“Keegi ei hoiatanud, et London on läbilöömiseks maailma raskemaid linnu. Valik oli minu, aga kuulasin professor Peeter Paemurru nõuannet – kui välismaale üldse minna, siis sinna, kus kõige suuremad väljakutsed. Londonist käivad läbi kõik, kes maailmas midagi tähendavad, eriti muusikud.”
Nädala eest Eesti Kontserdi peaprodutsendina tööd alustanud Maarit Kangron tundis end suurlinnas väga koduselt, kuid pärast 11 aastat tekkis soov juurte juurde tagasi tulla.
Muusikute peres sündinud ja kasvanud Kangron alustas tšelloõpinguid kõigepealt Tallinna Muusikakeskkoolis ning suundus seejärel Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiasse. Vahepeal jõudis põigata õppima Hispaaniasse ning töötada ka kaks aastat tšellistina Rahvusooper Estonia orkestris. Siis võttis aga julguse kokku ning tegi sisseastumiseksamid Londoni Guildhall School of Music and Drama tšello erialale.
“See on kool, mis toetab oma õpilasi väga. Lisaks tšello magistrikraadile, sain sealt tohutu suhtlusvõrgustiku, mis muusikamaailmas hindamatu väärtusega. Õppekavas oli huvitavaid aineid, millest on kasvavale interpreedile palju kasu, näiteks kasvõi esinemisnärvi teemadega seonduv. Orkestripartiide tunnid toimusid aga London Symphony Orchestra mängijatega.”
Kangronil õnnestus võõrsil töötada kõigepealt vabakutselise muusikuna. Laupäevad möödusid mõnes looduskaunis kohas asuvas lossis, sest umbes paarisajal korral mängis ta pulmas tšellot. Ootamatu vigastus sundis aga kogu muusikalise teekonna ümber vaatama ning vastu tuli võtta raske, kuid paratamatu otsus igapäevasest pillimängust mõneks ajaks loobuda. Elu päris esimene tööintervjuu toimus rahvusvahelises artistiagentuuris IMG Artists ja juba järgmisel päeval kutsuti ta tööle.
“Korraldusgeen oli mul olemas ja muusikuna hakkama saamine oli andnud ka suure kogemuse. Töö oli muidugi esialgu väga erinev senisest, aga mulle hakkas kohe meeldima, et sain olla artistidele ja muusikutele nii lähedal. Tänu interpreedi kogemusele tajusin muusikute probleeme ja tundsin, et võiksin nende ette tulevaid raskusi paremini mõista.”
Vanemate härrade maailma
Tööpäevad Londonis on paberil poole kümnest hommikul poole kuueni õhtul, kuid tegelikkuses heliseb artistidega töötaval inimesel telefon ööpäev läbi. “Töölepingus on klausel, et see kuulub asja juurde, lisaks õhtune kontserdielu, enne ja pärast seda toimuvad kogunemised, koosolekud ning arutelud. Artist ei vaata ju kella ja nädalapäeva – probleem tuleb lahendada, kui midagi on vaja, tuleb see leida.”
Kangron naerab, et Nõukogude ajal sündinud Eestist tulnud tööd rabava naisena toimus tema tõus karjääriredelil väga kiiresti. Vähem kui kolme aastaga sai assistendist mänedžer, kes edasi asus juba kunstilisi küsimusi lahendama. Assistendina oli vaja vastata keskmiselt 300 kirjale päevas ja tagada muusikute ülikeerulise logistika toimimine. See on muide päris tüütu, sest enamik neist reisib igal nädalal, mõnel mitu korda, ühest maailma otsast teise. Kogemusena siiski ülivajalik. Hiljem kuulusid tema tööülesannete hulka nii repertuaariküsimused, honoraride kokkuleppimised, lepingute koostamised, lugemised kui kontrollimised, aga ka karjääristrateegia planeerimine.
“Eelmisel sajandil oli see, rõhutan, vanemate härrade privileeg, kes siis oma uhketes kabinettides telefoni teel asju ajasid ja muusikutele kõik hõbekandikul ette kandsid. Täna peavad artistid ise olema aktiivsed, et endast nii palju kui võimalik, positiivset kuvandit jagada ja osaleda oma karjääri planeerimises. Töötatakse meeskonnana ja kõik arutatakse omavahel läbi – koostöö annab parimaid tulemusi.”
Eduka töö alus on Kangroni sõnul usaldus, avatus ja kõrgelt arenenud ausus. Lisaks tuleb kasuks äärmuslik empaatiavõime. Kuus ja pool aastat oli tema jaoks erakordselt huvitav aeg, mille jooksul õnnestus kokku puutuda ja kohtuda muusikamaailma tippudega nii lavalt kui kulisside tagant.
