Sellest sügisest õpib Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia koorijuhtimise magistriõppes hollandi noormees Lodewijk van der Ree (30).
Räägi sissejuhatuseks oma taustast – kust sa tuled, mida oled õppinud ja millega tegelenud?
Olen sündinud ja kasvanud Hollandis, olen lõpetanud Amsterdami konservatooriumi koorijuhtimise erialal (BA). Minu õpetajateks olid Jos Vermunt ja Jos van Veldhoven. Eelnevalt õppisin mõnda aega Utrechtis muusikateadust ja seal puutusin kokku ka laulmisega. Jaanuaris 2016 kolisin Eestisse ja nüüd laulan päris palju – olen ansambli Vox Clamantis liige.
Miks otsustasid just EMTA-s õpinguid jätkata?
Jaanuaris, kui siia kolisin ja Vox Clamantises laulma hakkasin, tekkis ühtlasi soov taas koori ees seista. Siis mõtlesingi, et oleks suurepärane oma õpinguid EMTA magistriõppes jätkata.
Millised on Sinu esimesed emotsioonid ja muljed siin õppides?
Ma olen väga rõõmus, et saan siin koorijuhtimist õppida. Olen küll natuke vanem kui ülejäänud tudengid, minu jaoks on see eriline ja põnev olukord olla taas koolis. Eesti õppesüsteem on Hollandi omast üsna erinev – Hollandis on ka näiteks kooridirigeerimises palju grupitunde, samas ei ole seal tunde klaverisaatjaga, dirigeerid lihtsalt üksi õpetajale. Ka õpetamise metoodika on erinev. Aga vähemalt siiani olen ma väga õnnelik. Mulle meeldib, kuidas minu erialaõpetaja Hirvo Surva õpetab. Samuti naudin Kerri Kotta ja Aleksandra Dolgopolova loenguid. Sisseastumisel soovisin enda õpetajaks Hirvo Survat ja mul on väga hea meel, et see võimalikuks osutus. Tahtsin õppida tema käe all ja nagu on selgunud, siis tema tugevad küljed on minul just nõrgad, nii et on, mida õppida ja mis suunas areneda. Samuti on tema repertuaarivalik väga erinev sellest, millega mina harjunud olend. See kõik on väga huvitav ja kasulik.
Millised on Sinu kaastudengid?
Peamiselt olen kokku puutunud eesti tudengitega, mõne välistudengiga ka. Siin pole suhtlemine teistega nii lihtne kui Amsterdami konservatooriumis oli. Pole selliseid ühiseid kogunemisruume, tundides on igaüks üksi individuaalselt. Mitmetega olen saanud tuttavaks läbi EMTA koori, kus kõigil kooridirigeerimise tudengitel on kohustuslik laulda. Projektinädal Hans-Christoph Rademanniga Saksamaalt oli selles osas väga abiks. See oli üldse üks suurepärane projekt. Laulsime J.S.Bachi “Johannese passiooni”. See oli täiesti fantastiline – töötada sellise tuntud dirigendi käe all. Samuti oli suurepärane, et ta tõi Saksamaalt endaga ka orkestrisse mängijaid kaasa. Võrratu oli neid jälgida ja kuulata. Sellised koostööprojektid annavad õpingutele palju juurde.
Kas Eestisse kolides on olnud midagi harjumatut või rasket?
Võib-olla see, et tänaval kõndides olen harjunud inimestele otsa vaatama, ka võõrastele, kuid siin seda silmsidet ei teki. Kui oled juba tuttav, siis küll, aga mitte võõraste puhul. Ei tea, kas see tuleneb kultuurist või kliimast või veel hoopis millestki muust. Samuti on üsna harv näha siin välismaalasi. Hollandis on tänavapilt väga kirju ja seejuures ei ole võimalik peale vaadates eraldada, kas on hollandlane või mitte. Sellisest kultuurilisest mitmekesisusest tunnen teatud mõttes puudust.
Kui võrdled EMTA-t Amsterdami konservatooriumiga, kas palju on teisiti?
Hollandis on BA õpingute pikkuseks 4 aastat, siin 3. Õpetamise ülesehitus on paljuski erinev- siin õpetaja räägib ja tudeng kuulab, ka klassiruumid on sisustatud lähtuvalt sellest, et õpetaja seisab klassi ees ja räägib ja tudeng teeb seda, mida talle öeldakse, et ta peab tegema. Amsterdamis on rohkem suhtlust ja arutelusid ja koostööd, klassiruumid on erineva paigutusega, nt istutakse ringis jne. Tähtsustatakse võib-olla rohkem loomingulist aspekti. Amsterdami Konservatoorium on väga rahvusvaheline. 50% kui mitte rohkem on välistudengeid igalt poolt üle maailma. Väga rahvusvaheline seltskond.
Kui kaua võttis aega, et õppida eesti keelt rääkima?
Olen õppinud iseseisvalt ja olen läbinud ka 3-nädalase suvekursuse Tallinna Ülikooli juures, millest oli palju abi. Reaalselt aga on kõige rohkem kasu olnud siin keskkonnas elamisest.
Arvan, et põhimõtteliselt ma juba suudaksin akadeemias ka teoreetilisi aineid eesti keeles jälgida, kuid kuna pean mõtlema ka oma magistritöö kirjutamise peale, siis seetõttu otsustasin teoreetiliste ainete puhul ikkagi inglise keele kasuks – ei kujuta ette, et kirjutaksin akadeemilist tööd eesti keeles, see oleks väga raske. Samas praktilised tunnid oma erialaõpetaja Hirvo Survaga ja partituurilugemise tunnid Silvia Landraga jm toimuvad mul kõik eesti keeles
Juhatad Eestis praegu ka ise koore?
Lõpetasin just ühe projekti kooriga “Head ööd vend”, koori dirigent Pärt Uusberg kutsus mind seda tegema ja see oli väga tore kogemus nii koorile kui mulle. Jaanuarini juhatan ka Tartu Ülikooli Kammerkoori ehk siis asendan nende dirigenti Triin Kochi. Peagi alustan ühte projekti kammernaiskooriga “Sireen” ning juhatan ka Politsei- ja Piirivalveameti koori. Olen väga rõõmus selle üle. Hollandis on ka häid amatöörkoore, kuid lauljate keskmine vanus palju kõrgem, noortest lauljatest koosnevaid sellisel tasemel koore napib.
Artikkel ilmus Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ajalehes “Hääle kandja” November 2016
Foto ja teksti autor: Kristel Üksvärav.
.){kind=link}