“Sissetulekut ja kontserte ei ole, äkki ei ole varsti isegi orkestrit. Pelgalt dirigendina oleksin pabinas, aga tegelen ka muuga ning töötades ei ole ma iial kasutanud tavalisi vahendeid. Seetõttu on õnnestunud valitud teel käia. Maailm on küll täielikult muutunud, aga minu jaoks positiivses suunas.”
Dirigent Kristjan Järvi ei välista, et võiks kunagi mõnd muusikavälist ametit proovida. Ehitustööliseks ei plaani otseselt hakata, sest nii suurt kunsti peaks koolis õppima, aga tõsisemalt võiks tegeleda nii astronoomia kui matemaatikaga. “Matemaatika on terve meie olemuse ja eksistentsist arusaamise alus.”
Ta lähtub kõiges põhimõttest: kui midagi teed, siis kõige kõrgemal tasemel, vastasel juhul puudub tulemusel esteetiline väärtus. Hetkel on Järvi hoopis esimest korda elus paikne – resideerub Tallinnas, tekitab endale ise tööd ja on kindel, et just praegu on kõigil võimalik sama teha. “Sa võid olla kes iganes ja mis kõik pähe tuleb. Meile on antud kõik vahendid, et olla ise oma õnne sepp, lihtsalt leidlik tuleb olla.”
Kogu rahvusvaheline muusikamaailm on upakil, aga Järvi rõõmustab, sest on keskeas hakanud nautima teistsugust elustiili: reisimist on märkimisväärselt vähem ning kodus on hea olla. Ta tajub paraku alles nüüd esmakordselt, et on pereinimene.
“Varem reisisin ringi ning olin pühendunud dirigeerimisele. Mul isegi ei olnud tunnet, et mul on perekond. Nüüd sain võimaluse olla oma viienda lapse kasvamise juures, ja seetõttu on mul selge, mis elus tegelikult tähtis ja loeb ning mida võiks vältida.”
Publiku ees oli ta viimati oktoobri alguses. Novembris käis korraks Itaalias virtuaalkontserti dirigeerimas, aga tühjale saalile esineda on tema arvates õudne. “Me saame publikult nii palju energiat. Kuna kuulajaid saalis ei olnud, ütlesin muusikutele, et peame selle energia endas tekitama ja endale meeldima, kuigi see on väga raske. Vingumise asemel tuleb siiski luua paralleeluniversum, kuhu hüpata ja kus kõik toimib.”
Tšaikovski lummuses
Äsja jõudis kuulajateni tema orkestri Baltic Sea Philharmonic ehk Läänemere Filharmoonikute plaat „Sleeping Beauty“, millel kuuleb Pjotr Tšaikovski muinasjutulist balletti „Uinuv kaunitar“. Järvi seadis ligi kolmetunnise partituuri lühemaks ja kontsentreeritumaks ning andis ühele kuulsamale teatrimuusika teosele uue elu 70-minutilise dramaatilise sümfooniana.
“Ma armastan Tšaikovski muusikat küll võrdselt, aga tema balletid ja teatri jaoks loodud muusika on ebamaised. “Uinuv kaunitar” on fantaasia, kus tuleb välja tõsise helilooja lapselikkus parimas mõttes. Ta nagu ei suutnud keskenduda ühele asjale, sest kogu teos on justkui üleminek.”
Järvi rõhutab, et teiste loodut saab seada ja muuta vaid austusega. Lihtsalt tegemise pärast ei ole mõtet midagi ette võtta. Tema soovis Tšaikovski muusika tuua kontserdi konteksti, sest peale balletifanaatikute vaevalt keegi balleti vormis seda kuulama asub. “Luikede järv” oli tema esimene, edukas katsetus. Tulekul on ka tervikuna hittidest koosnev “Pähklipureja”.
“Mina tahan alati jutustada lugu või rääkida muinasjuttu. Sel emotsionaalsel teekonnal olen orkestri ees dirigendina ka jutustaja, kes kasutab miimikat ja kogu oma keha, et tekitada meeleolu, haarata publik kaasa ja vahetada energiat. Isegi sümfoonia puhul ma jutustan.”
Kraanid kinni
Pealtnäha on Järvi tee dirigendiks olnud nagu piknik pargis, tegelikkuses aga kõike muud. Karjääri alguses tehti talle palju erinevaid koostööettepanekuid, aga otsustajad ei küsinud kunagi, mida tema teha tahab, vaid suunasid noort muusikut sinna, kus neil kasulikum oli. Dikteeriti nii repertuaari, stiili kui ideid, aga ka mõtteid, mida tohtis avalikkusega jagada.
“Ma kartsin väga klassikalise muusika maailma. Nägin, kuidas omal ajal minu isaga käituti, kui mõned administratiivse poole esindajad pidasid end muusikust tähtsamaks.”
