1. oktoobril esitles Soundstreams, uute muusikasuundade rahvusvaheline keskus Torontos, Arvo Pärdi, James Rolfe’i ja Riho Esko Maimetsa muusikat. Viimast kaht võib pidada selle tunnustatud eesti helilooja Kanada vasteteks. Kui publik ootas kontserdilt tuttavlikke helgeid minimalistlikke palasid, nagu Pärdi “Für Alina”, said nad pisut rohkem, kui olid arvestanud. Sest selle õhtu eesmärgiks oli ei rohkem ega vähem kui nüüdisaegne spirituaalne kogemus.
Esmakordselt tutvustas Soundstreams Pärdi muusikat 1993. aastal. Juba tolleks ajaks oli helilooja pälvinud laialdast tunnustust oma nn tintinnabuli-stiiliga, milles ta kisub muusika alasti, kasutades vaid kõige lihtsamaid vahendeid, mis meenutavad gregooriuse laulu ja varajast polüfooniat. Õhtu esimeseks teoseks oli “L’abbé Agathon”. See Kanada esiettekanne esitles Pärdi tuttavlikku stiili, ent senisest dramaatilisema koega. Eesti dirigent Tõnu Kaljuste juhatas keelpilliorkestrit Virtuoso String Orchestra vaikse enesekindlusega.
4. sajandi kristlikust kloostrilegendist inspireeritud tekst räägib Agathoni-nimelisest eremiidist ja pidalitõbisest, kes asuvad üheskoos rännuteele. Muusika meloodia jäljendas nende samme ja visa edasiliikumist. Teng Li vioolal oli laval ülimalt veenev, sooritades keerukaid pikki hüppeid hiilgavalt ja mängides ülevoolava energiaga. Jutustuses paneb pidalitõbine abti kannatlikkuse ja vooruslikkuse korduvalt proovile, põhjustades nende retkes katkestusi. Keelpillid esitasid neid katkestusi, partituuri nootide vahelisi pause, säärase tundlikkusega, et Koerner Hallis oleks võinud kuulda nööpnõela kukkumist. Loo lõpus saime teada, et pidalitõbine oli tegelikult ingel. Tema enesepaljastuse stseenis sai sopran Shannon Mercer võimaluse tõeliselt hiilata ning tema hääl kaikus kõrgustesse. Väärib märkimist, et Pärt kirjutas selle teose metsosopranile, kuid Merceri jaoks ei valmistanud nõutud registris esinemine mingit raskust.
Järgmiseks tuli James Rolfe’i teose “Open Road” maailma esiettekanne. Pala teksti autoriks on Walt Whitman – tegemist on Rolfe’i viienda Whitmani sõnadele kirjutatud teosega. Nimetatud helitöö pakkus esimesele võrdlemisi suurt kontrasti: see ei mänginud enam publiku südamekeeltel, vaid mõjus pigem meeltülendavana. Shannon Merceri ja bariton Geoffrey Siretti õnnetuseks jätsid koori Choir 21 liikmed kaks solisti hoolimata nende arvestatavatest pingutustest täiesti varju. Koor oli oivaliselt tasakaalustatud ning sulandus orkestriga veatult kokku. Nende diktsioon oli ilma igasuguse kahtluseta ülitäpne. Efekt oli suisa ebamaine.
Pärast vaheaega leidis aset järjekordne maailma esiettekanne: Riho Esko Maimetsa “Ave Maria”. Helilooja on tunnistanud oma Pärdi-mõjutusi, mis kumasid ka esitatavast palast selgelt läbi. See kooriteos kõlas võrdluses siiski märksa kergemalt. Valides lühikese ja tuntud sakraalteksti ning seades selle lihtsale diatoonilisele muusikale, suutis noor helilooja kindlasti veedelda paljusid kuulajaid. Olgugi et see helitöö oli kõrvale kahtlemata meeldiv, vajab küpsem kõlapilt veel avastamist.
Viimase teosena, mille autoriks oli jällegi Pärt, tuli Kanadas esiettekandele “Adam’s Lament” (tõlkes “Aadama itk”). Tegemist oli kogu õhtu kõige intensiivsema ja kohati ka kõige raskema helitööga. See nõudis publikult tõeliselt aktiivset kuulamist: tegu ei olnud muusikaga, mille saatel lihtsalt istuda ja lõõgastuda. Teose “Adam’s Lament” aluseks on Athose munga ja luuletaja püha Siluani venekeelne tekst. Pärt käsitleb selles piibli Aadamat kui ühendavat sümbolit. Muusika peegeldab vaga kirjutise laia haaret ja selles peituvaid emotsioone. Kõlavates helides oli helgust, dramaatilisust ja kõike, mis nende kahe vahele jääb. Siin jätkas helilooja eksperimenteerimist eri osade vaheliste pausidega, luues sellega pinget ja igatsust lahenduse järele. Choir 21 diktsioon oli endistviisi ülimalt muljetavaldav ning nende vene keele hääldus laitmatu. Selle teose ettekanne mõjus tõeliselt ülevana.
Tänapäeva maailmas kipume vältima teatud teemade arutamist, nagu religioon. Arvo Pärt räägib oma muusika kaudu sellest jätkuvalt meie eest. On ülimalt tähenduslik, et ta teeb seda ilma tagamõtteta, ilma pealetükkivuseta, tihtilugu lausa sõnadeta, ja ometi jääb mõte selgeks. Transtsendents on võimalik, isegi kui selle vorm varieerub indiviiditi. On üsna tõenäoline, et täna õhtul kogesime kõik omal moel vaimset kirgastumist ja keegi meist ei lahkunud ükskõiksena.
Avaldanud Sasha Drozzina 4. oktoobril 2013
Originaal artikkel siit 
