Tänavune Eesti Muusika Nädal toob viiel kontserdil publiku ette kokku 42 tunnustatud Eesti muusikut. Interpreetide liidu korraldatava festivali kavas on kolm autoriõhtut, millel esitatakse Jaan Räätsa, Raimo Kangro ja Jüri Reinvere loomingut ning kaks teemakontserti: „Õpetajalt Õpilasele“ ning „Virmalised“.
Jüri Reinvere autorikontserdile 11. novembril eelneb vestlusring “Loominguline dialoog: eesti helilooja ja tema tõlgendajad”, milles osalevad Jüri Reinvere, Toomas Vavilov, Mari Poll, Henry-David Varema ja Ivari Ilja.
Jüri Reinvere peab Eesti muusikaelu üheks Euroopa paremaks
Frankfurdis elav Jüri Reinvere on üks kaasaja laiahaardelisemaid Eestist pärit kosmopoliite. Lisaks heliloojatööle ka filosoofi, publitsisti ja kirjanikuna aktiivne Reinvere ütles Postimehele, et kuigi ta on hetkel töödega väga hõivatud võtab ta selle aja, et Eesti Muusika Nädala sündmustes osaleda.
„Hetkese nädala Eestis pean oma plaanidesse nii-öelda kirvega sisse raiuma. See, mida interpreetide liit teeb ja kui visalt näiteks meie organistid, aga ka teised, oma asja ajavad – see on mulle ainult rõõmuks. Mul on hea meel, et Eesti muusikaelu on mitmekesine ja kirevam, kui nii mõneski Euroopa riigis ning et meil on erinevad asutused ja kontsertorganisatsioonid, kes kontserttegevusse panustavad – Interpreetide liit, Eesti Kontsert, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia. See on mitmekesine maailm, mida tuleb hoida. Ennekõike tahan rõhutada aga just, et kultuuriväli peab olema mitmekesine, ei saa elada ja vaadata ainult ühes suunas,“ rääkis Reinvere.
Kammerteosed hoiavad vaimu virge
Oma sõnul on Reinvere ise viimasel ajal tegelenud palju suurvormide ja muusikateatri teostega, kuid peab nende vahel oluliseks, et ta loomingus oleks ka väikevorme, kammerteosed, mis lihvivad detailitaju. Ta kinnitas, et jätkub samas vaimus ning mitmed suurvormid on tulemas, kuid ta on ka mitu sooloteost vastu võtnud, just samadel põhimõtetel, mida ta eelnevalt mainis.
„Elame ajastul, kus kõik ajavad taga rekordeid. Peab olema 1 200 inimest saalis või kolm tuhat inimest kontserdil ja kui ei ole, siis on läbikukkumine. Või, et peab olema laval 150 esinejat. Intiimne musitseerimine on meie kultuurielu rikkus, üks ei saa eksisteerida ilma teiseta. Ei saa täita suuri saale, kui ei ole kammermuusikat igas vormis. Näiteks Soomes on kammermuusika suures mõõnas, ei soovi, et Eesti seda teed minema hakkaks. Samas näiteks lätlased on oma muusikaga väga edukad ka maailmamastaabis. Võib ju arvata, et eesti heliloojatel ja muusikal läheb maailmas lihtsalt. Ei lähe lihtsalt, me peame ise selle eest seisma. Kui meie ise ei tee, siis keegi teine ei hakka seda meie eest tegema,“ rõhutas Reinvere.
Klaveriorkester kaheksa pianistiga
Reinvere esmaspäevane autorikontsert tõstab esile helilooja vähem tuntud poole, kuid ta ise peab seda heliloojana väga tähtsaks: „Pean väga oluliseks, et üks helilooja tegutseks teostega, mis on võimalikult erinevad, sealhulgas pikkusega viiest minutist 180 minutini. Olen teatud mõttes häiritud meie muusikamaailma killustumisest, et ooperiinimesed valdavalt ei tea midagi kammermuusikast ja vastupidi. Olen katsunud olla väga mitmekülgne ja erinevad pakkumised ning soovid vastu võtnud. Meelelahtuskultuuri mõju all oleme me nii või teisiti alati vähemuses ja ei peaks ise omakorda niššidesse vajuma, seepärast ei pea ma sellist killustumist õigeks.“
Reinvere esmaspäevase autoriõhtu kavas on üks väga eriline teos Causérie des confiseurs (Kommimeistrite jutud), mida esitab kaheksast pianistist koosnev klaveriorkester neljal klaveril. „Klaveriorkesteri teema oli Lauri Väinmaa suur ettevõtmine. Ja väga tore, et mu teos klaveriorkestrile sellel festivalil taas kõlab. Kui mõtlema hakata, siis neli klaverit – püha hullumeelsus! See on just see näide, et mis Eestis on veel võimalik,“ rõõmustas Reinvere.
Küsimusele, kui suur vabadus tal heliloojana kirjutamisel on, vastas Reinvere: „Tundub küll, et heliloojale antakse vabad käed. Aga tegelikult pole ükski helilooja kunagi vaba olnud, nii Mozart, Bach ja kõik teised on pidanud arvestama oma ajastu logistiliste ja honorarimaksjate eripäradega. Mahlerlikud ajad, kus suur orkestrite buum ja võis rahumeeli kaheksa klarnetit sisse kirjutada, on möödas. Mul oli just juhus, et üks helilooja soovis konsultatsiooni, et miks tema orkestriteost ei võeta ette. Küsimusele koosseisu osas vastas, et seal kuus flööti – ütlesin, et mina üldse ei imesta. Ajastud muutuvad, heliloojad on alati pidanud kaasa minema ja paindlikud olema.“
