“Olen kaks korda esinenud Carnegie Hallis ja Moskva Konservatooriumi suures saalis, aga olümpiaaktsiat Tšaikovski konkursi näol mul lauale virutada ei ole.”
Uudishimu on viinud pianist Johan Randvere kõikjale, sest teda huvitavad lisaks klaverimängule muusikaajalugu, muusikaajakirjandus, õpetamise töö, sooloprojektid, aga ka seltskonnaga lava jagamine ja show. Ta on isegi popmuusikast õppinud lugu pidama. Viimasest muide, ei teadnud ta keskkooli ajal midagi, sest aega süvenemiseks nappis. Teatav killustatus on Randveret viimasel ajal pannud mõtlema, kes ta siis tegelikult on.
“Mulle tõepoolest meeldib end proovile panna. Olen mõelnud, milline on minu koht eesti muusikaloos – kas peaksin olema interpreet, õpetaja või hoopis saatejuht. Siselõhestumisi on. Aga elu tasub elada, siis on, millest laval rääkida. Lohutan end ka teadmisega, et isegi Georg Ots tegutses väga mitmel rindel.”
Randvere ei tee saladust, et klassikalise muusika interpreedile liigne toimetamine popi pool kasu ei too, aga tema ise hinnanguid ei kipu andma. “Õiged inimesed saavad sinu tegemistest õigesti aru. Selge on see, et lõputult kõike korraga ei saa, aga praegu pakub see mulle huvi ja esitab väljakutseid – tahan näiteks kuulmise järgi muusikat mängida, sellega päriselt hakkama saada ja klaveriga rocki mängida.”
Nooremana Randvere oma teekonnas ei kahelnud, sest peale muusiku elukutse valikuid polnudki. “Minu nõbudel tuli kõik välja ja seetõttu oli neil mitmeid võimalusi. Minu lõputunnistusel olid head tulemused vaid muusikaainetes ja kehalises kasvatuses, ülejäänu osas vaikin.”
Võru muusikaõpetajate laps sattus muusikat õppima 7-aastaselt, sest tahtis olla oma isa moodi. Too mängis võrdselt hästi nii saksofoni kui klaverit. Väikese Johani plaan oli kõigepealt saada klaveriga tuttavaks, seejärel asuda saksofoni kallale ja neljandas klassis nii juhtuski. “Pärast üht klaverikonkurssi andis isa aga mõista, et rohkem tuleks siiski klaverit harjutada.”
Muusikakeskkooli viis teda juhus, kui Võru juurtega klaverimängija Meeli Ots kuulis teda klaverit mängimas ning soovitas Randvere emal poiss kohe pealinna saata. “Kodus anti mulle otsusest teatud ärevusega teada ja kuigi mul polnud aimugi, mida see kool endast kujutab, olin tohutult õnnelik – mul oli tunne, et seal on palju inimesi, keda ühendab muusika.”
Erandkorras tegi ta augustikuu viimasel nädalal koos ühe noore trompetimängijaga edukalt sisseastumiskatsed ning kolis 13-aastaselt Tallinna. “Kõik oleneb inimesest, aga mulle meeldis mõte elada ühiselamus ja tegeleda muusikaga. Armastasin toona väga võrkpalli mängida, aga sellest tuli küll loobuda.”
Visku elu keerisesse
Randvere esimene õpetaja muusikakeskkoolis oli Marja Jürisson, hilisem aga professor Ivari Ilja, kelle ranguse eest teda ka hoiatati. Esimeses tunnis oli noor pianist väga närvis. Kuigi lood tulid täitsa hästi välja, näris teda siiski kahtlus, kas tema pingutusest Ilja jaoks piisab. “Ta ütles, et siin on muidugi väga palju tööd, lisades õnneks kohe, et siin on ka väga palju head. Lause teine pool andis mulle julgust. Aga alles 12. klassis mõni aasta hiljem kuulsin professorilt, et nüüd on kuulda tõelise klaverimängu helisid.”
Kui muusikakeskkoolis hoitakse õpilasi Randvere hinnangul vati sees, siis muusikaakadeemias on teised lood – üliõpilastelt oodatakse iseseisvust, initsitatiivi, töökust ja oma elu eest vastutuse võtmist. “Nooruse võlud hakkasid kaduma, aga midagi uut polnud juurde tulnud. Siis sai kuulda küll, kuidas sinus on justkui kõik olemas, aga teos vajab aega. Selline tagasiside mõjub tegelikult inspireerivalt ja motiveerivalt. Siis tuleb end kokku võtta ja tööle asuda.”
