Mari Kalkuni muusika võimaldas Võrumaale reisinud jaapanlasel esimest korda kuulda vaikust, inspireeris sakslasi ostma maalappi Saaremaale ning andis ühele eesti naisele vahendid avaldada lähedastele oma tundeid. Tema laulude saatel on ilmale toodud isegi laps.
“Muusikuna on minu jaoks oluline ausus. Minu looming räägib sellest, kes ma päriselt olen ja on mõjutatud minu maast, selle vägevast loodusest ja kliimast ning kõigest, mis minu ümber toimub. Inimene vajab söögile ja peavarjule lisaks edasiliikumiseks ka hingetoitu ja muusika on selleks parim viis.”
Äsja aasta muusik 2020 tiitli saanud Kalkun on kindel, et ühegi muusiku jaoks ei ole auhinnad põhjus muusikat teha, pigem on tunnustamine kinnitus, et valitud suund on õige ja sellel võib edasi liikuda.
“Muidugi on tore, kui märgatakse. Mul on väga vedanud, sest märkamist on olnud viimastel aastal üksjagu, isegi natuke imelik on. Tähelepanuga kaasneb vastutus sõnade ja sõnumite ees, mida maailmale saadad. Minu töös on ju suur osa ka suhtlemisel. Välismaal esindan Eestit ja olen meie kultuuri saadik, olen korduvalt pidanud väga hoolikalt mõtlema, mida ikkagi öelda soovin, aga püüan alati positiivse välja tuua.”
Reisidel ongi välja kujunenud intensiivne nädala või kahene rütm kontsertide ja suhtlemisega. Kui tuur läbi, saab Kalkun koju Võromaale vaikuse ja rahu keskele, kus igal hommikul on võimalus otsustada – keerata raadio lahti või mitte.
“Siin ma taastun ja kogun jõudu ning energiat. Suvel on ringi reisimist ja rääkimist eriti palju. Sügisel olen kohati tundnud, et ei suuda suhelda isegi oma perega, sest sõnad on lihtsalt otsas. Mõnikord olengi nädalaks üksinda ära läinud ja kõik juhtmed välja tõmmanud. Õige hetk tuleb ära tabada – et midagi anda, peab enda tassi ka täis hoidma. Eks see üks pidev köielkõnd ole.”
Möödunud aasta oli nii vaikne ja teistmoodi, et isegi publikuta kontsert jaanuaris ERRis tundus kui koopast prožektorite valgele sattumine. “Isa oli mul suur suhtleja ja temalt olen pärinud mõtete sõnadesse vormimise võime. Võromaalt oma mullist välja tulemine on häälestamise küsimus. Seda oskust saab ajaga järjest paremaks lihvida.”
Kordumatuse kordumatus
21-aastaselt sai Kalkunist äsja avatud Eesti Pärimusmuusika Keskuse produtsent. Vastutusrikas amet, mis nii noorele inimesele antakse ainult Eestis, ja milles kõike tuli teha nullist. “Kui olin aasta teistele kontserte korraldanud, ei jaksanud ma ise enam muusikat kuulata. Korraldustöö imes mind energiast tühjaks. Tundsin siis, et saan tegeleda ainult sellega, mis mind sütitab ning ei tohi seda enam eitada. See oli vajalik kogemus ja äratundmine. Võtsin südame rindu ja järgisin intuitsiooni.””
Kalkun otsustas oma asja ajama hakata ja süveneda muusikasse nii, et suudaks endale lisaks teistelegi elamusi pakkuda. Ja kuigi lauljaks tahtis ta saada juba esimeses klassis, asus pärast keskkooli õppima kultuurikorraldust ning lähtus tema suguvõsas aegade algusest kehtinud põhimõttest – kui midagi alustad, vii see lõpuni. “Õpingute ajal oli pere küll vastu, et minust saaks muusik, sest normaalsed vanemad tahavad ju oma lapsele stabiilset ametit. Hiljem lähedased minu valikuga siiski leppisid.”