“Muidu oleksin võinud vaid unistada kohtumisest Royal Opera House’i peadirigendi Antonio Pappanoga või sellest, et kontorisse astub tšello ühes, kilekott teises käes Sheku Kanneh-Mason. Vaid 21-aastane ja laiemale avalikkusele tuntud tänu prints Harry pulmas esinemisele, kuid väga andekas arenev muusik, kelle karjäär saab olema pikk.”
Kangroni jaoks oli Eestist pärit Mihhail Gertsi personaalküsimus väga oluline ning ta nägi vaeva, et noorema põlvkonna silmapaistev dirigent agentuuri nimekirja saaks. Gertsil läheb tema hinnangul väga hästi. “Huvitav aeg tema karjääris algas veidi üle aasta tagasi, ja kuigi epideemia tegi suurele osale muusikamaailmast karuteene, loodan, et Gertsi planeeritud kontserdid ei jää ära, vaid lükatakse vajadusel edasi. Ta kuulub kiirelt tõusvate dirigentide hulka, keda on väga head orkestrid ja toredad solistid juba märganud ning siit edasi saab minna ainult paremaks.”
Töö rahvusvahelises agentuuris on andnud Kangronile tutvusringkonna ja ainulaadsed kontaktid ning see, et ta võib tõesti vajadusel helistada endistele kolleegidele ja asjadest otse rääkida, tuleb uuele ametile Eesti Kontserdis vaid kasuks. “Tahaksin siia meelitada suuri tegijaid, sest Eesti on nii ilus koht.”
Kasvatame endale ise publikut
Kangron ütleb, et Eesti Kontserdi missioon on pakkuda võimalikult paljudele huvilistele professionaalset ja kunstiliselt kõrgel tasemel mitmekesist ning žanriülest kontserdikogemust. Tema lõputu inspiratsiooniallikas on loomulikult Londoni sisukas ja põnev, lõputute võimalustega kultuurimaastik. Lisaks muidugi riigisisese ja rahvusvahelise koostöö arendamine. Kui kontsertide korraldamises jalgratast leiutama ei pea, siis suur väljakutse on noortes inimestes klassikalise muusika armastuse kasvatamine.
“Keegi ei ärka 22-aastaselt mõttega minna kuulama kontserdisaali klassikalist muusikat. Me peame ise noort publikut kasvatama ja kaotama hirmu, et klassikaline muusika on keeruline ning elitaarne. Selleks tuleb korraldada koolikontsertidele lisaks strateegiliselt läbimõeldud noortekontserte.”
Foto: Erakogu
Ta toob näiteks, kuidas The Philharmonia Orchestra tähistas koos lastega Ludwig van Beethoveni sünniaastapäeva. Londoni uhke kontserdisaali The Royal Festival Hall lavale oli paigutatud ekraan, millelt paistsid õhupallid ja “onu” Ludwig’i portree. “Ood rõõmule” oli saanud õpetajate ja laste kaasalöömisel uued sõnad ning tantsuliigutused.
“Esines orkestri number üks koosseis ja nad tegid seda kogu hingega. Mitte üks laps ei vahtinud telefoni ega kössitanud nurgas, kõigil silmad särasid ning kogu saal osales. See ei tähenda, et meil õnnestuks igal nädalal saada meie esindusorkestrite täiskoosseis esinema kolmeaastastele, aga kusagilt tuleb alustada ja lapsed käekõrval saali tuua.”
Foto: Erakogu
Uue peaprodutsendi tähelepanekute kohaselt töötavad Eesti juhtivas kontsertorganisatsioonis pühendunud oma ala fanaatikud. Ometi on ka tema kõrvu jõudnud nurinat, et muusikud ei ole nende tööga rahul – on etteheiteid töösse suhtumisel, korralduslike küsimuste lahendamisel ning puudulikus suhtlemisoskuses.
“Ka minuni on ammu enne ametisse asumist muusikutelt sellised jutud kostunud. Oma silm on siiski kuningas ning eks igal lool ole alati kaks poolt. Aga minu hinnangul peaks aus tagasiside olema alati teretulnud, sest oleme avatud organisatsioon ja võtame kuulda ka kriitikat. Teeme sellest järeldused ning analüüsime oma meeskonnas. Mina lähtun meeskonnatööst ja pean seda väga oluliseks. Minu eesmärk on, et Eesti Kontsert on professionaalne ja positiivne koostööpartner.”