See oli Randverele raske aeg, aga praegu meenutab ta helgusega, kui palju aitasid teda hea sõbra Mihkel Polli vanavanemad Reet ja Märt Hunt, kes andsid oma majast ruumi harjutamiseks, andsid süüa-juua ja leidsid aega maailmaasjade arutamiseks. “Kord kurtsin Reedale, et olen närvilist tüüpi inimene. Tema ütles mulle seepeale rahulikult: “Aga ära ole!” Mõtlesin, et ma tõesti ei pea ju olema närviline. Kui õige inimene leiab õiged sõnad, võtan kohe kuulda.”
Randvere ütleb, et üldiselt ei ole ta hädaldaja tüüpi, kuid sel ajal tuli seda mõnel korral veel ette. “Kord hädaldasin Ilja kuuldes, millisele konkursile küll minna. Seepeale käratas ta: “Jumal hoia, võta Google lahti ja vii end maailmaga kurssi!””
Kui tekkis võimalus sõita õppima Itaaliasse, tabas Randveret tundmatus kohas võõraste inimeste seas vette hüppamise ees korraks hirm ja sellest rääkis ta ka professorile. “Ilja soovitas mul lihtsalt elu keerisesse viskuda ja need olid parimad sõnad, mille kaasa sain.”
Itaalias õnnestus tal kuidagi olla õigel ajal õiges kohas ning läbi väikeste, kuid siiski edukate konkursside kontserdiellu sisse saada. Konkurssidel tekkisid omakorda tutvused ja seetõttu oleks tal olnud võimalik esineda Milano Verdi-nimelises saalis, mida peab oma lemmikuks.
“Koroona pani sellele põntsu. Tegelikult kogu minu rahvusvahelisele karjäärile – ära jäid kontserdid alates Venemaast ja Belgiast lõpetades Leedu ja Prantsusmaaga. Kas need kunagi üldse toimuvad, ma ei tea.”
Karm või hell
Randvere on paljudel konkurssidel osalenud ja üsna edukalt. Aga ta ise peab kõige tähtsamaks siiski rahvusvahelist Tšaikovski-nimelist. “Selle konkursi reeglid on väga karmid ja nõuded pianistile kõrged. Mõnikümmend aastat tagasi tähendas rahvusvahelise konkursi võit kindlat karjääri. Ajad on muidugi muutunud. Konkursid panevad muusiku tööle, sest tase ja konkurents on nii tugevad. Ja see toob ainult kasu.”
Laiemale avalikkusele sai Randvere tuttavaks just telekonkursi “Klassikatähed” kaudu. Olgugi, et ta lendas juba teises saates konkurentsist välja, peab osa inimesi teda selle võitjaks. “Me saime tuntust ja meid tõsteti pildile. Mitte üheski teises riigis ei ole noortel muusikutel võimalust saada otse-eetri esinemiskogemust ja intervjuude võimalust televisioonis ning raadios.”
Randvere arvab, et kõik osalejad said tänu saatele enesekindlust, sest ega otsesaates pilli mängida lihtne ole. “Eetril on erakordne võlu. See raputab muusiku lahti.”
Huvitaval kombel ei olnud saates osalejad muusikud Randvere sõnul omavahel konkurendid, ussitamist ja ärategemist ei ole tema hinnangul ka pianistide maailmas peaaegu üldse. Pigem hoitakse üksteisele pöialt ja kui mõni satub andma näiteks Estonia kontserdisaalis soolokontserdi, on kuulajate seas palju klaverimängijaid.
“Mäletan kooliajast, kui surmväsinuna õhtul pool kaheksa tunnist ühika poole lonkisin. Siis nägin koolimaja klassides tulesid ja sain aru, et kõik teised harjutavad edasi. Kuigi olin nii läbi, et ei tahtnud pillimängust kuuldagi, siis teised motiveerisid ning olin hetke pärast klaveri taga.”
Praegu, noore õpetajana on ta dilemma ees, kas olla karm või hell. Ta peab noori endast oluliselt õrnahingelisemateks. “Maailmas läheb tase paraku järjest karmimaks. Kuigi ma tahaksin olla mõnus õpetaja, siis ma näen, et tulemusi saab ainult ülekantud tähenduses kõva käega.”