Pöördepunkt oli kindlasti seik, mil ta ühes intervjuus põrutas: “Boulezi aeg on ümber!”
“Ma ei ülistanud teda, vaid pidasin igavaks ja isegi mõttetuks.” (Pierre Boulez – prantsuse helilooja ja dirigent, sõjajärgse maailma mõjukamaid muusikategelasi – K.E.) Järvi hakkab itsitama: “See trükiti suurelt üleilmselt ära ja kuigi lootsin naiivselt, et mu sõnu ei märgata, oli minu maine modernistide ringkonnas hävitatud.”
Järvi unustas arvamust avaldades, et tema ansambel vajab siiski rahastamist. Suure suu tõttu keerati kõik kraanid kinni. Ta hakkas otsima uusi võimalusi enda ja oma muusikute esiletõstmiseks. “Astusin Kalev Mark Kostabi galeriisse ja pakkusin, et võime tema loodud muusikat esitada. Imetlesin Kostabi oskust loominguga äri teha. Sain aru, et turundus ja kommunikatsioon on loomingulise terviku normaalne ja vajalik osa.”
Rikutud mainega dirigent vahetas mingil hetkel mänedžmenti ja vahetusega muutus ka suhtumine. Uued koostööpartnerid tajusid, et noorele dirigendile meeldib ehk popmuusika klassikalisest rohkemgi. “Hirm mitte olla tõsiseltvõetav takistas mul oma asja ajada. Oluline on leida sobivad kaasteelised, kes aitavad sul unistusi ellu viia. Minu töö ei ole ainult muusika, vaid oluliselt laiem valdkond.”
Tänaseks on nii mõnigi, kellega omal ajal rasket teekonda alustati, alles jäänud, aga palju on neid, kes kadunud, sest nende eesmärk oli lihtsalt teine. “Ka sõbrad, kes tegelikult olid vaid kaasalohisejad, on kadunud.”
Kannatamatu dirigent
Orkestrante on tema orkestrites aastate jooksul omajagu vahetunud – dirigendina on Järvi nõudlik ja kannatamatu, tema ideed hullumeelsed. “Ma tean, kuidas teos kulgeb ja tean, kuidas see kõlama peaks. Tahan tulemust kohe, sest ei viitsi proove teha, paljudele on see suur probleem. Kui tulemust ei tule, ma ei vihasta, aga jätan pooleli ja kaotan huvi. Enda orkestri juurest ma kohusetundliku inimesena minema ei kõnni, aga teose juhatan lihtsalt ära.”
Kannatamatus on nii tema pluss kui miinus. Orkestrandid ei tunne end hoituna, kui dirigent sageli justkui nende eest ära jookseb. Sel põhjusel kiidab ta abidirigente, kellega elu kokku viinud, sest paljudel neist on soov muusikutega koos nokitseda. “MDR sümfooniaorkestris oli mul selline abiline, kes nautis süvenemist, aga kontserdi särtsu lausa kartis.”
Foto: Peter Adamik
Järvi tahab, et iga muusik vastutaks enda eest ise. Tal on standardid, millest ei loobu. Läänemere Filharmoonikud teavad, et mängida tuleb peast. Mitte paari lugu, vaid kogu repertuaari ja see pole veel kõik – esineda tuleb seistes. Esitada miljoneid noote nooti vaatamata. “Kuna orkestris on iga inimene solist, on selle kõla ainulaadne ja muusikalisele elamusele lisaks pakume ka visuaalset naudingut. Muusikutel ei ole nina noodis, vaid nad hingavad, tajuvad, tunnetavad ja musitseerivad loomulikult.”
Ja kui juhtubki midagi meelest minema, siis tuleb improviseerida ja edasi minna, sest lugu seisma jääda ei saa. Igal kontserdil võib midagi juhtuda. “Vigu tekib ka noodist mängides, aga klassikalise muusika interpreedid kardavad edasi minna. Eksimine on neile nagu solgiämber peas. Aga publik andestab. Mis mõte on elul, kus kõik on paigas.”
Eestis on kõik parim
Järvi veendumuse kohaselt on Eestis laiemalt kehtiv arusaam justkui oleksime maailmaga võrreldes kuidagi vähem väärtuslikud. Ja imestab, miks me üldse end võrreldamatuga võrdleme. “See, et Eesti on väike, armas ja nunnu, peaks olema meie uhkuse asi. Välismaa muusikutega ei pea end võrdlema, pealegi ei ole nad paremad. Oluline on teha seda, mida armastad, pühenduda ning teha seda hästi.”
