Fotograaf Kaupo Kikkas teab täpselt, milline oli tema esimene õnnestunud loodusfoto. Ta printis selle fotolaboris välja, vedas kaasas ja näitas uhkusega kõigile, kes soovisid ja ka neile, kellele noore mehe tegemised ehk nii väga huvi ei pakkunudki.
“Käisin nagu koer, kes maa seest leitud kondiga eputab. Tegelikkus oli täiesti mõttetu Jägala joa ülesvõte. Õnneks oli piisavalt viisakaid kiitjad ja nii läks aastaid ning ühel hetkel tegin foto, mis polnudki piinlik.”
Esimest fotot enam leida ei õnnestu, sest see sai tehtud filmi ajastul ning Kikkasel pole aimugi, kust seda otsida. “Õnneks või kahjuks on see foto kadunud.”
Imelisi loodusfotosid on kõik kohad täis, ja paljud oskavad neid väga hästi teha. Iseasi on aga maastikufoto kui kunstiteos. Aastakümnete eest suutis ameerika fotograaf Ansel Adams tõestada, et loodusfoto võib olla galerii- ehk parketikõlbulik ning seda saab nimetada kunstiteoseks.
Adams on üks paljudest loojatest, kes Kikkast inspireerinud, aga üks neist, kes erinevatel perioodidel ja episoodides talle märgiliselt mõjunud. Ühel hetkel oli kutse nii tugev, et fotograaf võttis ette teekonna Adamsi radadele. Alustas tööd oma mõtete ja plaanidega seal, kus Adams lõpetas. “Edasi hakkaski vaikselt arenema minu lugu.”
Tihtipeale võib juhtub, et looja kaotab usu iseendasse ja oma töösse ning teekond võib jääda pooleli. “Töötad aasta mõne ideega ja viskad selle siis kõrvale. Kui uuesti ette võtad, oled väsinud ja eesmärgi kaotanud. Arvo Pärdi muusika kujundas minu mõttemaailma Anseli juurest edasi, aitas liikuda ja projektile truuks jääda.”
Ameerika avarate ja inimtühjade loodusmaastike kaheksa aasta jooksul tehtud jäädvustused said näituseks esimest korda paar aastat tagasi Pärnu Uue Kunsti Muuseumis. Eesti Kunstimuuseumi erinevad galeriid ning Tallinna Kunstihoone on seni jäänud tema jaoks suletuks.
“Minu loomingu vastu nad huvi ei ole tundnud. Seal polegi ehk pahatahtlikkust, nende fookus ja orbiit lihtsalt on teised. Sinna mahuvad need, kes keerlevad ametliku kunstiringkonna mikrokosmoses, aga mina paiknen mujal.”
Kikkas ei salga, et teda huvitab ja ta isegi otsib akadeemilise kunstimaailma tunnustust. “Aga mitte moel, et end muudaksin ja maha salgaksin. Tean, mida teen ja et minu loomingul on väärtus. Sellise enesekeskusega käib loomulikult kaasas teadmine, et ma ei peagi kõigile meeldima.”
Mis teeb kunstist kunsti, on küsimus, millele Kikkas palju mõtleb. Ta pakub, et kui midagi on tehtud taotlusega luua, võib seda juba kunstiks nimetada. Mis ei tähenda muidugi, et see oleks hea kunst. Kui muudes valdkondades on levinum viis kunsti kvalifitseerimiseks õiges ülikoolis hariduse saamine, siis foto ja maastikufoto katergooriasse jõudes on probleem suurem.
“Mingisuguse loomingu kunstiks nimetamine on veel suuremal määral enesekindluse küsimus. Fotokunsti teevad paljud, osadel on ka kunsti loomise ambitsioon, aga milline ambitsiooniga tehtu on väärtuslik ja mis mitte, on küsimus. Kaasaegse fotokunsti kõige kallimate tööde esikümne suudaks enamus inimesi väikese pingutusega järele pildistada. Kui võtta vaid teos, siis selles ei ole midagi unikaalset, aga piltide taga on kunstniku isiksuse usutavus. Lõpuks loeb see, kas vaataja tunneb midagi pilte vaadates või mitte.”