Kalkuni kodumaine karjäär läks käima kohe ja täiesti valutult. Esimese albumi “Üü tulõk” vastukaja oli rohke ja positiivne. Kalkunile meenub esimesena Mihkel Raud, kes kirjutas 2007. aastal Eesti Päevalehes:”Järgmisel päeval neid äratuntava poptajuga loodud laule plaadilt üle kuulates tundub eelmise õhtu kontserdimälestus isegi olulisem, sest ilmselt on Kalkuni tüüpi lauljataride – mitte et neid peale tema Eestis praegu oleks – õnn ja häda selles, et nende hääle kordumatus on täpselt sama kordumatu kui see hetk, mil seda esimest korda kuuldakse.”
“Professionaalne muusikakriitika on hästi oluline ja seda võiks olla palju rohkem. See on kanal avalikkusele, aga ka tagasiside omas maailmas toimetavale muusikule endale. Kui tahame olla kultuurrahvas, siis on vaja dialoogi. Et meil tekiksid erinevad poolused, mille vahel kultuuriline suhtlus toimub. Alati on huvitav vaadata, milline on rahvusvaheline ja milline Eesti tagasiside ning kuivõrd erinevalt võib aru saada ühest ja samast muusikast.”
Kalkuni viies album “Ilmamõtsan” valiti The Guardiani kriitikute poolt 2018. aastal parimate maailmamuusika albumite esikümnesse. “Ju ta Eestis ka kusagile jõudis,” muigab muusik. “Välismaal on muusika mõju keele ja kultuuri konteksti puudumise tõttu teistsugune, rõhk on muusikal, Eestis on sõnad muusikas võrdselt oluline osa.”
2010. aastal sai temast täiskohaga vabakutseline muusik ning kohe algas ka teadlik töö rahvusvahelisel suunal. Aasta varem oli Kalkun koos Ramo Tederiga külastanud Jaapanit ja Jaapanist sai ka esimene välisliin, mida arendama hakkas. Osalemine festivalil Tallinn Music Week ja välismaiste kriitikute positiivne tagasiside andsid kindlama tunde, et tema muusikal on piiri taga potentsiaali. Tänaseks on tal kõige tihedamad sidemed Jaapani, Saksamaa, Inglismaa ja Šotimaaga.
“Ma ei ole eesmärgi püstitaja, et pean kindlasti mängima näiteks Womadil. (Tähtsamaid maailmamuusika festivale – K.E.) Mulle meeldib, kui midagi tekib orgaaniliselt järjekindla töö tulemusena. Seda protsessi on oluliselt mõjutanud minu meeskonna areng.”
Kalkun otsustas mõned aastad tagasi, et kõigega ei pea tema ise hakkama saama ja mitmekesi jõuab rohkem. Teadliku, aga pika otsingu tulemusena leidis ta enda kõrvale mänedžer Marili Jõgi, helikunstnik Taavo Terase ja helirežissöör Martin Kikase. Väike, aga tõhus seltskond, kes aitavad igapäevast asjaajamise koormat vähendada, et muusik saaks keskenduda oma põhiasjale ehk muusikale. Tiimi areng on oluline aspekt rahvusvahelise suhtluse ja karjääri edenemise puhul ka.
“Üks asi on igapäevane asjaajamine, teine aga arendustegevus ja mõtlemine, kuhu edasi liikuda. Eks see ole suurte otsingute tulemus, aga viimastel aastatel hoogsalt edenenud. Meeskond peab olema paindlik ja hea tunnetusega, sest muusikat ei saa joonlaua järgi korraldada. Mida paremat ja professionaalsemat tööd me teeme, seda parem on tulemus meile kõigile.”
Muusika isiklikkus
Kalkunit ajendavad looma loodus ja inimene. Täpsemalt see, mis looduse ja inimese sünergiast ning vastuolust sünnib. “See suhe on nii huvitav. Kõik, mida loodus loob, on kordi vägevam sellest, millega inimene hakkama saab. Ükskõik, kui ilusaid linnu me ka ei ehitaks, ei ole need kunagi nii võimsad ja ilusad kui põlismetsad ja looduskaunid paigad. ”
Praegu on parimad loomingulised meditatsioonid lõputud lumised väljad ja talvised maastikud. Haanjas suusatades ja suu ammuli looduse ilu nautides saavad mõtted klaariks. “Eile näiteks tegelesin ühe muusikavideo ideega. Mul polnud see plaanis, aga sellise maagia keskel, mida loodus meile praegu pakub, võtavad mingid asjad kuju ja selginevad.”
