Eesti Interpreetide festivali Eesti Muusika Nädal keskendub sel korral kolmele heliloojale: Jüri Reinvere, Raimo Kangro ja Jaan Rääts. Neist viimase autorikontserdil on kandev roll pianist Johan Randverele. Jaan Räätsa autorikontsert toimub neljapäeval, 14. novembril kell 19 Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia suures saalis. Siit intervjuu Johan Randverega.
Kuidas Sa Jaan Räätsaga tutvusid?
Mulle räägiti, et on üks selline teos, Räätsa Tokaata, mida Rein Rannap väga hästi mängis ja et see lugu on erakordselt lahe. Otsisin selle üles, see kõnetas mind. Õppisin ära. Mulle sobis see hoogne ja energiline lugu, mulle meeldib Räätsa heas mõttes lihtsus. Tokaata ja teised head eredad lood, mis tal on, need on kuidagi värsked.
Hiljem sattusin temaga ka isiklikult suhtlema ning kui küsisin, et kas tal oli ka mingeid suuremaid mõtteid oma muusikaga, mispeale ta ütles, et ei tea, ei oska nii öelda, et teda huvitab ennekõike, kuidas see kõlab.
Mulle Rääts väga meeldis, olen palju temaga suhelnud. Kirjutasin temast doktoritööd, mis on veel lõpetamata. Need toredad naljad, mis tal olid ja kui toredasti ning tervelt ta suhtus oma muusikasse. Kord küsis ühe oma loo kohta, et kas see on hea lugu? Kui sai vastuseks, et on ikka, siis ütles ise, et “ei tea, ei ole nii hea lugu.“ Ja kui siis küsiti, et kuidas sa oma loo kohta niimoodi ütled, vastas Rääts, et „saage aru, minule meeldivad kõik mu lood, aga mõned ei kõlba lihtsalt.“
Muidugi on tema muusikas sees ta oma ajastu, mis võib mõjuda vanamoodsalt. Aga just Tokaata ja kontsert kammerorkestrile, teine klaverikontsert ning mõned marginaalid on minu arvates nagu ajatud ja kuidagi sellised värsked.
Kui emotsionaalne Räätsa muusika on?
Liiga emotsionaalne see just ei ole. On mõned hetked, kus ta paljastab natuke oma hinge. Ta on ise öelnud, et tema muusika on hoogne, sest kaasaja elutempo on hoogne, et see peegeldab meie elu. Ta on öelnud enda kohta, et ta on hinges lüürik. Tal on omad hingeasjad muusikas sees, aga ta minu arvates väga lähedale endale ei lase. Ta vahetab selle pildi kähku ära, kui hakkab liiga kauaks ühte mõtet peegeldama.
Kuidas ta on oma muusika kirja pannud? Kui täpselt?
Rääts ütles, et tema on püüdnud kirjutada noodi selliselt, et interpreet saaks kohe peale vaadates aru, mida ta peab tegema ja ei peaks aega raiskama ja nuputama. Päris nii lihtne see tegelikult ei ole, aga ta muusika on minu arvates interpreedi vaatest tänuväärselt kirjutatud. Kõlab efektselt ja seda ei ole kaelamurdvalt keeruline mängida. On artistina väga mõnus, kui saad täiega panna, võimsalt mängida … ja et see kõlab ka võimsalt. Võib-olla isegi võimsamalt kui kirja pandud.
Kui nõudlik ta oli oma teostega?
Räätsa sõnul on tal eluaeg vedanud interpreetidega. Et pole peaaegu kunagi pidanud midagi ütlema. On pigem küsinud interpreetide käest, kuidas midagi toimib. Minule ta ka kunagi midagi ei öelnud. Siis ta oli ta võib-olla juba vana ka ning oli õnnelik, et tema teoseid üldse mängiti. Aga ma arvan, et ta ei ole olnud väga ütleja või sekkuja.
Seda, et ta päris ükskõikne oleks olnud, seda ma ka ei usu. Mäletan ühte salvestust, kus mingi välismaa orkester mängis tema teost ja siis ta ütles küll kuidagi, et aeglaselt mängivad. Aga sellega kommentaar piirdus. Ta eelistas kuulata teost kontserdil. Prooviperioodi ta ei sekkunud, minu puhul mitte iial.
Eesti Muusika Nädala Räätsa autoriõhtu on sisuliselt Sinu solistikontsert, oled paljudes teostes laval, erinevate koosseisudega ja üksi, kuidas see kava tuli?
Ma osalesin kava koostamise vestlustes küll, aga pigem sooloteoste osas. Interpreetide Liidul oli selge nägemus, mis kavas võiks olla. Näiteks Räätsa varajane keelpillikvintett. On teada, et tema varajane helikeel ei ole päris sarnane tema hitt-teostele. Mingi aimdus seal on ja ta katsetab võimalusi. Ma ei tea, kas heliloojatele meeldib, kui nende teoseid võrreldakse teiste heliloojate teostega, aga seal on midagi Šostakovitšist, midagi natuke Tormise moodi, on eesti motiive.
