“Meie peres ei ole keegi kunagi tööl tahtnud käia, alati on asju kodust aetud. Kuidas mina teistsugune oleksin? Ma ei saaks sellega lihtsalt hakkama. Vabadus on kõige parem – ülemust ei ole, oled oma aja peremees ja võid otsustada ka mitte midagi teha.”
Kontrabassimängija ja helilooja Mingo Rajandi niisama jõude muidugi kodus ei passi. Igav ei ole tal iial ja tegemisi on väga palju. Mõnel päeval tuleb harjutada, teisel aga tegeleda komponeerimisega. Päevaga ei jõuagi kõike, mida peaks või tahaks teha ja mitte seetõttu, et ajast jääks puudu. “Õhtuks olen nii väsinud, et kukun voodisse.”
Harjutamise puhul tuleb end viia õigesse rahu seisundisse ja läbi mõtlema, mida täpselt harjutada. Kui võtta aga ette muusika loomine, siis Rajandi puhul see päris nii ei käi, et maandub arvuti ette ja kukub kirjutama. Tema alustab ikka klaveri tagant. “Istun korraks sinna, siis tõusen püsti, käin aias ringi, vaatan taimi, loen midagi. See on tegelikult komponeerimise venitatud protsess.”
Oma aja võtavad ka asjatoimetused, millega inimestel ikka on elus vaja kokku puutuda, näiteks poeskäigud. Koristamise pattu on tal enda sõnul vähe õlgadel, aga oma koera Pontuga jalutab meelsasti iga päev vähemalt kaks tundi.
Viimastel kuudel on äsja aasta jazzhelilooja tiitliga pärjatud Rajandi käinud siiski läbi mitmed faasid: mh kurbuse ja paanika, mis “temast nüüd saab” ja “hästi tubliks hakkamise ning suurte tegude” oma. Viimasega ei läinud päriselt õnneks, sest ta lihtsalt ei suutnud.
“Minu jaoks on muusika olnud alati sotsiaalne nähtus. See ei ole kusagilt kõrgustest mu pähe kiirgav inspiratsioon, mille pean paberile saama ja edasisest on ükskõik. Minu puhul see ei kehti. Loon muusikat, kuna see on minu viis inimeste ja maailmaga suhelda. Mulle on oluline, kuidas minu poolt kirjutatud noodid ja ideed luuakse teiste poolt uueks maailmaks ning kuidas kuulajad sellega suhestuvad. Kuna aga selline väljund puudus, olin kui halvatud. Ja selle asemel, et kirjutada sahtlisse, kirjutasin otse prügikasti.”
Rajandil on olnud päevi, mil lootus muusikuna edasi tegutseda kadus. “Ma ju näen, kuhu maailm liigub ja olin kindel, et seda tööd saavad lähitulevikus teha vaid tippude tipud. Mind masendas kohutavalt, et kogu vaev ja suur töö on olnud asjatud ning pean otsast alustama. Aga millega? Ma ei oska ju midagi muud.”
Vastutuult kõndija
Muusika nimel on Rajandi loobunud materiaalsetest hüvedest, stabiilsusest ja lähikondsete heakskiidust. Muusiku elu on üsna ebastabiilne ning tuleb ette perioode, mil tööd on vähem, seejärel juhtub jälle kõik korraga. Enamus teenitud rahast tuleb investeerida järgmistesse projektidesse, sest osa neist vajab kuudepikkust ettevalmistust.
“Aga mida ma päevade kaupa teeksin, kui mul oleks kõik olemas? Kui sul ei ole midagi, ei oska sellest puudust tunda. Kui ma ei kulutaks kogu oma raha uutele projektidele, siis elaksin isegi ära.”
Õpingute ajal 2000ndate keskel, oli isegi algajatel palju tööd, sest muusikaelu oli kirev ning igasuguseid esinemispakkumisi tuli aknast ja uksest. Aga suvalistel “keikkadel” ülesastumine ei olnud Rajandile kerge. Ta ei tahtnud mängida pulmades ega üles astuda kaubanduskeskuste fuajeedes, sest tundis end selles rollis, ja tihti veidi kokkuklopsituna mõjuvates kooslustes, kohutavalt ebamugavalt.
“Oleksin pidanud korralikult omandama jazzistandardid ja kogu sellega seotud esteetika, aga mul puudus sügavam huvi. Kuna tahan kõike hästi teha, siis otsustasin sellest tegevusest loobuda ja tegingi seda teadlikult üsna oma karjääri alguses..”