Lugu ja lumm
Kikkas on teinud kümneid tuhandeid fotosid, mõne kustutab kohe, teise veidi hiljem, kolmas võib tekitada tunde, et las jääb oma aega ootama. Ta kõnnib kaameraga ja vaatab läbi selle. Vajutab nuppu mõnikord ka siis kui pole tunnetki, et sündimas on näitusekõlbulik jäädvustus. Aga vajutab ikkagi, sest mitu aastat hiljem kui on tekkinud distants, võib see osutuda eriliseks leiuks. Mõnikord saab ta looduselt kingituse – siis ongi kõik paigas, plaks ja tehtud. Näitusefotos peab olema see miski, mis peale vaadates paneb unistama, kõnetab, tekitab tundeid ja paneb küsima, kas siin on see tabamata imegrammike sees? Miski, mida ei oska täpselt seletada.
“Kolleeg Urmas Tartes kasutab selle puhul sõnu lugu ja lumm. Kui pildis on lugu ja lumm, on see kvaliteeditesti läbinud ja vastu pidanud. Lugu otsime ja vajame kõik, lumma ei oska meist keegi sõnadega seletada. Kui need kokku saavad, on pilt erilisuse kategoorias.”
Kikkasele läheb väga korda publik, kes päriselt tema teoseid vaatama tahab tulla, seda mõtestada proovib ja seeläbi midagi tunneb. Järgmiseks ei ole sugugi vähetähtis vaatajaskond, kes midagi kogub ja ostab ning teda sellega elus hoiab. “Emotsioonidest ma kahjuks ära ei ela.”
Tunnustuse puudus võib Kikkase arvates loojat kohati nii kahtlema panna, et valitakse hoopis muu valdkond ja see võib halvemal juhul tekitada kibestumust. Aga on ka neid, kes kaikad kodaratest ära tirivad ja kõige kiuste oma asja edasi ajavad. Kikkas kuulub just sellesse gruppi.
“Ma teen alati oma asja edasi. Liigun näituse mõttega omamata aimugi, kust selle jaoks raha tuleb. Mõnikord tuleb raha nimel hullumeelselt tööd teha, teinekord leidub inimesi, kes tahavad toetada. Kunst jääb aegade lõpuni sõltuma kellegi teise rahakotist.”
Aastate eest oli Kikkasel idee Adamsi teekonnal tehtud piltidest installatsioon luua – nii mõtet kui fotosid õnnestus tutvustada Arvo ja Nora Pärdile ning sai heakskiidu. Seejärel käis “Ansel” näitusena Pärnus ja 12. veebruarist täiesti uues vormis Arvo Pärdi Keskuses Laulasmaal. Külastajad saavad võimaluse ühekaupa osaleda heli, hämaruse ja fotokunsti labürindis toimuval rännakul.
“Näitus saab nii suurepärases vormis teoks osaliselt tänu viirusele, sest keskuses ei toimu praegu kontserte ja saal on sellele broneeritud. Arvo Pärdi keskuses hingad Arvo Pärti ja näitus on keskuses hellas embuses.”
Erakordne kohtumine
Näitusest tegi lühifilmi PÖFF-i elutööpreemia laureaat ja Hollywoodi operaator Alar Kivilo. Kikkas ütleb talle omaselt otsekoheselt, et ilmselgelt sai selline ime teoks tänu Arvo Pärdi Keskuse juhile Anu Kivilole, kes juhtub olema kuulsa filmimehe venna abikaasa. “Anu ilmselt palus teda. Ja sugulastele ei öelda ei. Aga minu jaoks oli kohtumine Alariga äratundmine esimesest hetkest ja uskumatu.”
Kikkas ei hoia kiidusõnu tagasi, kui kirjeldab, millise pühendumusega filmimaailma tippu kuuluv Kivilo töötab. Juba esimesel kokkusaamisel oli stsenaarium olemas. “Iga hetk ja kaader olid läbi mõeldud. Ma olen nii tänulik, et sain olla tema tööprotsessi osa. Näha seda väikese poisi sära, mis tekkis, kui ta kaadrit otsima hakkas.”
Kikkas lisab meeldetuletuseks, et Alar Kivilo on sellisel tasemel operaator-lavastaja, kes on ekraani taga ning ütleb, kuidas tuleb filmida, aga ise kaamerat kätte ei võta, sest selleks on vastavad inimesed palgatud.