Keelpilli- ja puhkpilli teos – need on nii erinevad. Puhkpilliteoses kõlab meile harjumuspärasem Rääts. Teeb oma plokke ja kordab ja ehmatab nende plokkidega. Keelpilli osa on ikka selline varajane, seda on huvitav kuulata, kuidas see noor Rääts… on intensiivsem, palju rohkem noote.
Soolona mängin kahte oma lemmikut. Tokaata on teos, mis mulle alati meeldib, seda on väga lahe mängida. See on päris raske ka, nõudlik.
Marginaalid – ma ei mängi kõiki, aga mängin mõned lemmikud. Just sellised, kus Räätsa kõrva on kõige rohkem huvitanud, kuidas see kõlab, see on kuidagi ere. Need on hästi õnnestunud palad. Ühes ta korraks avab ka oma hinge. Seal on üks ilus heakõlaline kadentsike… paneb selle korraks kirja, see tõesti on hästi kaunis, natuke kordab seda… aga siis paneb jälle klastrid tagasi, ega ta kaua selle iluga vastu ei pea.
Kui palju üldse oled ta teoseid mänginud?
Mis klaveriteoseid puudutab, siis olen proovinud nii palju läbi mängida, kui üldse kätte olen saanud. Vähemalt kodus ise olen mänginud. Olen esinenud veel 1. sonaadiga. Rääts ütles, et sellega on üks huvitav asi, et see esimene osa seal tuli ühehäälne. Kui küsisin, et miks, siis ta ütles, et ei teagi, et juhtus kuidagi nii. Hakkas kuskilt lihtsalt pihta ja tekkis selline teos.
Ja siis tal on üks teos, mis on teistest heliloojatest: Tormis, Tšaikovski, Mozart, Bach… erinevate heliloojate teemad, see on natuke naljakas ka. Räätsa variatsioonid on väga lühikesed, teeb väike vihjekese ja siis ongi lugu lõppenud. 2. klaverikontsert on minu arvates väga hea lugu. Seda mängitakse ka kõige rohkem.
Nelja käe klaverikontserti olen mänginud. Räätsal ei olnud õrna mälestuski, et ta on kirjutanud sellise teose. Kui käisime tema juures neid noote küsimas ja leidsimegi, siis ta ütles, et kahjuks tõesti, üldse ei mäleta seda lugu, et kas kõlbab ka?
Ma olen kõik ta teosed, mis kätte saanud, ka läbi kuulanud.
Mille poolest Rääts eriline on? Kui sarnased ta lood omavahel on?
Oht võib olla paljudel heliloojatel, et kirjutavad justkui ühte lugu. Ega selles otseselt midagi halba ei ole. Räätsa kõik head teosed on sarnased ülesehituse mõttes. Tal on plokid ja ta vahetab neid. Kui satuvad muusikaliselt väga eredad leiud, siis need on head. Ja siis lõpetab lihtsalt c-duur akordiga ära. See on ka nii naljakas.
Kerri Kotta ütles kord, et Räätsa muusika on selline, et oled seltskonna ees ja viskad kogu aeg nalja ja paiskad kogu aeg uue nalja peale ja et publik kogu aeg kõrvadega justkui januneb selle järgi. Ja kui tunned, et publik hakkab ära väsima, siis lõpetad ära.
Räätsa muusika on eriline, kui palju neid plokke siis ikka kasutatud on. Minimalism – maailmas seda on omamoodi küll päris palju, aga jah, et niimoodi plokkidena… see meenutab natuke tänapäeva võimalust, et istud arvuti taga ja paned plokkidest muusikat kokku. Aga tema oma peas järsku leidis selle üles. Huvitav on vaadata tema helikeelt. See keelpilliteos – see oli mõned aastat enne kontserti kammerorkestrile. Ta justkui otsib seal oma helikeelt, ta nagu väga tahab pääseda ligi seda sorti helikeelele, millest võimud ei saa kinni, ei saa midagi öelda.
Otseselt ei seostu tema muusika millegagi. Lääne-Ida-Kristliku, ei seostu otseselt millegagi. On justkui vaba kõigest. Ma ei tea, kas see on nii, aga tema muusika puhul on mul tunne, et ta justkui väga tahtis selliselt kirjutada, et see ei haakuks millegagi. Et ongi muusika muusika enda pärast.
Milline ta inimesena oli?
Rääts oli väga vaikne ja kui siis ütles, siis midagi väga vaimukat. Ise ta tohutu seltskonnahing ei olnud. Kui käisime tal külas, siis oli õnnelik, et inimesed on ta ümber.
Üks asi on tema puhul veel tähtis, ta tõesti mitte kunagi kellestki ei rääkinud halba. Ühestki heliloojast, interpreedist. Ta tahtis olla justkui sellest kõigest vaba. Proovisin küsida ja saada tema käest kätte igasuguseid asju. Tal ei olnud mingi probleem vastata, aga tema suhtumisest oli näha, et teda ei huvita konflikt kui selline. Mina muidugi suhtlesin kogu tema eluaja mõistes päris lühikest aega temaga. Hakkasime rohkem nägema ja suhtlema 2016. aastal ja seda kuni tema surmani. Aga selle aja jooksul me suhtlesime palju.