Sellele järgnes paraku pikk ja ajuti meeleheitlik periood, mil noorel muusikul polnud üldse tööd. Ta ei saanud ka aru, kas peaks tõesti seda tüüpi muusika mängimist ikkagi harjutama, mida on vaja valdkonnas, kus liigub raha ja on tööd. Paar korda tuli seda ikkagi teha, aga vastumeelsus läks nii suureks, et oma asja tuli edasi ajada.
“See oli kohutavalt raske. Aga ikkagi olin õnnelikum, kui neid mänge tehes. Sellises töös ei ole midagi halba, minule see lihtsalt ei sobinud. See kogemus on õpetanud mulle alandlikkust. Mõistan kui privilegeeritud on selline elu, et saan teha tõesti ainult seda, mida tahan ja see on suurim õnn. Tuletan seda endale pidevalt meelde.”
Oma elu nimetab Rajandi ajuvabaks, sest on alati kõndinud vastutuult ja valinud kõige raskemad rajad. Aga see, mida ta ise oma valikutest on saanud, kaalub kõik üles. “Kõige tähtsam on vabadus. Vabadust ei vahetaks ma mitte millegi vastu. Vahepeal on tundunud, et kõnnin üksi ja kogu aeg pimedas. Valguskiirena olen viimastel aastatel leidnud muusika või laiemalt kunstide ringkonnas mõttekaaslasi, keda arvasin, et ei leia kunagi. Olen selle eest nii tänulik.”
Tunnustus loeb
Kevadine aasta jazzhelilooja tunnustus ning Eesti teatri auhindade parima originaalmuusika ja muusikalise kujunduse auhind lavastusele “Kontrabass” Eesti Draamateatris loevad talle palju, isegi väga palju.
“Jazziauhind tähendab eelkõige seda, et minu kolleegid ja inimesed, kellega olen professionaalselt kõige lähem, arvavad, et olen teinud midagi hästi. See on kõige tähtsam üldse. Teatriauhind on ka väga tore, sest olen teatritööst huvitatud ja tahaksin seda veel teha. Ma ise ka tundsin, et see töö oli õnnestunud, sest tegin seda väga põhjalikult. Iga tunnustus on kinnitus, et sinu suund on õige.”
Lahmiv kriitika seevastu teeb haiget. Kuigi teda pole tema arvates peetud isegi kriitikat väärivaks muusikuks, sest ta lihtsalt ei kuulu teatud ringkondadesse, on mõningaid kordi siiski ette tulnud. Professionaalset ja analüüsivalt muusikakriitikat siin praktiliselt polegi, kuigi vaja oleks hädasti, ühesed kiidukoorid on ju mõttetud.
“Pärdi päevade jaoks loodud minu seni kõige suurem vorm “Creating Gods” tekitas vastuolulisi arvamusi. Oli neid, kellele see üldse ei meeldinud ja oli neid, kellele see kohutavalt meeldis. Millegipärast arvestame nendega, kellele me üldse ei meeldi, rohkem. Meenub, et keegi kirjutas midagi sellist, et “kõik, milles Pärt õnnestub, on Rajandi eksinud”. Sain kohe aru, et see on ju rumal jutt, sest minu loomingul ei olnud peale festivali nime mingit sidet Arvo Pärdiga, aga ikkagi oli seda raske välja kannatada ja tundsin end läbikukkununa.”
Laval tunneb Rajandi end hästi kui tingimused enam-vähem klapivad ja on olnud aega piisavalt ettevalmistusi teha. Tunnet, mis tekib seal koos teistega, kui kõik läheb “käima”, ei asenda talle miski muu. See on aga energia küsimus ning ülimat rahulolu juhtub pigem harva.
“See eriline, eeterlik vibe sünnib koostöös muusikute ja publikuga. Saalis on muidugi alati ka vaoshoitud inimesi, kes kardavad oma tundeid välja näidata. Julgustaksin seda siiski tegema, muusikale kaasaelamises ei ole midagi piinlikku. Oma tunnete avaldamine annab väga palju inimesele endale ja muusikutele laval ning ruumis tekib täiesti teistsugune olukord.”
Hiljuti sattus ta juhuslikult ise publikuks Jan Kausi ja Flo Kasearu raamatu “Vangerdused” esitlusele. Teos on loodud koduvägivalla all kannatanud naiste lugude põhjal.
“Kui inspireeriv oli Pärnu Naiste Varjupaiga juht Margo Orupõld ja kui tervelt, reipalt ning isegi humoorikalt asjaosalised neist kõige jubedamatest asjadest rääkisid, Ei suuda ära imestada. Olen ise koduvägivalda kogenud ning mitte tahtnud sellest rääkida, sest need lood on nii piinlikud ja banaalselt sarnased. Tahan oma uue singli “I Want” pühendada kõikidele võimekatele ja ägedatele naistele, kes vaatamata tohutule tublidusele arvavad, et nad ei ole piisavad, ning kes iseenda ja teiste poolt peavad pidevaid etteheiteid taluma.”