Eesti Riiklik Sümfooniaorkester on Järvi hinnangul parem veelgi ükskõik millisest Euroopa või Põhjamaade A-klassi kooslusest. “Muu hulgas tänu sellele, et minu isa on neid nii palju vette visanud. Ta teab, mida tahab ning kuidas saada tulemust võimalikult tõhusalt. Ka tema ei taha proovi teha ega olla seal, kus koosmäng puudub.”
Kui Neeme Järvi jaoks on eesti muusika kaks märgilist nime Rudolf Tobias ja Eduard Tubin, siis tema enda jaoks Veljo Tormis ja Raimo Kangro. “Kangro, Andres Valkoneni ja Leelo Tungla “Põhjaneitsi” on muusikalise materjali poolest kõvem, kui Leonard Bernsteini looming. Tormise “Eesti ballaadid” on üks Eesti võimsamaid ja mõjukamaid teoseid.”
Järvi saab loodetavasti taas publiku ees olla 30. detsembril ja 1. jaanuaril, mil lavale astuvad Eesti Rahvusmeeskoor ning ERSO. Kavas “Omaenda rada” on Järvile omaselt teistsugused tempod, väiksemad koosseisud, eriseaded ja muusikalõiked ehk vähendatud koosseisud.
“Tee oma asja. Aga tee seda teistele. Vastuta enda eest, aga mõtle alati ka teiste peale. Meil tekib mõnikord tunne, et peame egoistlikult oma tahet läbi viima ja algimpulss võibki olla õige, aga kui sa ei haara teisi kaasa ja ei jaga armastust, oled hävitanud kõik.”
**
Kristjan Järvi (13.06.1972)
Dirigent, helilooja ja produtsent
Õppinud Manhattani muusikakoolis klaverit, Michigani ülikoolis dirigeerimist, täiendanud end Salzburgi Mozarteumi pianistide meistriklassis.
Kristjan Järvi asutas 1993. aastal New Yorgis ansambli Absolute Ensemble’i ja on tänaseni ansambli kunstiline juht. Tal on produktsioonifirma Sunbeam Productions, mis tegeleb muusikalise loometegevuse ja kontsertide lavastamise ja esitamisega.
Järvi on seotud selliste orkestritega nagu Berliini, Los Angelese ja Tokyo filharmoonikud, Viini Tonkünstler (oli peadirigent), Sydney, Sao Paulo, Londoni, Zürichi ja Pariisi sümfooniaorkestrid ning Washington D.C. National Symphony.
Järvi on loominguline ja uuenduslik dirigent, programmilooja ja ettevõtja. Ta on mitmekülgne isiksus, kes jagab end klassikalise dirigendirepertuaari, omaenese orkestri Baltic Sea Philharmonic juhtimise ja piire nihutavate muusikaprojektide vahel.
**
Baltic Sea Philharmonic ehk Läänemere Filharmoonikud
Põhjamaade orkester, mis toob kokku muusikuid Taanist, Eestist, Soomest, Saksamaalt, Lätist, Leedust, Norrast, Poolast, Venemaalt ja Rootsist. Orkester alustas tegevust 2008. aastal orkestrina Baltic Sea Youth Philharmonic. 2015. aastal tunnustati orkestri saavutusi Euroopa kultuuriauhinnaga, mille andis välja Euroopa kultuuri sihtasutus Pro Europe. Orkestri uueks nimeks sai Baltic Sea Philharmonic.
Pärast 2016. aasta koostööd Gideon Kremeri ja Kremerata Baltica kammerorkestrig on orkester tuuritanud uuenduslike kavadega, mis heidavad kõrvale klassikalise muusika reeglid, avades publikule ja muusikutele uusi muusikalisi dimensioone. Läänemere Filharmoonikud esitasid esimesena maailmas Igor Stravinski „Tulilinnu“ tervenisti peast mängides ning nüüdseks on orkester kuulus just täispikkade teoste mälu järgi mängimise poolest.
**
Eesti Kontserdi uusaastakontsert „Omaenda rada “
K 30. detsember kell 19 Pärnu kontserdimaja
R 1. jaanuar kell 18 Estonia kontserdisaal
Eesti Rahvusmeeskoor
Eesti Riiklik Sümfooniaorkester
Maiken Pius (Tallinna Linnateater)
Dirigent Kristjan Järvi
Vahetekstide valik: Doris Kareva
Sel aastal sünnib uusaastakontsert kahe omanäolise looja koostöös. Maailma muusikaklassika ja Eesti luuleklassika ühendavad tervikuks kokku armastatud poetess Doris Kareva ning maailmanimega dirigent Kristjan Järvi.
“Kergeks samm, sirgeks selg,
rõõmsaks rüht, selgeks siht.
Kõnnin omaenda rada.
Süda hõiskab: armastada!”
**
