Maksim Štšura: Kangro muusika võib üllatada!

11. november 2024

11.-15. novembrini toimuva Eesti interpreetide festivali Eesti Muusika Nädal kavas on ühtlasi Raimo Kangro autorikontsert, kus teiste hulgas astub publiku ette ka pianist Maksim Štšura. Siit väike jutuajamine temaga.

Kuidas toimus esimene kohtumine Raimo Kangro muusikaga?

Mul on erakordselt hea meel selle üle, et Eesti Muusika Nädal võimaldab mul avastada Raimo Kangro loomingut, millega ma varem interpreedina kokku puutunud ei ole. Ma olen küll esitanud Kangro mentorite Eino Tambergi ja Jaan Räätsa muusikat ning Jaan Räätsa tundsin ka isiklikult.

Kas ja mis on Kangro muusika mängimisel eriline, kas Kangrot on lihtne esitada, kui palju selles on interpreedil endal mänguruumi ja kui konkreetselt on autori soovid tajutavad?Kangro helimaailma iseloomustab eelkõige postmodernistlik mängulisus, stiililine pluralism ja raugematu rütmiline energia. Tema harmoonia värvingud on otsekohesed ja eredad, teatud teatraalsus haarab kaasa nii esitajaid kui publikut. Ma ütleksin, et võimalusi fraaside isikupärasemaks kujundamiseks on Kangro teostes üsna palju, helilooja poolsed esituslikud suunised nätiavad vaid üldisemat dramaturgilist suunda.

Festivali tutvustuses rõhutatakse, et ” see on ajarännak läbi eesti professionaalse heliloomingu, andes eri põlvkondade interpreetidele võimaluse koos lavalaudadel särada. ” Kas ja kuidas on Kangro helilooming ajas muutunud, mis võib olla erinev tema kaasaegsete ja noorte interpreetide tõlgendustes?

Kõik interpreedid paratamatult tunnevad end osana ühest või mitmest esituspraktika traditsioonist, ning kaasaegne muusikaharidus soodustab ja lausa julgustab stiili- ja allikateadlikku lähenemist. 1960-ndate heliloojad hakkasid vastanduma Uus VIini koolkonnast võrsunud serialismi keerukusele, stiililise terviklikkuse otsingute asemel mängiti allusioonide ja kollaažiga. Neid postmodernistlikud trendid avalduvad ka Kangro muusikas, ja kuigi XXI sajandi seisukohast võib tunduda, et minimalistlik korduvus kaotas mõnevõrra oma relevantsuse, siiski on seal piisavalt erksust et eri põlvkonna kuulajaid ja mängijaid kõnetada.

Kuidas ja missuguste ootustega peaks Kangro muusikat kuulama ja millega või mispärast võiks see tänapäevast noort kuulajat kõnetada?

Ei maksa oodata eksistentsiaalseid otsinguid. Pigem on võtmesõnadeksks neoklassitsistlik selgus, metateatraalsus, stiilide ja kujundite kollaaž. See muusika võib üllatada!

Ja pisut üldisem küsimus ka: missugune koht kaasaja inimeste elus võiks ja peaks olema süvamuusikal? Konkreetselt Eestis, Interpreetide Liidu festivali ja Kangro näitel, aga ka laiemalt maailmas?

Siinkohal meenub Victor Hugo tsitaat et “muusika väjendab seda, mida pole võimalik sõnadega öelda, ent millest pole võimalik ka vaikida. Kaasaegses kiiresti muutuvas ja pingerohkes maailmas annab helikunst võimaluse erakordselt võimsate emotsioonide tunnetamiseks ilma, et see viiks inimesi konfliktini. Samuti annab kunst meile arusaama ilu ja tähenduslikkuse ideaalidest.