Muusika on tema jaoks väga isiklik, lihtsalt veetilgale või puule mõeldes lugusid ei sünni, küll aga mõnele inimesele või tema enda elus toimunud elulistele momentidele. Mitmed lood on seotud kellegi lahkumisega.
“Jah, mu muusika tegeleb päris palju igavikulise mõõtmega. Ärasaatmis-lauludel on minu loomingus oluline osa. Seda, et elu on ajalik ja saab kord otsa, tasuks kogu aeg meelde tuletada. Kuidas me aega kasutame, on me endi kätes.”
Kalkun rõhutab, et lisaks on tema ideede allikas kogu pärimus oma tohutus rikkuses. Kohati on pärimus lugude ja lauludega nii läbi põimunud, et raske on eristada, kust algab tema looming ja lõpeb pärimus ning vastupidi.
“Olengi püüdnud nii, et elan ja loon enda pärimust. Ma olen õnnelik, et mul on pikalt olnud sõpruskond, kelle jaoks regilaulude laulmine on täiesti normaalne igapäevane tegevus. ”
Kalkun mõtleb sageli kui palju on tema esivanemad pidanud pingutama, ja sellele, milline juhuste rada on see, et ta on just seal, kus on. “Õppisin ju koolis itkusid ja olen itkenud oma isa ristipuu juures. Need on vägevad hetked, kui koged enda nahal õpitu elluärkamist.”
Ka tema on kooli ajal välitöödel käinud ja diktofoniga lugusid korjanud. Seda harrastab muide tänaseni – võtab salvestaja välja ning pinnib oma küla vanemat põlvkonda. “Samuti uurin eakatelt sugulastelt, kes veel perekonda puudutavaid lugusid mäletavad. Tuleb küsida ja siis antakse ka. Arhiivid on samuti suur allikas, aga nendest kullaterade välja sõelumine on ränk töö.”
Mõtlemine albumites
Kõik Kalkuni albumid on kontseptuaalsed – tervikuks seob need pealkiri või läbiv teema. Loomiseks sütitav idee saab enamasti alguse looduses liikumisest, millele järgnev loomeprotsess on puhas töö mõtte ja materjaliga. Laulude kirjutamine, arranžeerimine, salvestamine ja produtseerimine on algimpulsist palju tehnilisem ettevõtmine.
“Ma olen vanakooli muusik, sest mõtlen albumites. Album on inspireeriv eesmärk ja tervik. Tegelen pidevalt uue materjaliga ja mõnikord olen pool aastat intensiivse loometöö faasis.”
Uue albumiga oli plaanis tööle hakata juba eelmisel aastal, aga siis kargas vahele “Õunaaia” albumi mõte ja teised tegemised jäid tahaplaanile. Tema elus on olnud loomeperioode, mil ühe päeva jooksul valmib neli lugu. Sel aastal plaanib ta rohkem pühenduda arhiivimaterjalidele, mis varasemate plaatidel puhul nii oluline pole olnud. Muusika on Kalkuni jaoks keel, milles muusikud saavad omavahel suhelda, just seetõttu ei piiritle ta end žanriliselt pärimusmuusikaga.
“Praegu on käsil kaks väga huvitavat projekti – jaapanlaste ja islandlastega, mis tüürivad ambient’i ja isegi džässi poole. Olen teinud koostööd ka klassikutega. Kastitamine ei ole oluline, tähtis on hoida ja leida muusikas vabadust ja see võimaldab mul artistina areneda ning õppida. Juurte tunnetus võiks kõiges muidugi olemas olla, seda ma kaotada ei taha.”