Töökogemus rahvusvahelises agentuuris on kasvatanud Kangronile paksu naha, sest kriisiolukordi tuli seal ette kogu aeg. See tuleb praegusel, erakordselt keerulisel ajal kasuks. Ta lähtub põhimõttest – päev korraga. Keegi ei räägi kõva häälega kuu aja pärast toimuma pidavatest kontsertidest, kogu fookus on vaid käesoleval nädalal. Vargsi kavandatakse siiski ka eelolevat hooaega, mille märksõnu on vara välja käia.
“Me kõik oleme samas kriisis. Kõige paremini töötab rahulikuks jäämine, sest stressis ja paanikas ei suuda aju kiiresti reageerida. Meil on aga vaja mõnel päeval lisaks plaanile B, ka plaani C või isegi D. Mulle on praegune näidanud, et inimesed tulevad palju rohkem kõiges vastu. Meie pingutame ja mõtleme iga päev välja uue rätseptlahenduse, sest imerohtu pole hetkel kellelgi.”
Foto: Taavi Kull
Inimese eksisteerimiseks on kultuuri kui hingetoitu vaja ja seetõttu loodab Kangron optimistina, et muusikaelugi naaseb samasuguse, kui mitte tugevama volüümi juurde kui enne epideemiat. Korraks võeti komm käest ning loodetavasti õpetab see hindama, mis tegelikult tähtis.
“Praegugi on Eesti üks väheseid kohti, kus niigi kaua on kontserdid toimunud. Mitmetele välisartistidele on meie lavad olnud sellel aastal vähesed, kuhu astuda ning seetõttu on esituses meeletu õnn, vägi ja energia. Rasked ajad on kahtlemata ees ja iga kontserti enam pakkuda ei saa. Aga õnnetunne, mis tekib pärast kuudepikkust kodusistumist saalis elavat muusikat kuulates, on kirjeldamatu ning meie vaimsele tervisele oluline.”
**
Maarit Kangron (25.07.1985)
Eesti Kontserdi peaprodutsent novembrist 2020
Haridus
Tallinna Muusikakeskkool 1992-2004 (õp. Mart Laas)
Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia 2004-2010 (BA Bakalaureuse kraad; Prof. Peeter Paemurru)
Conservatorio Superior de la Mùsica, Màlaga; Erasmuse programmi raames aasta välisülikoolis 2008/2009 (Prof. César Jiménez)
Guildhall School of Music and Drama; MMus in Perf; Magistrikraad 2012 (Prof. Stefan Popov)
Töötanud tšellistina Rahvusooper Estonia orkestris ja Põhjamaade Sümfooniaorkestris, ta on Estonian Cello Ensemble’i üks asutajaliige. Orkestrandina on ta tegutsenud Sir Colin Davise, Neeme Järvi, Paavo Järvi, Sakari Oramo jpt käe all.
Lisaks töötanud vabakutselise tšellisti ja õpetajana Londonis ning artistide mänedžerina rahvusvahelises artistide agentuuris IMG Artists (2014-2020). Tema koostööpartnerid on olnud Jessica Cottis, Mihhail Gerts, Christoph Altstaedt, Sarah Chang, Ellinor D’Melon, Simone Lamsma, Johannes Moser, Simon Trpceski, Jaap van Zweden, Giordano Bellincampi, Pietari Inkinen jt.
**
Kertu Orro
Eesti Kontserdi juht
Maaritil oli kandideerimisel kõige terviklikum nägemus, mis arvestas Eesti Kontserdi üldiste arengusuundadega muutuda kaasaegsemaks ja avatumaks, laiendada koostööd kodumaiste ja rahvusvaheliste partneritega ning võtta omaette sihiks kontserditurism ja klassikalise muusika lähendamine noortele.
Tema suureks väärtuseks Eesti Kontserdi kunstilise juhina on kindlasti lai kontaktvõrgustik maailma tippartiste koondavate agntuuridega, globaalses klassikalise muusika tööstuses vabalt orienteerumine ning selge arusaam Eesti positsioonist selles suures süsteemis, seeläbi ka teadmine meie vaieldamatutest tugevustest, et saaksime ka maailma mõistes nende laudade taga olla võrd- ja usaldusväärseks partneriks.
Eesti Kontserdi üheks ülesandeks on ju ka maailma tipporkestrite ning -artistide meie publikuni toomine. Lisaks vaatab Maarit oma värske pilguga üle Eesti Kontserdi tänase produtseerimisloogika: kas ja millised võiksid olla vajalikud muudatused ja arengud, et oleksime veelgi parem partner ning jätkuvalt tõsiseltvõetav agentuur muusikutele ja publikule.
