koosolekul või mõnel heategevusüritusel.
Kuidas suhtute Metropolitan Opera või La Scala etenduste striimimisse? Kas te ei karda, et see vähendab ooperi elitaarset staatust, mõjudes kahjulikult tema kuvandile?
Ooper ei pea olema elitaarne, ta on kõigile ja igaühele. Mõelge, kui populaarne oli ooper Itaalias 19. sajandil, absoluutselt kõik käisid ooperis … Olen kindel, et ooperiülekanded, eriti veel suurepärases HD-kvaliteedis kinnitavad vaid tõsiasja, kuivõrd kaasahaarav see žanr on. Uued tehnoloogiad aitavad veenda suurt hulka inimesi, et teatrisse tulles saavad nad osa elava ettekande maagiast.
Millistel lavadel tunnete te ennast mugavalt ja kas on teatreid, kuhu ikka ja jälle tahaksite tagasi pöörduda?
Ma ei oska esile tuua ühte või paari teatrit teiste seast, üldjuhul tunnen end igal pool, kus esinen, hästi. Kõige sagedamini olen üles astunud Metropolitan Opera lavalaudadel, seetõttu pole ka imekspandav, et just see lava on mulle otsekui teiseks koduks saanud. Kuid teatreid, kus armastan töötada, on teisigi.
Ilma „Operalia” konkursita on ooperimaailmas kanda kinnitada raske?
Lihtne see tõenäoliselt pole. Paljudele noortele lauljatele on oluline näidata ennast teistele veidi varem, saada soovitusi, nõuandeid. Tõsi, on erandeid nagu Anna Netrebko, kes kategooriliselt keeldus konkursil osalemast, kui olin seda võimalust talle pakkunud. Kuidas tema anne on edasi arenenud, teame me kõik … Aga „Operalia” konkursi puhul pole asi niivõrd auhindades, kui osavõtjate pidevas omavahelises suhtluses. Me toetame üksteist, anname koos kontserte. Elan lauljate arengule kaasa. Alati on palju raskem see, mis järgneb konkursile, mitte mõõduvõtmine ise.
Kuidas olete hakkama saanud pealesunnitud puhkusega karantiini ajal? Pärast tervenemist COVID-19st pöörasin rohkem tähelepanu üldfüüsilisele aktiivsusele. See aitas mind olulisel määral. Samuti istusin uuesti klaveri taha. Kuigi noorena tegutsesin sageli kontsertmeistrina, oli tõsisem klaverimäng paraku juba ammu unustusse vajunud, kuna kõikide muude kohustuste tõttu polnud mul selleks enam üldse aega. Olen õnnelik, et ka selles vallas on toimunud vaikne areng. Seejärel keskendusin laulmisele, et valmistada end ette suvisteks kontsertideks ja etendusteks.
Mida arvate esinemisest ilma publikuta?
Ilma publikuta pole energeetikat ja adrenaliini. Vaatamata kehtivatele piirangutele ja
erinevatele ohutusnõuetele pole mul veel ette tulnud juhust laulda täiesti tühjas teatris. Publik elustab lava igal õhtul, olles osa etendusest. Kuigi saalis on inimesi vähem, tunnetan nende erilist soojust, justkui oleks täismaja.
Kas eneseisolatsioonis olles tundsite enda või oma lähedaste elu pärast hirmu?
Haigus ja isolatsioonis olek aitasid meid abikaasaga tavapärasest enam hinnata lihtsaid asju, andes meile uut energiat ja inspiratsiooni. Kõige rohkem tugevdas see meie omavahelist sidet ja samuti suhet lähedastega, keda meil ei õnnestunud näha ega emmata neil päevil.
Kuidas te suhtute saatusesse?
Olen fatalist. Tuleb see, mis tulema peab. Saatus on minu vastu armuline olnud. Ta on kinkinud mulle pere, armastatud elukutse, raskused, ilma milleta ei oskaks ma kõike seda väärtustada ja elu näiks oluliselt värvivaesem.
Paljud artistid jäävad kuulsuse saabudes loorberitele puhkama. Teie olete erandlik, rühite pidevalt edasi. Mis teid kannustab?
Uudishimu. Olen kogu elu püüdnud teha kõike võimalikult hästi, ükskõik, millele parasjagu keskendunud olen – laulmine, dirigeerimine, ooperikompanii ülesehitamine või noorte annete aitamine.
Mida tähendab teie jaoks tunnustus?
Tunnustus on oluline, kuid vaid seetõttu, et see annab võimaluse sütitada ja toita inimeste armastust ooperi vastu. Otse loomulikult on väga meeldiv, kui sinu tegevust tunnustatakse, kuid palju olulisem nii mulle kui neile, kes kunstile pühendunud, on oma loomingu võimalikult suure kuulajaskonnani viimine.
Kas mõtisklete ka selle üle, et ühel hetkel tuleb teil publikuga lõplikult hüvasti jätta?
Loomulikult. 2006. aastal tundsin pärast Tan Duni ooperi „El primer emperador” esietendust, et olen suurepärases vormis. See olnuks õige hetk ooperikarjääri lõpetamiseks, kuid tajusin, et kuulun lavale ja jätkasin laulmist. 2010. aastal täitus minu ammune unistus, debüteerisin baritonina Giuseppe Verdi ooperis „Simon Boccanegra”, pärast mida proovisin järjekordselt lauljakarjäärile punkti panna, kuid sattusin siiski hoogu. Järgnevatel aastatel omandasin süstemaatiliselt baritonide repertuaari … Arvasin, et seitsmekümneselt ma enam kindlasti ei laula, aga iseenda imestuseks täitub mul 80. eluaasta ja olen endiselt laval.
Milline on teie uus prognoos?
Jätkan laulmist seni, kuni tunnen, et suudan laval anda endast maksimumi. Ja mitte päevagi rohkem. Kauaks meile häält on antud, ei tea keegi. Hääle areng sarnaneb pikaleveninud ehitustegevusega. Plaanid ehitada 12-korruselist maja ja alustuseks tegeled vundamendiga, siis esimese, seejärel teise korrusega. Ehituse jooksul selgub, et rahast tuleb pidevalt puudus. Sinu orientiirid muutuvad, aga tasapisi sa muudkui ehitad ja ehitad … See on imeline, lõputu lugu.
Milles peitub teie pikaealisuse saladus? Ja mida soovitaksite algajatele muusikutele?
Minu pikaealisuse saladus on kombinatsioon õnnestunud valikutest ja ressursside hoolikast käsitlemisest. Usun, et olen suutnud ennast säästa ka tänu sellele, et kõik vokaalpartiid omandan klaveri taga ise, mitte repetiitoritega lõputuid proove tehes. Nõuanne noortele on lihtne – kujundage oma karjääri mõistlikult ja kohelge oma annet hästi. Ärge vanduge alla kiusatusele võtta vastu roll, milleks te pole veel valmis! Ja loomulikult ma loodan, et õnn ei pööra ka teile selga.
Kuid kui suudaksite minna ajas tagasi, millist nõu annaksite iseendale?
Annaksin iseendale kindlasti hulganisti nõuandeid, aga samas pean tõdema, et oma vigadest olen palju õppinud. See on ainus võimalus kasvada ja areneda. Mulle ennustati, et minu karjäär jääb väga lühikeseks, eriti pärast seda, kui 34-aastasena debüteerisin Otellona Verdi samanimelises ooperis. Mis tol ajal näis mõtlematu sammu ja tõenäoliselt suure veana, osutus hoopis targaks valikuks … Seega on nõu andmine alati delikaatne ja vahel ka küsitava väärtusega.