Ühe koostöö raames sattus Kalkun Jaapanisse albumit salvestama – teadiski vaid, et tuleb salvestada, aga kellega ja kuidas, mitte. Projektis said kokku muusikud, kes varasemalt teineteist ei teadnud.
“Kogu muusika sündis kohapeal. Sain teada, et olen võimeline viie päevaga looma albumitäie lugusid, kuigi mu enda plaadid sünnivad aastaga. Pealegi on mulle improvisatsioon alati meeldinud. Muusikule oli see avardav kogemus. Me peame kogu aeg ise tekitama olukordi, et mugavustsoonist välja astuda. Kui hakkame tegema midagi kindla peale, siis ühel hetkel see enam ei toimi. Rõõm ja avastamine peavad kogu aeg olema.”
Kalkuni albumid on tema maailma teatud ajahetkede jäädvustused. Muusikalisest suhtlusest tunneb ta kohati puudust, aga siis on kuklas teadmine, et muusikuna saab koostööd teha absoluutselt kõigiga.
“Kirjanduse puhul mõeldamatu, et kaasteeliseks võib olla kes iganes. Äsja sain koostöö kutse ühelt Belgias asuvalt aafrika muusika bändilt. Seegi on olnud endale tõestamine. Kui hakkasin rohkem rahvusvahelisi kontserte andma, ega ma teadnud, kuidas omas keeles laulmine vastu võetakse. See on olnud suur kontsertide kaudu katsetamine, kuidas välismaa publik mõistaks lugusid, mis laulude taga, veidi paremini.”
Esimesed laulud kirjutas Kalkun viieselt. Need salvestas ta kassett-diktofoniga, kuid pole nüüd, professionaalina saanud võimalust pisikese helilooja pingutustele hinnangut anda, sest kassetid on heal juhul kusagil pööningul, halvemal juhul kadunud ja kas hindama üldse peakski. On kuulajaid, kelle arvates on laulja parimad lood tema esimesel albumil, ja need kirjutas ta 15-aastaselt. Ise muusik oma loomingus paremusjärjestust ei tee.
“Olen võrrelnud albumit korduvalt lapsega – kui sul on neid kuus, siis sa ei saa vastata küsimusele, milline lastest on lemmik. Minu muusika on osa minust ja mõne eluetapi peegeldus või hetkeseisu jäädvustus.”
**
Mari Kalkun (1.04.1986)
Lõpetanud cum laude Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia magistriõppe pärimusmuusika laulu eriala, olnud vahetusüliõpilaseks Sibeliuse Akadeemias ja teinud kaasa mitmetes rahvusvahelistes projektides. Mari Kalkuni muusikat on seatud ka kooridele ja orkestritele ning esitatud noorte tantsu- ja laulupeol.
Kalkunilt on ilmunud kuus albumit, mis on tänaseks avaldatud nii Euroopas kui Jaapanis. Tema muusikutee algas autorialbumiga ”Üü tulõk” 2007. aastal, 2010. aastal ilmus “Vihmakõnõ”, koostöös Tuulikki Bartosiki ja Ramo Tederiga 2015. aastal “Upa-upa ubinakõnõ”, samal aastal koos ansambliga Runoruniga “Tii ilo”, 2017. aastal jõudis kuulajateni “Ilmamõtsan” ja möödunud aastal “Õunaaia album”.
Kalkun on lisaks kodumaale andnud kontserte enamikes Euroopa riikides, enim Saksamaal ja Inglismaal, naaberriikides Soomes ja Lätis ning käinud kuuel ringreisil Jaapanis.
2020 Aasta Muusik
2019 Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemia
2018 Tallinn Music Week artistiauhind
2018 Ilmamõtsan The Guardiani TOP10
2018 Võrumaa Kultuuripärl
2013 Parim laulik, Etnokulp
Tänavu oli artist Eesti Muusikaauhindadel nomineeritud kahes kategoorias (aasta naisartist; aasta etno/folk album) ning Eesti Pärimusmuusika Keskuse Etnokulpidel nomineeritud neljas kategoorias (aasta muusik; aasta artist; aasta uusfolk artist; aasta lugu).
