Tšellist Marcel Johannes Kits võitis muusikalise telekonkursi Klassikatähed 12 aastat tagasi. Toonane populaarne telesari andis jõulise kiirenduse nii saates osalenud interpreetidele kui ka kogu Eesti klassikalisele muusikale. Kits tõdes, et kuigi klassikatähe staatus tema tänases igapäevaelus midagi ei muuda, on see inimestel meeles. Konkursivõitja maine käib temaga ikka kaasas, sest konkurssi mäletatakse ja nii on lihtne teda tutvustada ja esitleda.
„See tiitel jääb minuga elu lõpuni. Aga ma olen nii palju muid asju teinud juba, et tegelikult see mind täna enam ei mõjuta. Nüüd juba tahetakse ja eeldatakse maailma tipptasemel kvaliteeti ja parimat esitust – kõige selle põhjal, mida ma teinud olen. Õppinud pikalt välismaal, võitnud rahvusvahelisi konkursse, nii see põhjendatud ootus tekib,“ ütles Kits.
Iga saavutuse taga on uus eesmärk
Oma edukast rahvusvahelisest karjäärist ja saavutustest rääkides tõdes ta, et tipp on alati suhteline.
„Kui kuhugi jõuad, tekib jälle uus eesmärk. Mõne asja üle olen tõesti rahul. Aga siis tekivad jälle uued eesmärgid. Ma näiteks pole plaati välja andnud, kuigi mõte on kukla taga pikalt olnud. Nüüd varsti hakkab see unistus teostuma, eelmisel aastal salvestasin materjali ja eks ta lähitulevikus peab valmis saama.
Ka tiitlitega ja preemiatega on nii ja naa. Nad on toredad küll, aga kõige olulisem on, et muusikuna arenemiseks ja kasvamiseks peab interpreet endast iga kontserdiga andma kõik, olema uudishimulik ja pakkuma iga kontserdiga midagi uut. Samas tuleb jääda iseendaks, teha oma asja ja leida oma tee, ja sellega ma tegelen.
Paljud võrdlevad ennast iidoliga ning püüavad saada temasarnaseks. See on mingis mõttes edasiviiv jõud, aga ainult teatava piirini. Päris tippu peab igaüks ikka ise oma tee leidma. Ei saa olla kaht ühesugust iidolit. Tšellomaailmas on ainult üks Yo Yo Ma ja kes temaga samale tasemele või temast kõrgemale tahab jõuda, peab midagi teisiti tegema,“ jagas Kits oma arusaama muusikuteest.
Lemmikpublik on Lõuna-Koreas ja Eestis
Kits on maailmas palju reisinud, erinevates riikides erinevatele publikutele esinenud ning kogenud, et inimesed on väga erinevad. Kõige enam meeldib talle aga mängida kodupubliku ees.
„Kõige hullumeelsem kogemus on Lõuna-Koreast. Kui neile meeldib, siis nad väljendavad seda ikka väga valjult ja emotsionaalselt. See oli üks maailma parimaid elamusi. Muidu ei oska ma kuulajaid väga eristada – sõltub muidugi ka repertuaarist. Ja enda suhtest selle publikuga. Võõras riigis, kus keegi sind ei tunne, on nagu mugavam esineda, aga siis jääb puudu kontaktist publikuga. See kontakt on mulle hästi tähtis, seepärast meeldib Eestis mängida.
See on mulle nii oluline, kodumaal on alati saalis omainimesi, keda ma tean, ja see tekitab teistsuguse tunde. Mul oli aastaid raske Eestis esineda. Siin on väga nõudlik publik ja nad teavad mind isiklikult. Siin ei anta eriti midagi andeks. Alles viimaste aastatega olen hakanud ennast ka Eestis laval vabamalt tundma. See nõudlikkus on ainult hea, aga võttis aega, et harjuda,“ tunnistas Kits.
Eesti klassikalisel muusikal läheb hästi
Tšellisti arvates on olukord klassikalise muusikaga Eestis päris hea. ERSO kontserdid lähevad täissaalidele, piletid on enamasti koguni välja müüdud. Ja ooper on populaarne.
„Meil Steniga (Heinojaga) on olnud õnne, ka meie kontserdid on välja müüdud. Samas, klassika ei peagi mainstream olema ja staadionitäit rahvast kokku tooma. Olen optimistlik, publikut on. Näen saalides ka päris palju noori, seda võin öelda, ja see teeb tuju heaks. Eesti on väike riik, aga meie klassikalise muusika tase on pretsedenditu. Oleme maailma absoluutses tipus nii heliloojate, dirigentide, interpreetide ja tegelikult ka orkestrite arvu poolest elaniku kohta – ja seda nii väikeses riigis,“ tundis Kits Eesti klassikalise muusika hetkeseisu üle heameelt ning lisas naljatades: „Kahjuks ainus, mis järele ei jõua, on orkestrantide palgad. Kui ikka oled viieaastasest peale pilli õppinud ja harjutanud ning siis orkestrisse tööle lähed, tundub ebaõiglane, et saad vähem palka kui enamus muude erialade inimesi.“
Klassika on Moes
Jätkates juttu klassikalise muusika populaarsusest Eestis märkis tšellist, et tema järgmine ülesastumine koos pianist Sten Heinojaga saab teoks festivalil „Klassika on Moes“.
„Esitame Moes ajatut klassikat, kontsert koosneb kolmest suurest B-st. Bach, Beethoven ja Brahms on klassikalise muusika nurgakivid. Klassikalist muusikat on palju, aga see on kõige ajatum klassika. Bach on klassikalise muusika nii-öelda põhimõtteline alusepanija ja isa. Ta on ja jääb ja on alati olnud ja temalt, võib öelda, on kõik heliloojad on inspiratsiooni saanud. Samuti Beethoven ja Brahms,“ selgitas Kits.
Tema sõnul on Moe ideaalne väljasõidusihtkoht koos hea muusika, külastuskeskuse ja muuseumiga.
„Ma ise veel Moes käinud pole, aga festivali ajalugu ja asukoha tutvustusi vaadates tundub väga sümpaatne. Suvine aeg, saab tulla perega ja olla ka pikemalt. Vaadata ringi, jalutada ja kuulata kontserti või jääda õhtust sööma või kõrtsi istuma. Ilus kant ja võimalusi on palju,“ soovitas Kits.
Koostöö Sten Heinojaga loob uusi väärtusi
Nagu Moe kontserdil, on Marcel Johannes koos pianist Sten Heinojaga palju esinenud.
„Koostöö Steniga – see on minu jaoks väga lihtne küsimus. See on kõige olulisem koostöö minu jaoks üldse. Lisaks sellele, et üks tähtsamaid muusikalisi partnerlusi minu karjääri jooksul, aga me oleme ka päriselt sõbrad. Tahaks nii pikalt jätkata. See on nagu iga bändi tegemisel – kui inimesed saavad hästi läbi, siis kogu komplekt toimib hästi kokku.
Oleme Steniga võrdsed partnerid, kes teineteist täiendavad. Kogu aeg käib edasiviiv positiivne konkurents – me motiveerime teineteist vastastikku. Kumbki ei domineeri, aga kui üks midagi väga head teeb, siis tahab teine omalt poolt ka taset tõsta ja nii see töötab. Erinevad pillid teevadki selle koostöö kõlaliselt huvitavaks. Mina saan vibratot teha, aga klaver saab mängida palju noote korraga. Sellises koosluses saavad mõlemad soleerida, saavad teineteist saata ja koos mängida,“ kirjeldas Kits ning soovitas inimestel kontserdile tulla ning seda koostööd ise näha ja kuulata.