Peksab käed ära
Omal ajal harjutas Randvere igapäevaselt tunde, nüüd seda luksust enam ei ole – pereelu ja kõikvõimalikud projektid seda ei võimalda. Elu Itaalias õpetas ka lavale astuma lahti mängimata kätega. “Seal lihtsalt ei olnud vaba ruumi, kus harjutada ja mitte kedagi ei huvitanud. Lihtsalt pidin hakkama saama.”
Kui aga on tulemas soolokontsert või järgmisse kevadesse planeeritud doktorikontsert, paneb ta kõik muu kõrvale ja pühendub täielikult. Muusikalise teksti õppimist, millega algust tehakse lihtsalt nootidega tutvumisega, alustab kodusel pianiinol, mis pärit abikaasa lapsepõlvekodust. Võimalusel loeb lugude autorite kohta kõike, mis kätte on võimalik saada.
“Olen ostnud tohutult heliloojate elulooraamatuid. Praegu näiteks loen Beethoveni kirju ja avastan neist nii palju huvitavaid nüansse, mis teoste sügavust avavad.”
Suurem töö toimub aga kas muuusikakeskkooli või muusikaakadeemia harjutusklassides, kus korralikud klaverid. “Ma kipun õppimise perioodil lahmima ja tervikule keskenduma, alles seejärel hakkan nikerdama.” Kava õppimine on ka emotsionaalseid väljakutseid esitav. “Üsna sageli on tunded mängides nii laes, et sõna otseses mõttes peksan käed ära.”
Üldiselt on Randverel siiski reegel, et isegi vaevu aimatava füüsilise valuaistingu puhul tuleb klaverimäng koheselt katkestada. “Ma ei tahaks mitte kunagi jõuda olukorda, kus käed ongi läbi. Kui juba valu tekib, olen teinud midagi valesti ning pingutanud vale lihast. Tahan mängida nii orgaaniliselt kui võimalik.”
Ta ei salga, et kasvueas tuleb üle mängimist pea kõigil pianistihakatistel ette. “Alguses on ju peenmotoorikat treenida väga raske. Oskus oma käsi hoida tuleb ajaga.”
Üldfüüsilist vormi peab ta oma elukutse puhul samuti oluliseks. Ta usub tantsimisse, võimlemisse ja venitustesse. “Lisaks ei ole ma loobunud pallimängudest – olen kirglik korvpalli austaja.”
Proovisaalis katarsist ei saa
Ideaalis võiks ta esinemiskoha saaliga tutvust tegema hakata juba kuu aega enne kontserti. Viimase nädala võiks aga seal lausa elada – tunnetada pilli ja tajuda saali.
“Ma olin vahepeal veendumusel, et suudan end päriselt kokku võtta ainult laval rambivalguses. Naudin publiku ees olemist ja seda hetke, mil kuulajate ees neid silmanurgast tunnetades saan ainuisikuliselt otsustada, kas esimene heli kõlab nüüd kohe või veidi hiljem. Olgem ausad – proovisaalis katarsist ei saa.”
Randvere peab klaverit jumalikuks pilliks, mille tämbri, värvi ja sisuga saab muusikas väga palju öelda, samas jääb kuulajatele vabadus mõelda, mida ise tahavad. “Hingekeele instrumendiks on minu jaoks hoopis sügavale südamesse minev viiul. Klaver annab aga võimaluse toimetada igavikulises plaanis.”
Klaverist ta pikalt eemal olla ei saa. Isegi maakoju tirib digitaalse klaveri kaasa. Omal ajal üksi elades astus hommikul ärgates enne hambapesu kõigepealt klaveri taha ja mängis vähemalt mõned noodid. “Mul on sisemine sund klaveri taha istuda. Isegi puhkusereisidel olen harva käinud, just seetõttu, et hakkan klaverist puudust tundma.”
Päris oma klaver võiks olla Randvere arvates valge Steinway ja mitte tiibklaver, vaid pianiino, sest tõeliselt heade klaverite hinnad käivad lihtsalt üle jõu. “Heas klaveris on see miski, mis paneb klahvid laulma. Laval mängides avanevad aga uued võimalused, läbi mille näed tunneli lõpus uue tunneli lõpus paistvat valgust. See viib sind taevastesse kõrgustesse. Muide Mustpeade majas on nüüd selline Steinway, mis ongi täpselt nii hea.”