“Ja siis see mees roomab koos minuga lumiste mustikate vahel ja ütleb: “Kas sa saad veel natuke kõrgemale, saad äkki veidi pöörata?” Ja lõpetuseks hakkab naerma:”Ega ma tea, mis siit tuli!” See on kõige siiram ja armsam säde, mis inimeses on. Ma ise töötan samamoodi. See on imeline tutvus ja parim kingitus mulle ning ma loodan, et me saame kunagi veel midagi koos teha.”
Metsas rohkem kui kunagi varem
Kikkas tunnistab, et möödunud kevadine viiruse esimene laine oli tema jaoks väga raske. Ta oli ärevuses, mures, leebes masenduses ja ei teadnud, mis saab edasi ning niimoodi ei soovi ta enam kunagi tunda. Tänaseks on järele mõelnud ning sättinud oma elu nii, et oleks tulevikuks paremini valmistunud.
“Viimase aasta jooksul olen saanud käia looduses rohkem kui kunagi varem. Ehitasin oma esimese ruumilise kunstiobjekti, (võimalik näha 18. veebruarini Okapi galeriis – K.E.) ja tegelenud mõttetasandil oma järgmise suure projektiga, millega olen kolm aastat oma peas mänginud. Sa võid end ju maru tähtsana tunda ja tähelepanu nautida, aga nädala pärast on see kadunud. Ma olen õppinud tänulikkust ja alandlikkust ning soovin elada nii, et argipäev oleks ka võimalikult väärtuslik ja positiivne.”
Põhja-Eesti poisina kisub Kikkast ikka Kõrvemaale. Seal, tunnikese autosõidu kaugusel pealinnast, on veel ürgse looduse tunnet. Aga ta ei saa jätta märkimata, et metsamassiiv on sealgi üsna laiguliseks raiutud ja polügoniks muudetud.
“Mida kõneleb inimestele, kes lähevad saama metsa vaikuse ja rahu kogemust, see, et nad kuulevad pauke, mis räägib sõjast ja hirmust. See on nii kohutavas vastuolus sellega, mida silmadega näed ja tunda tahad. Hirm, et vaenlane tuleb, võtab su kodu ja tapab sind ära, on nii suur ja hea vahend, et keegi isegi ei vaidlusta polügoni laienemist. Ohuala on jõudnud juba Jussi järvede äärde. Nendeni viib perimeeter, kus iga kümne meetri tagant meenutatakse, kui valesti maailmas kõik on.”
Kikkas rõhutab, et ta ei ole patsifistist naiivitar, kes peab sõjaväge mõttetuks, vaid meil puudub selles küsimuses dialoog. Nagu ka selles, kui palju oleks mõistlik metsa raiuda. “Ilmselgelt tuleb metsa majandada, aga praegu raiutakse arutult palju, sest kunagi on mõistlikud kokkulepped jäänud tegemata. Alustada võiks sellest, et kõik osapooled lepiksid rahulikult kokku, et metsal on eestlasele tohutult suur emotsionaalne väärtus ja võtame algatuseks näiteks 10% rohkem metsa kaitse alla.”
Kikkas ei ole muusikuid hüljanud, kuigi viimasel aastal oli pildistamisi oluliselt vähem. Tema professionaalses elus on praegu kaks suunda – tema puhas ja vaba looming ning muusikute portreed. Tiitlid ja klassifikatsioonid talle ei meeldi, sest inimene suudab mõistlikkuse piires süveneda ja jagada oma fookust.
“Kõiges ei saa olla hea, aga kas ma pean olema hea ainult klassikalise muusika artistide pildistamisel? Kunstnikuna võid meediumite sees ka ringi ujuda – vahepeal midagi ruumilist luua, proovida, kuidas sõna sinu kunsti teenib ja kuidas muusika seda teeb. See on vägev energeetiline nähtamatu virrvarr, kust on võimalik kosmose abiga ideid võtta. Ja neid sulle saadetakse.”
**
Kaupo Kikkase installatsioon “Ansel”
12.02-7.03.2021 Arvo Pärdi keskuses Laulasmaal
Pildi- ja helirännak räägib fotode kaudu loo inimese suhtest loodusega, üksindusest ja vaikusest. Sel ühelt poolt äärmiselt isiklikul, samas eksistentsiaalselt universaalsel teekonnal on oluline roll Arvo Pärdi muusikal. „Arvo Pärt ja tema muusika on selle projekti inspiratsioon ja nüüd jõuab projekt koju,” sõnas Kaupo Kikkas.