Uue loo tekst pärineb briti poeedi Hollie McNishi sulest. Muusika loomise kergus sõltub Rajandi meelest just heast tekstist, siis on lausa pool tööst olemas.
“Luuletus peab olema rütmiseeritud, mõnikord leian kihvti teksti, hakkan looma ja sellest jääb alles kaks rida. Vahel polegi rohkem vaja. Praegu avastan enda jaoks moodsamat kirjandust ja jälgin osasid autoreid sotsiaalmeedia vahendusel. Kuna Trio Maagi augustikuu kontsertidel astub üles hispaania laulja Isabel Bermejo, siis olen uurinud hispaaniakeelset luulet, et selleks puhuks uusi lugusid luua.”
Uut pilli oleks vaja
Kuna muusika loomine kriisi ajal lihtsalt ei läinud käima, saabus ükskõiksus ning tähelepanu pöördus muule. Rajandi on lugenud palju raamatuid, mida muidu ei loeks, kasvõi briti neuroloogi Oliver Sacksi teoseid ning mõtisklenud ajutegevuse teemadel. Lisaks kuulanud süstemaatiliselt muusikat koos partituuridega.
“Mulle on alati pakkunud huvi soome helilooja Einojuhani Rautavaara. Partituuriga avaldub tema muusikas uus rakurss. Mind huvitab, mismoodi teine inimene on mõelnud ja kuidas ta oma muusikas midagi lahendanud on, või kuidas selline kihvt kõla on saavutatud. See taandub tegelikkuses käsitööoskusele.”
Foto: Gabriela Liivamägi
Pilli harjutamisel tal regulaarset režiimi ei ole. Kui on mõni esinemine tulemas, siis tuleb rohkem pingutada, vahepealsel ajal hoiab end vormis või vähemalt üritab. Pille on tal ainult üks. “Ta on tükkidest kokku ehitatud ja teda on pisut raske mängida. Muidugi tahaksin kunagi päris head pilli, aga sellest ei julge ma mõeldagi.”
Foto: Rene Jakobson
Uus lugu “I Want” on valmis ja Mingo Rajandi Kvintetil albumgi tegemisel. See kannab nime “To Be!” ja on kokku pandud eriilmelistest lugudest, mis tema arvates väärisid jäädvustamist.
“Album ilmub teadliku otsuse tulemusena digitaalselt, sest ma ei taha maailma rohkem plastmassi juurde toota. Keskkonnaga toimuv on minu jaoks kogu aeg päevakorras. Muusikalises plaanis on kogumik aus ja väga eripalgeline. Sealt leiab mõtteid, mis on minu jaoks olulised ning on peamiselt maailma ja eluolu vaatlused. Olen jõudnud järeldusteni, et ma ei tea mitte midagi kindlalt, saan ainult vaadelda. Äkki see on mingisugune küpsus?”
**
Mingo Rajandi (8.02.1980)
Helilooja ja kontrabassimängija
Lõpetanud Eesti Humanitaarinstituudi teatriõppe, saanud bakalaureusekraadi Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia jazzosakonnas kontrabassi erialal ning magistrikraadi kompositsiooni erialal.
Rajandi on mitmete ansamblite kunstiline juht ning eriilmeliste interdistsiplinaarsete projektide algataja. 2020. aasta kevadel kuulutati ta aasta jazziheliloojaks ning Eesti teatriauhindadel sai tunnustuse parima originaalmuusika eest.
Heliloojana on ta toonud kuulajate ette ridamisi omaloomingut, kus segunevad jazz ja nüüdismuusika ning selle žanriülene sidumine teiste kunstiliikide väljendusvahenditega. Tema viimaste suuremate tööde hulka kuuluvad Pärdi Päevadeks tellitud interdistsiplinaarne lavateos „Creating Gods”, Torontos toimunud Estonian Music Week’il esiettekande saanud teos „Trees Talk” maailma tippu kuuluva fagotimängija Martin Kuuskmanniga.
Ta osales koos Guido Kanguriga Eesti Draamateatri lavastuses „Kontrabass” ning lõi koos Kirke Karjaga 2019. aasta Jazzkaare avamiseks teose “Jazzkaar 30: Erkki-Sven Tüür & Lepo Sumera Rewrite“. Sama aasta detsembris kõlas Mingo moodsas arranžeeringus Händeli “Messias”, mida esitasid Veronika Portsmuthi koor ning 11-liikmeline fantaasia ansambel.
Aktiivsed kollektiivid: Mingo Rajandi Kvintett, Trio Maag, The Free Musketeers