Ka traktorist saab aru jumala puudutusest
Popmuusika maailmas katsetab Randvere improvisatsiooni ja on sellest vaimustuses. Klassikalises muusikas eriti improviseerida ei saa, aga on erandeid. Kui heliloojal on tekkinud muusikaline säde, siis peab ta selle Randvere sõnul suruma interpreedi jaoks raami. Ning nagu on öelnud Ferruccio Busoni, on selle ime kättesaamiseks vajadusel luba midagi muuta. Muusikalist keerulisemat laadi teksti on Randverel olnud alati lihtne pähe õppida, lihtsamat materjali on raske meelde jätta. Musti auke on tulnud ette ka temal.
“Ilmselt on kõigile orkestriga mänginutele tuttav olukord, mil teoses on kaks sarnast sisseastumist ning kõige otsustavamal hetkel valid vale. Siis muutub sekund tunni pikkuseks, aga kuidagi tuleb olukorrast välja ujuda. Kinni ei tohi jääda, edasi tuleb liikuda. Elus on oluliselt hullemat kui laval sassiminek. Põdeda ei ole mõtet.”
Publikut hindab ta kõrgelt ning on kindel, et iga kuulaja tajub, kui interpreet eksib. Isegi kui tegemist ei ole muusikas kodus oleva inimesega, saab ta aru, et midagi on valesti või vastupidi, kui esitus on läinud suurepäraselt. “Kord astus minu juurde pärast kontserti mees, kes oli ametilt traktorist ning teatas: “Ka mina saan aru jumala puudutusest!” Publikut ei tohi iial alahinnata.”
Kuulajatest tundis ta suurt puudust, kui pidi epideemia tingimustes andma oma esimese doktorikontserdi. “Ma tahan oma muusikavaimustust jagada ja olla koos kuulajatega.” Ometi on selles kummalises ajas olnud ka head ja helget – kauaoodatud, ent ootamatu puhkus näiteks.
“Päev pärast eriolukorra väljakuulutamist esimese laine ajal jõudis eetrisse viimane “Klassikatähtede” saade, mida juhtisin. Mäletan järgmist päeva, kui vaatasin põrandal olevat päikeselaiku ja sain aru, et ma ei peagi kusagile minema. Kerisin nagu kass selles soojuses end kerra ja jäin magama.”
Praegu ta midagi sellist endale lubada ei saa, sest korraga on lihtsalt nii palju käsil. Kevadel tahaks ta anda viimase doktorikontserdi, mille kava tugineb Jaan Räätsale, kelle lemmikhelilooja oli Mozart. “Tahan esitada Mozarti, Haydni, Beethoveni, Schuberti ja Räätsa loomingut. See kontsert on minu jaoks nii tähtis, et tahan proovida kõik muu kõrvale panna ning teha sellest maailma tähtsaim sündmus, millele annan endast kõik.”
Aga enne seda kulub aeg perele, koerale, maakodule ja mootorrattale, mille vastu huvi sai alguse Itaaliast. Autogi on tal sealset päritolu ja kuigi mootoritest ning õlidest ei tea ta enda sõnul midagi, peab sõiduvahendit olema hea vaadata. “Just seetõttu on ta praegu poleerimises,” puhkeb ta naerma.
Lisaks muidugi täielikku pühendumist nõudev õpetajatöö, mis kohe taas alguse saab. “Aega maha võtta ei saa, sest mul on praegu ka meeletu Haydni vaimustus. Plaaningi hakata põhjalikult klassitsimiga tegelema, sest selle ajastu muusika teeb mind õnnelikuks.”
**
Johan Randvere (14.01.1990)
Pianist, Noor Muusik 2014
Randvere alustas klaveriõpinguid Võru Muusikakoolis, 13-aastasena jätkas Tallinna Muusikakeskkoolis. Lõpetanud Ivari Ilja juures Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia magistriõpingud ning õppinud Itaalia Milano Giuseppe Verdi konservatooriumis. Randvere on EMTA doktorant, on pälvinud Pille Lille Muusikute Toetusfondi Noore Muusiku Auhinna (2014), Kultuurkapitali stipendiumi “Ela ja sära” (2017) ja on Artur Lemba nim. loomingulise stipendiumi laureaat (2019).
Randvere on osalenud rahvusvahelistel ja vabariiklikel konkurssidel, lisaks Eesti Televisiooni noorte muusikute võistlusel “Klassikatähed 2013”, 2020. aastal sai temast “Klassikatähtede” saatejuht.
Randvere on andnud kontserte Eestis, Lätis, Leedus, Soomes, Hollandis,
Itaalias, Valgevenes, Saksamaal, Venemaal, USA-s ning mujal. Ta kuulub
rahvusvahelisse Bama artistide agentuuri. Randvere on tegev ka kammermuusikuna.
